Kui töö ei tapa, tapab mu köögikunst :D

Töö avastas vist, et aktiviseerun. Miks muidu tuleb pakkumisi ustest-akendest?

Ametialaselt on lisandunud paar väljakutset, mida lihtsalt ei saanud vastu võtmata jätta. Täna tekkis taas üks vahva klient :D
Ühtlasi tundub, et mõisahooaeg on alanud. Üheksakümmend giiditud noort ühe päeva jooksul. Pole paha! (Teise giidi saaki ma ei teagi.) ;)
Jõudsin õhtuks koju ja leidsin telefonist järjekordse pakkumise: lastega metsa.
Praktika tahab tegemist. Matkarada märkimist ja legendi.
Kõik on nii põnev. Kuskilt maalt peaks pakkumistest ära ütlema. Mina või? :D

Ok. Seni on vähemalt koju ööbima jõutud. Ja sööma.

Viimastel nädalatel oli toiduga pisut keeruline, sest... sanatooriumis viibiv auto on väga kulukas pereliige. Noh, midagi ikka leidub.
Näiteks keedetud mune. Mida ma väga ei armasta. Küllap just seetõttu üritasin ära koorida toore. Koorumisüllatusest toibumiseks keetsin endale SUURE tassitäie kibuvitsateed ja lahkusin kruusiga õhtupimedasse toanurka. On keegi proovinud trikki: tõstad kruusi suule ja neelad selles oleva teelusika vartpidi söögitorusse.
Ei maksa proovida ka.

Mis siis veel?
Andsin põnnile valida: kartulid vorstivõileivaga, kartulid praevorstiga, kartulid vorstikastmega. Ta valis viimase.

Nii. Potikaas kadunud! Täitsa mure. Suhteliselt uus pott, ilusa klaaskaanega. Kuhu ma sellega jalutanud olen? Pesumasina taga? Esikus? Külmkapis? Nõudekapis? Peeglisahtlis?
Ei. Ei. Ei. Ei. Ei.
Ohhhh.

"Potiteklit oled näinud?"
"Mis sul kadunud on?"
"Tekkel!"
"Mis see veel on?"
"Ee... Poti ülaosas asuv ja nupu abil teisaldatav klaasdetail... Seda ei ole KU-SA-GIL."
Põnn põrnitseb mind kaastundlikult, võtab köögilaualt kaane ja asetab kastrulile.

Kartul kees potis, kaste mulises pannis. Soustis sobrades jäi kulbile mingi kummaline osis. Vorsti- või sibulatükiks oli see liiga suur. Midagi mittesöödavat ma nagu ei lisanud. Till, ketšup, jahu... Seega - tükk kulbiservale ja suhu.
Ei olnud söödav. Vähemalt mitte sellisel kujul. Unustasin puljongikuubiku.
Iik.