Elav armastuse vägi...

Suhtlushimuline Seitel sööstab välisuksest sisse.
"Näuu!"
"Sul on süüa."
"NÄÄÄUUUU!" tassib Seitel krõbinaämbrikese käevangus keset köögi põrandat ja keerab kummuli.
"Usu mind, see, mida meie sööma hakkame, ei maitse sulle niigi palju."
Seitel usub. Aga alles pärast pikka ja põhjalikku hapukapsa nuusutamist.
"SEI-TEL! SA OLED MUL JALUS!" ahastan, kui mistahes suunas astumise ajal kass end mu sammudest läbi nõelub. "Piisab sellestki, et sa öösiti mu otsas magad!"
"Näu!" jutustab seltskondlik kiisu ja topib end külmiku ukse vahele, kui ma leiva kappi tõstan, hüppab lauale, kui sealt nõud kokku korjan ja lõpuks ronib ka vetsu järele.
"SEITEL!"
Et pisut rahu saada, võtan ette nõude pesemise. Haa! Kavatsen kõik see aeg paigal seista, sa kõuts!
Seitlile see sobib. Eks vaja temagi jalad puhkust. Hüppab pesumasinale ja jääb uudistama.
"NO KUULE! KUHU MA SINU MEELEST NÕUD KÄEST PANEN?"
"Who cares?" vidutab kiisu oma pooltteist silma.
"Armunud oled või? Ma kuulen küll, kuidas te Nöpsuga trepikojas madistate, aga ei arvanud, et see olen mina, kelle pärast sa võitled ja oma nina korrigeerida lasid," ajab tüütu loom mind juba naerma.
"Rrrh!" ühmab Seitel ja marsib pahandatult tagatuppa.