Ma armastan Eesti Energiat!

Kallis kaasa! Ära kurvasta. Sina oled kohe nende järel :P

Juba pikemat aega on mul olnud oma väike unistus. Tillukesest väntadega masinast, millega saaks pesumasina tööle panna ja boileris vee kuumaks ajada. Meie akendest möödujad arvasid küllap ammugi, et ma voolu käsitsi valmistan ja seda nii, nagu parajasti jaksu jagub. Ja et pigem ei jagu.

Täna sai mõõt täis.
Võiks eeldada, et tõbisel inimesel pole elektrit tarvis. Voodis vedelemiseks.
Paraku on tegemist väga aktiivse põdemisega. Jooksujalu. Siis oleks väga oluline näha, kuhu jooksed. Ja kraadiklaasi on tüütu naabri köögiakna valgel vaatamas käia.

Kirjutasin kurva kirja, kasutades ohtrasti teemakohast terminoloogiat (särtsub, tossab, kärsahaiseb...)

Kell oli juba üle tööaja, nii et tänaseks ma väga midagi ei lootnud. Seda enam, et avariitelefoni tõstis hargilt automaaditädi.
Uskumatu, aga üsna kohe helises telefon ja keegi meeldivahäälne noorik kordas mulle minu kirja sisu sõna-sõnalt üle (seda oli kuulda veel palju piinlikum, kui kirjutada). Luges mulle ette mu "õigused ja kohustused". Et valveelektrik tuleb vaatab üle, aga neil ei pruugi oll võimalik mind aidata ja siis mul tuleb otsida spetsialist ja nädala jooksul asi ära korraldada ja siis pannakse plomm ja see läheb mulle maksma nii ja nii palju.

Kõne süstis minusse suure annuse optimismi.
Keetsin küünlavalgel kisselli valmis (selgus, et meil on veel mõnetunnine küünltagavara, kui ükshaaval kasutada) ja otsisin ahjukumas ööaseme üles, sest mis sa ikka valgust raiskad... ja siis... nad tulid.
Kaugelt.
Kohmetunult, et eks nad vaata, aga vaevalt et aidata saavad.
Keerasid kuuma korgi välja. Kraapisid korgi otsa. Kraapisid korgipesas. Keerasid korgi tagasi. Elekter tuli. Ebakindel, nagu viimasel ajal tavaks. Särises. Ragises.
Elektrikud kuulatasid. Ragiseb. Vaatasid. Vilgub. Soovitasid koormust mitte järgi panna, ajast ja arust asjandus uue vastu vahetada ja soovisid head õhtut.
Mul on sõber pliidimees. Sõber autoremondimees. Sõber torumees. Sõber naabrimees. Aga elektrikust sõpra ei ole.
Ohhh.
Vool läks ära enne kui elektrikud.

"Oh-jah," ohkasin ja üritasin saabuvatele kulutustele mitte mõelda.

Ja siis olid nad korraga tagasi. Just nagu samad mehed ja just nagu polnud ka.
Elekter säras nende nägudelt alla.
Ütlesid, et... nad mõtlesid.
Ja siis - turnisid, uurisid, keerasid, väänasid, lahutasid ja ühendasid ja korraga oli korter täis ammuunustatud PÄRIS lambivalgust.
"Korras!" teatasid onud.
"Aga kui ma nüüd seda asja uue vastu hakkan vahetama, kuhu ma siis..."
"Ei ole vaja vahetada! Kõik on korras!" teatasid mehed uhkelt ja õnnelikult ja rahulolevalt.

NIIII LAHE! NIIIIIIIIIII LAHE!

Seda peaks kuidagi tähistama.
Panin suure toa kolme pirniga (tegelikult mahub kuus, aga ei raatsi) laelambi põlema. Mitmeks minutiks. Tuba täitis soe kollane valgus.

Jeeeeeeeeee!