Nagu päriselt

Mul oli suur jorjeniaed. Kõik lilled ühest sordist, aga süvenevale sügisele vaatamata täies õieilus. Kõrval nägin peenart, kus kellelgi paar teist sorti jorjenit kasvas. Soovisin neist natukest endale. Ei peetud probleemiks. Jalutasin minema mõnusa tundega, et järgmisel aastal näeb mu aed veelgi kenam välja.
Sisenesin Salme tänava seminarimajja. Seal, kus arvasin asuvat saali, laiutas luitunud olemisega hämar ja avar eesruum, keskel laud kahe aastates ametnikuga. Nende juurest lahkus sõbranna, kes oli mingi 10 ap ainega maha saanud. Mina sellele paraku ei pääsenud. Valisin matemaatika.
"Teil tuleb läbida ka kitarrikoolitus," selgitas tõre papi laua tagant. "Ajad kattuvad."
Arvasin, et tulen toime. Hindasin oma mänguoskusi piisavaiks.
Matemaatikas oli kohe homsest vaja õpetajat. Mind ei peetud pädevaks. Õnneks jalutas läheduses töökaaslane lasteaiast, kellele matemaatika väga meeldib. Kõik olid lahenduse üle juba ette elevil. Siis ilmus mu tütreke (19) ja pakkus, et võib ka homsed matemaatikad läbi viia.
Paar pedagoogi arvasid, et ta on selleks liiga noor. Tekkis talitsetud vaidlus, taandusin nurga taha palmituppa otsust ootama. Rohisin ajaviiteks ühe lahmaka palmialuse umbrohust puhtaks.
Siis kõndisime, selgust saamata, tütrega tee äärde bussi ootama. Põnn jõudis esimesena ja hüüatas. Murdunud toominga juures vedeles mingi kummaline roomaja kest. Nagu oleks krokodill nahka ajanud. Haarasin fotoka. Nägin elukat, kuid pildile eriti ei saanud. Põllu asemel laius meri ja tegelane kadus õrnalt kurrutatud lainetusse. Meenutas hiiglaslikku verekaani või midagi seesugust. Puu juures aga lebas veel mingi olevus. Püüton? Teisel poole puud oli neid lausa hulgi. Suured, laigulised, erinevates toonides, liikumatud. Nagu oleks neid mingi häda tabanud. Madalalt mere kohalt laskus kaks langevarjudega paljasjalgset kaitseliitlast olukorda lahendama. Muretsesin. Kuigi hirmu polnud, tundus paljajalu madude sekka minek kahtlane. Ega nad väga juurde roninud (mis mõttes? Olime ise ka ca 0,5 - 1 meetri kaugusel). Jäime minust sinna mõtisklema.

Nüüd siis loen, mida nähtu tähendab:

LILLI istutama - rõõmu. Lillepott ilusate lilledega - rikastumist.
ESIK - raskusi oma isiksusega. SAAL - suurt muret ja kulu. Kuna ma saali ei pääsenudki, aga esik oli suur, ootab mind suur mure ja kulu oma isiksusega
KITARR - soovide täitumist.
ARVUTAMINE - õnne kauplemises ja rahaasjus.
PUUD (rohelised) - head elu, õnne ja tervist. Palmid olid suured ja rohelised küll.
UMBROHI - elu paranemist. No nii. Sellest sain edukalt lahti.
TEED mööda kõndimine - töö edenemist.
MAANTEE - mure möödumist ja sellele järgnevat head aega.
HÜÜDMIST kuulma - haigust. Hm? Jään haigeks, ei pea tööl käima ja naudin muretut elu? Nii või?
TOOMINGAS - õnne armastuses. (Kuna toomingas ongi päriselt murdunud, ei pea ju muretsema?)
KROKODILL - kohtumist õela inimesega.
MADU - kurja inimest
KAAN - hoiatus uhkusest ja ahnusest hoidumiseks. Nomaeitea. Nad olid nii oimetud kõik.
RAND - eesmärgile jõudmist. Rannal seismine - hädaohtu, tagakiusamist.
KALLAS - takistusi töös, kui pole usin. Kaldal käimine - igavust.
MERI (vaikne) - tervise paranemist, lootuste täitumist. Meres ujumine - head elu ja tervist (hea tervis uhkusel ja ahnusel?)
KAKS - tasakaalu. Sõdurid nad polnud. Tulid rohkem huvist kui võitlusjanust.
JALAD on puhtad - head tervist ja elu paranemist. Paljad jalad - haigust, köha, häda ja vaesust. Kui oktoobris paljajalu langevarjuga hüpata, tulebki köha. Ja arvata võib, et see meelelahutus odav pole. Selge. Mina ei hüppa.
HÜPPAMINE - muret, vaeva ja vabaduseigatsust. Ega nad väga hüpanud, rohkem liuglesid. Nad oleks palju rohkem muretsenud, kui nad alla tulla poleks tohtinud.

Mida ma siis teada sain?
Et mida kauem selliste tobedustega tegelen, seda vähem tehtud jõuan ja rohkem muresid kaela vean.
Olen parem natuke aega tubli ja pärast läheme põnnidega fotojahile.