Hommikul valla-autos istudes avastasin teo. Rühkis vastutuulele vaatamata akna väliskülge mööda edasi. Vahepeal, 90 kilomeetrise tunnikiiruse juures, olid tundlad seljal sirged. Peatuskohtades võttis aga üpris ülbe poosi sisse, kuigi aeg-ajalt oli tunne, et ta sõidul oma seljakoti ära kaotab.
Ilme muidugi vajas harjutamist. Ja kõne suguvendadele. Kujutan täitsa ette, kuidas ta kodu juures ukselt maha ronis ja teistele tigudele pajatas: "Tunni ajaga teises valla otsas käidud! Tehke järgi!"
"Rakett, mitte tigu," ahmisid kaaslased oletatavasti õhku. "90 km/h! Müstika!"
Ma pole tükk aega nõnda suure mõnuga naerda saanud.
ReplyDeleteTervita tigu kui veel kunagi kokku peaksite juhtuma.
Supper tigu ;)
ReplyDeleteVahva!
ReplyDeleteTõeliselt iseloomukas tegelane :D!
ReplyDeletekiired teod - head teod :P
ReplyDelete