Kalal.

Suvi on tore, sest siis saab rattaga tööl käia. Töökohani on ca 20 km. Põnevust lisab, et iial ei tea, milliseks ilm pöörab. Aga leidub muudki huvitavat.
Täna hommikul avastasin esikust täitsa tühja kummiga ratta. Pumpamisest ei arvanud too midagi.
Tegin mõned näo- ja hääleharjutused ning hakkasin kummi vahetama. Heh, see töö tuleb mul oivaliselt välja. Kadesta kohe.
Jälgisin silmanurgast kella. Graafikus. Sõtkusin veidi väledamalt pedaale ja tee sattus seekord kulgema peamiselt allamäge. Mis on suur pluss, aga teatud piirini. Sest keset kõige lennukamat langust otsustas rattakett, et tema seda mängu rohkem kaasa ei mängi ja üritas lahkuda. Esimesena eraldus ekipaažist minu parema jala sandaal. Hirmus totter oli pool kilomeetrit edasi tuhiseda, aga katsu sa peatuda, kui pidurid ketist otseses sõltuvuses on. Igavuse peletamiseks võis ju pedaale tagurpidi kerida.
Keti paigaldamises ma veel nii kibe käsi pole. Pusisin seda tulutult tagumisele hammasrattale tagasi ajada, siis aga mõtlesin täitsa ise välja, et suuremale on lihtsam. Oligi. Tubli ketiõlitajana andsin endale võimaluse küünarnukkideni määrde sees hullata. Kasutasin seda mõnuga. Edaspidi peaks mu käsi hästi käima. :D

Kaunid ja hästilõhnavad kolleegid keeldusid kallistamast. Ja kätlemast. Aga kas olen mina suurepärasest mustusthülgavast materjalist või tuleb kiita säästu-nõudepesuvahendit ja nuustikut - puhtaks ma sain. Nii puhtaks, et isegi õpetajate tuppa lubati.

Tagasiteel avastasin, et keskjooksus on mingi kala. Krõks-kala. Jõudsin sellega edukalt koju, aga ratta seest välja ei oska võtta. See teeb kurvaks. Ja üleüldse...
Ma saan aru, et nii vana ratas tuleb puhkama lasta, aga ta on mulle nii kallis! Mul on temaga... emnee... tugev emotsionaalne side. Majanduslikust rääkimata. ;)