"Kas teil ka kummitab?" küsisid paar päeva tagasi aidatüdrukud, kui mõisa käima sattusid.
"KA? Kas teil siis...?"
"Oh, loomulikult!"
Veendusin selles oma kõrvaga, kui õhtul aida kõrval murul põnni tulekut oodates tarkusemuusikat nautisin.
Põnt-põnt-põnt. Kõll. Klõps...
Nihkusin vaikselt kaugemale.
"Meid ju käib siin keegi tervitamas," muheles järgmisel päeval juhatajaproua.
"Mismoodi?"
"Noh, et vahetevahel köögis kõik korraga teretame, kuigi ühtki külastajat pole."
Talvine tähtis uks.
Ja suvetöö uks.
Kui Sa ei tea, mis siin ukse taga peidus on, pead tingimata sellesse mõisa asja tegema.
Selle ukse pöördel ripub suurem osa aastast tunniplaan.
Selle ukse taga on minu mereroheline...
Uksed, uksed, uksed... Kellele häda pärast, kellele toreduse pärast,
kellele tarbetud...
Teised.
No comments:
Post a Comment