Ahvid

"Emme! Kas ahve on emaseid ka?"
"Ei ole."
"Aga kuidas nad siis poegi saavad?"
"Kaevavad oma munad maa sisse."

Küünlakuu poole uludes

Homme on eksam, milleks valmistumist pärsib paanika, kabuhirm, masendus...
Juba ette on tunne, et näitan sõnaosavalt ja suurejooneliselt küündimatust üles.
Läksin eile õhtul veidi varem magama, et öösel õppimisega edasi minna ja hommikuks paar puuduvat töölehte koostada.
Öö oli ilus. Kuuvalge. See ei asendanud paraku kadunud elektrit. Istusin viimase kuuseküünla valgel ja lasin torustikul rahus jäätuda. Kolme-nelja paiku öösel kobistasin läbi tuisu kuuri vahet käia, valgustades mobiiliekraanikesega teed ja saates maailmale tühje sõnumeid (sellest tegevusest sain aimu siis, kui murelikud vastused hakkasid tulema). Ülekütsin tube, kuni köögikuumus ulatus aknalaual juba +6 kraadini.
Kui kell natukegi helistamist kannatas, uurisin sõbrannalt telefonitsi, palju õues külma võiks olla. Tubli loodusainete õpetaja arvutas kiirelt välja ka tuuletemperatuuri (sai üle kolmekümne) ja jäi selle käigus sujuvalt oma liiklusvahendist maha.
Jätsin põnni koju magama, toppisin kõik kättesattuvad kampsunid selga ja tormasin looduse rüppe. Loodus osutus armuliseks ja kimbutas koju 2 usinat õppurit, kellele mul endiselt töölehed puudusid.

Tulemata jäänud poistele asemikke otsides tormas mulle sülle sobiv esimese klassi nubilas.
"Tule mulle tundi," kutsusin.
"Olgu! Lähme!" oli põnn kohe nõus.
"Mis tund sul muidu tuleb praegu?" huvitusin, sest õpetajat oleks viisakas lapseärandmisest informeerida.
"Ei tulegi!"
"Kus õpetaja on?"
"Lumehanges!" teatas poiss reipalt ja rahulikult, nagu oleks see tavaline lugu, et klassijuhataja enne koolipäeva algust lumevanne võtab.

Päeval lõbustas meheema, kes helistas, et hankis mulle Tartus kopsaka õliradiaatori. Kuna planeerisin kojusõidu lõpetuseks 10 km-st laupäevahommikust jalgsimatka (luban, et loobun sellest plaanist millegi tõhusama kasuks), ei suutnud ma keelata endale lustlikku kujutlust sellest, kuidas toredasti, radikas seljas, kodu poole jalutan.
:D :D :D

Mingil hetkel helistas naabrimees ja ütles, et parandas meil korgipesa ära.

Kohe alustan seinaföönitamist.

Leidsin keldrist pool ämbrit külmavõtmata õunu, mis on toredaks lisaks mitmekülgsetele toitudele kartulitest, veest ja soolast. Kusjuures ma suudan ikka veel kartuleid armastada! :D

Täiuslikuks õnneks vajan veel kõnet õppejõult, kes ütleks, et nii kaugelt pole mõtet selle külmaga tulema hakata ja et ta vastab need paar lihtsat küsimust ise ära.
:D

Karjuv vägivald

Vanade heade aegade meenutamiseks muutub logopeeditund kunstitunniks. No mitte päris, sest pilt tuleb joonistada õpetajalt saadud sõnu arvestades ja pärast tuleb kirjutada ka.
Enamik teisest klassist on ülesandega väga rahul, ainult üks noor kunstnik tusatseb pingis:
"Mul on kunsti peale väga hea käsi, aga niimoodi etteheidetud sõnadega ma ei suuda!"

Duellile

Töökaaslane oli oma kolmeaastase pisipojaga esimest korda hambaarsti juures käinud.

"Arst tutvustas poisile oma tööriistu," muljetas kolleeg. Näitas põnevust üles kruvides:"Vaata, mul on püss!"
Kogu aeg käis üks killuviskamine.
Pärast küsis pojalt:"Tuled ju veel siia?"
"Jah," vastas poja. "Ma võtan oma püssi ka kaasa.""

Arvamusliidrid (4 - 7a)

Mis on sõda?

P1: Kole asi. Seal saab surma.

T1: See on see asi, kus kõik lähevad sõtta ja surevad ära.

Miks sõtta minnakse?

T2: Sest nende boss käsib.

P1: Oma maa jäi väikseks või keegi vallutas selle ära.

T1: Pahadele meeldib sõda teha. Neile meeldib nii väga teisi inimesi tappa. Kasu pole midagi. Lihtsalt. Pärast lähed politseisse selle eest.

P2: Kui vaenlased on sinu vastu.

T2: Niimoodi võib ka juhtuda, et keegi tapab kellegi lossi ära ja lõhub lossi ära ja teeb selle suuremaks.

P2: Kuidas saab suuremaks teha, kui lõhub? Siis raiskad ainult raha!

Mida võitja saab?

P1: Terve maa!

P3: Triljon maja!

T1: Kui eestlased võidavad, siis saavad rahulikult oma maa peal elada. Minu isa on jahimees!

Kas isa peaks ka sõtta minema, kui sõda oleks?

T3: Jaa! Kõik mehed peavad. Kui on suur sõda, siis peavad naised ka. Ja kui on väga suur sõda, siis peavad lapsed ka.

Mina küll ei tahaks kedagi püssiga lasta.

T3: Ma läheks odaga. Õnneks isal on õhupüss.

Mina ei tahaks üldse kellelegi haiget teha.

T1: Jah. Sest see võib olla kogemata sinu pereliige.

Mis see võit üldse on?

T3: Võit on õnnelik asi. Siis saad auhindu. Spordis võidab igaüks.

T2: Kurikat või medalit võib võita. Meil on kodus kaks medalit ja üks kurikas!

Mis on rahu?

T2: Kõik on kuss. Ei tee piiksu ka. Ega häält.

P2: Siis ei ole mingit laskmist.

T1: Kõik on surnud.

Kas sulle meeldib rohkem sõda või rahu?

P4: Mulle meeldib, kui päike paistab.

Brrrrrrrrrr...

Vilu nagu. Kella kuuest saati kütan ja poole üheks on köögis tubli 13 kraadi sooja. Naabrinaistel on luba minu keldris pirukid küpsetada, sest mis see ahi ikka tühjalt huugab. Jalutatud on omajagu. Muudkui kuuri, kööki, keldrisse, kuuri, kööki keldrisse...
Kraanid nirisevad, et vesi torustikus liiguks. See käib juba VÄGA närvidele. Külmkapp on välja lülitatud. Triikraud peidetud. Veekeetja kasutamine keelatud.
Ma arvan, et lükkan oma unistuste reisi Antarktikasse vähemalt järgmisse aastasse :D

Meie tubli auto läks külma kiuste käima. Viisin põnnid rongile ja korjasin samast ühe papi pardale. Taat tänas mind ja masinat, kutsus koos perega külla, pakkus suvitamiseks maja (vähe puudus, et oleks kohe võtmed pihku pistnud - suur slaavi hing), tänas veel, tänas korduvalt... Sain ta rõõmust väga hästi aru. Otsustasin naabrinaise poeskäiguaja tiigi kaldal parajaks teha, aga esimese paari pildi juures valutasid näpud nii, et igasugune pildistamise tuhin kadus ja putkasin tagasi autosse.
Pardid, põrgulised, vehkisid tiibadega tuule ka üles, nagu ilma selleta veel vähe külm oleks olnud.
:P

Koju, koju, koju ahju kallistama.

Aga kas siin võetakse vastu rahulolus ja tänumeeles sooja ja söögi eest?
Oh ei. Tuba jahe, toit vilets, küljealune kõva. Mul peaks hea meel olema, et üldse suvatsetakse külastamisega au teha :D

Meem. Kus olid Sina kui...

Vasta küsimustele ja anna teatepulk meemi näol edasi neljale inimesele. On soovitav neile, kellele meemi edasi annad, blogisse teatada.
Kopeeri küsimused ja vasta oma blogis.

Meemi võib ka ilma teatepulgata teha, kopeeri julgesti ja räägi kõik ära :).
Mäleta ainult lingitada algallikas! Minul oli selleks Tegelinski

Kirjuta, kus olid Sina kui...

( kust selle uudise kuulsid, mida tegid, kui ...)

esimene inimene astus kuule 21.7. 1969
Arvatavasti oskasin toimunut väärtustada. Enda esimesed sammud olid vast alles värskelt meeles :P
John Lennon mõrvati 8.12.1980
Rakveres. See uudis läks minust mööda. Tunnistasin ainult üht muusikut ja see oli Graps :)
toimus Tshernobõli aatomielektrijaamas plahvatus 26.4.1986
Väimelas. Meie imelik, aga imetlusväärne ühiskonnaõpetuse õpetaja andis olukorrast üsna ilustamata ülevaate.
toimus Balti kett 23.8. 1989
Jõudsime ummikute tõttu hilinemisega Türile. Kätest hoida ei jõudnud. See-eest mäletan, kuidas koju naastes ööpimedusest hääle järgi karjamaalt lehma otsisime.
Estonia uppus 28.9.1994
Kodus. Ma ei olnud kunagi laevaga sõitnud ega Titanicu filmi näinud. Õnnetus tundus nii ebareaalne. Kole.
Diana suri 31.8. 1997
Nii kurb. Ilus inimene ju. Käisid kõlakad, et lavastus. Lootsin siis ka. Aga matus... Kas see peab olema ikka kõige eredam mälestus, mis inimesele mõeldes meenub?
saabus aasta 2000
Ha-haa! Seda aastalõppu pole võimalik unustada.
Pereisa lahkus varakult pidustustele. Meie vanemate põnnidega tähistasime sündmust korraliku kõhuviirusega. Traditsioon, et uusaastaööl peab laual 12 toitu olema, sai lõhutud. Ütlesime koduhaldjatele, et nad ise külmkapist süüa otsiks, sest keegi meist ei suutnud nii pikka otsa jalul püsida. Ka telekavaatamine oli vaevaline, sest keegi pidi siis jõudu kokku võttes puldil nuppe vajutama.
Aastane pesapõnn nautis vabadust täiel rinnal ja kaunistas kapist leitud puisteainetega korterit.
Südaööl komberdasime siiski korraks õue. Värske õhk mõjus hästi. Tuppa tulles piilusime toitu täis külmiku ukse vahelt sisse, tegime paar kiluvõileiba ja oligi tuhandevahetus tehtud.
toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001
Täiskasvanu tunne oli. Hirm, et ei suuda oma lastele turvalisust tagada. Maailm oli korraga nii väike.
Michael Jackson suri 25.6. 2009
Inimesed ikka surevad.
Milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
Diagnoosisin endal seagripi.
Õhtul, enne magamaminekut, tekkisid äkitselt nohu ja köha, palavik, lihased valutasid. Muretsesin, et mis siis saab, kui juhtun ise haiguse kergelt läbi põdema, aga koju kogunenud põnnid nakkuse külge korjavad.
Lidusin vetsu vahet, sest duširuum on magamistoas ja külmakartusel jätsin vee kraanist nirisema. Karm.
Uude päeva ärgates kumises pea ikka veel. Kraadiklaas näitas ohtlikku 36,6. Otsustasin, et tervise huvides magan veel natuke ja kui temperatuur kõrgemaks pole tõusnud, lähen kuuri puid tooma.
Tõusis. 36,8-le. Käisin "eluga riskides" kuuris ära. Polnudki nii jube. Ehk ma siis ikka pole suurem asi siga. :D

Miks põhiliselt halvad sündmused? Kiusan meemikoostajat ja jätan kolmele (ja enamale) sõbrale vabaduse ise meemil sabast haarata.
Ühe inimese mälu tahaks testida küll. Vanust tal juba nii palju, et...
Jospel?
:P

Külm

"Jakuutia pealinnas Jakutskis püsib pakane -40 kraadi ringis, mis on normist veidi soojem ja koolilastele külmapühi ei anna:
1. kuni 8. klassini jäetakse Jakuutias tunnid ära temperatuuri langemisel alla -48 kraadi. Keskkooliõpilased ei pea kooli minema, kui temperatuur langeb 50. kraadist madalamale," loen põnnile ilm.ee-st.
"Täitsa hull! Külm võtab nad ära ju! Näita kus see Jakuutia kaardil on!... Me mõtlesime M-ga, et peaks kunagi Gröönimaal ära käima. Pingviine vaatamas."
"Seal ei tohiks nagu pingviine olla. Pingviinid on Antarktikas," osutan kaardil. "Gröönimaa - üleval, Antarktika - all."
"Kuidas nad sealt küll maha ei kuku??? Oot, aga kas eskimod on Antarktikas ka?" hakkab põnni huvitama uus lumemaa.
Brrr. Kõlab nagu... "Suurematest imetajatest elutsevad selle piirkonna metsaaladel põdrad, metssead, eestlased ja pruunkarud."

"Hei! Tule siiapoole! "

"Ah? Mis? Kesse?...

Mina vä?... Ookei!

Kle, siin on ainult tühjad sihvkakoored!
Mina nii ei mängi!

Või olgu. Kui te just nii väga palute...
Söögipalve kõigepealt.

Ja nüüd oma "igapäevast leiba" leidma.

Huh! On ikka külm küll! Viskad äkki kindad?"

Teeme beseed

"Niiiii magusaisu on!" õhkasime põnniga korraga. "Teeme beseed!"
Tegime.
Sõime.
Sõime veel.
Veel natuke.
Veel sutsuke.
Ja veel pisut, kuigi... iik... kohe üldse ei lähe enam.

"Tahaks midagi juua," teeme taas kõnekoori.
"Ma teen teed!" pakub põnn.
"Too parem piima."
"Piim on otsas!"
"EI OLE???" Mingist kogusest peaks lastele piimapiirangu panema.
Olgu siis pealegi tee.
"Mitu lusikatäit ma SUHKRUT panen?" kiusab põnn.
"Eiiiiiiii!"
"Äkki siis METT?" piinab kurjam. "Veel BESEED?"

Parema meelega jooksin kurgimarinaadi või... Oi, aga jõuluks saadud oliivid on kapis. Äkki hakkab kergem?

"Mida MacGyver minu asemel teeks?"

küsisin endalt, kui kudumiskiusatus muutus väljakannatamatuks, aga vardaid polnud võtta.
Nüüd on pool kinnast valmis. Grilltikkudega.

Miinuseks on, et silmapliiatsiteritaja seda materjali ei lõika ja puss kipub otsa liiga teravaks tegema :D
Taustaks üks kahest kassist, kes meie juures end aina kodusemalt tundma on hakanud.
Niimoodi:

On kellelgi kusagil veel loomi üle? Tooge aga meie trepikotta!

Päeval käisin väljalunitud jalutuskäigul. Pisut pikale veninud jalutuskäigul :)

Fotojaht. Peakate

Hele, naturaalsest karusnahast, ehisripatsiga.
Ilmastikku järgiva vormiga klassikaline papaaha.

Hansamüts. Looduslikust materjalist sule ja romantiliste mälestustega.


Teised mütsikütid.

Ämbliku ämmaemand

Kookon rippus meil vetsu pistikupesa all augus juba pikemat aega, pirakas kaheksajalgne valvuriks.
Mutuka beebiootus muutis otsustavalt põnni suhtumist seni kiljuma ajanud elukasse. Korraga oli tualettruumi märksa sagedamini asja, kui hädapärast tarvis. Ja oh seda avastusõhinat:
"Emme! Arva ära, mitu ämblikku meil vetsus on? VIIS! Üks suur ja neli väikest! Ja usu mind, neid tuleb siit veel!"

Tundmatu kaunitar, koputaja, hääletamata küüt, ilus ilm ja veel ilusamad jalad

Tänane päev on olnud üks suur naeratus.

Minu toa lill rõõmustas meie kohtumise üle.

Lastel näis taaskohtumise üle hea meel olevat.

"Sa oled nii tubli, et varsti mul ei olegi sulle midagi õpetada!" kiitsin üht sõimerühma selli.
"Siis mina õpetan sind!"
"Noo! Mida sa mulle õpetad?"
"Kop-kop-kes-seal-on mängu."
Ta oskab seda tõepoolest hästi! ;)

:D

Päeval paluti kätt ja südant.

Küüti pakkunud papi kurtis kurba saatust: 49-ndal küüditati Venemaale ja jäigi sinna ankrusse. Naine olnud käre, tulnud teist aeg-ajalt tümitada, et vagur püsiks. Üheksakümnendate alguses juhtunud jälle üks ragin, paar eestlasest sõpra poe tagant põõsastest õhutanud kampa hakkama ja tulnudki purjus peaga Eestisse tagasi. Siin sattunud joodiku naise otsa. Alguses nagu polnudki joodik - kasvatasid koos naise lapsedki üles, aga mingi hetk lõi pahe seda hullemalt välja.
"Tule sina mulle naiseks," kutsus taat.
Raha olla küll, muust varast rääkimata.
"Ei tule välja! Mul juba tubli mees olemas," laiutasin käsi.
"No nii see on! Kõik head naised juba jaos!" hädaldas papi. "Need, kes üle, ei kõlba kusagile! Abielunaised tikuvad küll voodisse. Ütlevad, et ära kellelegi räägi. No eks ma olen vait. Aga korralikku naist ei leia!"
"Rumal jutt! Mul on mitu vallalist ja väga korralikku sõbrannat."
"Aga sa soovita neile mind!" elavnes taadu.
"Ei saa! Sa ju lööd silma siniseks ja magad abielunaistega!"
"Ega ma siis siinseid naisi löö!" õigustas mees. "Vene naisi peab. Juba armastuse pärast. Äkki ma ikka annan oma numbri?"

:D

Ilm oli niiiii vapustavalt ilus, et kogu jalutuskäigu ja bussisõidu aja seisis mu näol napakas naeratus.

Õhtul helistas töökaaslane. Naeris südamest. Kooli olla saabunud meie laste jõulupeo plaat. Ühtedeks peaosalisteks olevat minu jalad.

:D

PUHKUS

Nii hea on olla, et polegi midagi öelda.

Küll läheb mööda :)

Desktop

He-hee!
Pole vaja käejooni, kohvipaksu ega pendlit. Olge oma arvutiga ettevaatlikud, kui läheduses juhtub olema Asjadest.
Silmitsesin kriitiliselt isiklikku desktopipilti ja jäin üsna murelikuks.


Ee... elupõletaja? Unekunstnik? Depressionist?

Kuna see on natuke perearvuti ka, kasutan ikoonidest veerandikku. Teisi igaks juhuks ei torgi.

Aga pilt...

Minu suhe loomadesse on väljakannatav. Ma ei kammi ega vannita neid kolm korda päevas, ei jookse meelt heites taskulambiga mööda võsa ja kesa, kui kodanik kass suvatseb pooleks aastaks jalutama minna. Tema probleem. Minu pärast võib ta ka siin elada. Mis sellest, et õige pea okupeeritakse kõige mugavam tool, ollakse toiduga valiv, lüüakse lihtsalt igavuse peletamiseks küüned säärde ja omastatakse minu lemmikhommikumantel.
Kui sigadus on väljakannatamatu (näiteks lõhna mõttes), tuleb ca veerand tundi kauem õues tuppalaskmist oodata. Kuni mu pahameel vaibub.

See pilt laseb mul häid suhteid hoida ja uskuda, et mõnega võrreldes läheb mul ikka päris hästi :D

Taust vahetub paari kuu tagant. Ühevärviline, geomeetriliselt kujundatud, ninnu-nännuline ja ulme-ekraan muudab mu närviliseks. Pigem mõni muhe kaader või kild tuttavat maastikku. Et siis see turvalist tüüpi? Ainult et inimestele ja raamatutele eelistan...
:)

Lumi tuli!

Hommikul maandusime põnniga lumehange. Trepp jäi kuhugi sinna... alla.
Maanteed markeeris hädine vänderdav jäljepaar. Buss andis oma parima, et teel seista. Meil oli õnne.
Kõigil nii hästi ei läinud. Ühele sõidukipõhjale tuli bussijuhil peaaegu et koputamas käia. Veendumaks, kas kõik seesolijad tervise juures.
Üsna kole pilt. Turiseisus mikrokas ja sõiduauto tema kõhu all.

Lumi oli lahe. Kühveldasin. Kühveldasin. Kühveldasin. Aga kui lasteaiapõnnidega sööma jalutasime, läbisime ikka kodustamata lume alasid, kus õpetajate sumbatud rajasüvendeist ainult tibude kirjud mütsitutid välkusid.

Koduteel arutlesime, et nii mõnus, kui maanoorikuil on kodus soe, mugav ja ... vormitu jalavarjupaar.
Linnanäitsikuil tuleb end kaaskodanike rõõmuks kontsadel nikastada, aga maal... pole ju vahet, millised saapad välja näevad, kui lumi vööni ulatub :D

Iga pilt nagu postkaart

Mitte et ma suurem asi piltnik oleks. Päev lihtsalt selline...
Tulevad niisugused seitsmekümnendate laadis uusaastakaardid silmade ette :D

Kodus on ka kaunis, aga sellest on laul veel tegemata.

"Довольно старая - последний день для вас!"

Ükskõik kui hoolega oma sõnu valid, keegi loeb neist ikkagi midagi muud välja.
Google tõlk näiteks.
Päris hirmutav. Soov oli ju iseenesest armas olnud:

"Ilusat vana aasta viimast päeva teile!"

Ilus päev

Hommikul puges kaissu natuke kriimulise nina ja rähmas silmadega ingel.


(Kui ma oma südant kalgiks ei tee, ujutatakse mu elamine kassidega üle. Üritan selgeks teha, et see siin on Seitli kodu, aga hirmus raske on kahest trepikotta siginenud kondikubust mööda vaadata.)

Päeval kinkis üks onu meile mandariini. See oli temast niiii armas ja mul on tagantjärele lausa piinlik, et teda rongijaamani ei sõidutanud.

Kodus avastasin, et meie akna taga männi oksal elab päike!

Ja nüüd, kus hakkasin pesapõnni puudumise pärast juba väga murelikuks muutuma (üle nelja tunni suusamäel!), kukkus ta oma sõidukitega esikusse - väsinud, külmunud ja õnnelik!