Lapsepõlve mudased mängud

"Emme! Poleks ju hullu, kui ma selle punase jope ära määriks?" küsib pesapõnn õue minekul.
"Mis siis kavas?"
"Ei, lihtsalt. Sellega ma ju koolis nagunii käima ei hakka."
"Meelega rikkumisest ma ka eriti vaimustuses pole."
"Ei, lihtsalt, kui juhtub..."

Ookei.

Paari tunni pärast naaseb õhetav ja elevil põnn: "Ma olen täiega porine! Saad aru, TÄIEGA!"
"Kuidas see siis sündis?"
"Ausalt, me ei teinud endid meelega mustaks! Me leidsime M-ga ühe suure porilombi ja siis me leppisime kokku, et kumbki viskab sinna hästi õrnalt kuus asja ja ta võttis täiega juraka kivi! Ma olin üleni porine ja siis viskasin mina ja tema ei saanud üldse poriga pihta. Pärast õnneks sai... Siis mul läks veel jope lukk katki ja ma olin nagu mingi prükkar! Siis läks õpetaja mööda ja küsis, et kas me vihma ei karda. Ma mingit vihma polnud märganudki!"