Kes minevikku ei mäleta...

Köögikata, aitäh kiitmast meie "aforismialbumit". Tegelikult, umbusaldades oma kehva mälu, alustasin märkmetega kohe, kui esimene põnn tekkis. Nüüdseks on lihtsalt netti mugavam kirjutada.
Otsisin Su jutu peale meie "pruuni raamatu" välja.

Noppeid:

Tütreke (esimene, 1 a 5 k) ärkab hommikul pool kuus. Tõstan ta ruttu potile, et õnnetust ei juhtuks. Siis tagasi tukkuma, aga näib, et ühele meist on päev juba alanud. Ärkan, kui midagi paksu ja märga pähe määritakse.
EIIIIIIIIIIIIII!
Huh. Kõigest moos.

Sätin poodi. Põnn (3a 8k) jagab juhtnööre: "Ole siis hea emme ja too mulle kommi ja küpsist! Too söömise kommi!"
"Millised need söömise kommid on?"
"Need, mis süüakse. Teised on lutsukad. Neid ära kohe toogi!"

Leian keeduvorstist punaka tüki ja üritan seda noaga eemaldada.
Keskmine põnn (5a 8k): "Võib-olla see oli liha?"

Sama põnn (7a) on jätnud päkapikule sussi külge lõksuga kirja: "Jõuluvanale teie E... Kallis jõuluvana. Mina ei taha aga emme tahap akvarjoni. Palun too."
Ümber on lipik: "Ja palun antke pesulõks takasi palun."

Pesapõnn (4a 5k):"Emme, kuidas Une-Mati saab magama jääda? Et teine Une-Mati paneb teisele liiva silma või? Või pudistab ise omale?"

Pesamuna (3a 3k) poeb hommikul vanaisa kaissu: "Päike ei paista. Päike on emme silmade taga. Emme tõuseb, teeb silmad lahti, siis päike hakkab paistma!"

jne, jne, jne... :D