Põnn avaldas arvamust, et väikestest hädadest saavad suured neil, kellel on palju vaba aega.
Tal võib õiguski olla.
Hommikul tuli mind peaaegu et kahemehetõstukiga voodist püsti vinnata. Mul oli SELG.
Varem ma tema olemasolu eriti ei märganudki.
Oioioiaiaiaietasin end jalule.
Kõigepealt tuli pesamuna laagrist koju tuua. Auto salong oli kuidagi kokku tõmbunud. Ise liigendusin muidugi ka vä-ga vaevaliselt.
Tähelepanu liiklusele suunamine aitas. Pisut.
Siis katusekoristusele.
"Emaaa!!!" ahhetas põnn räästa all, kui ma varalõppenud redeli peeletipus jalga kaela taha upitasin, et soovitud kõrguseni ulatuda.
Kühveldades ei tulnud seljahäda meeldegi. Meenus siis, kui end toas hetkeks voodile kukutasin. Põnnidel oli tegu, et lapsevanem uuesti käimisasendisse vormida.
Suurpõnnile oli lubatud ühine jalutuskäik metsa.
Käisime.
Kuigi sula on puuvõrade koormat kergendanud, kössitasid paljud noored männid tohutute lumemütside all. Võtsime südameasjaks need alla pommitada.
"Mida kauem ma sihin, seda täpsemalt lendab!" hõiskas rõõmsalt tütreke, kes esimeste lumepallide lennutamise ajal häbelikult kahele poole piilus, et mitte piinliku tegevusega kellelegi silma jääda.
Hasart võitis.
"Hääh!"
"Nätaki!"
"NÄGID, JAH?"
"Nän-nä-nän-nän-nää-nää!"
Seljavalu?
Mis see veel on?
:D
Kahtlustan, et praegu on paljudel SELG. See on vist uus moehaigus, ka mulle on külge hakanud :)
ReplyDeleteMa käin ka moega kaasas. Mul veel üks moe-aksessuaar ka - surevad käed. :oD
ReplyDelete