14 June, 2010

Palun mine poodi!

Piim sai otsa. Meil on suurepärane võimalus pealelõunaseks poekäiguks. Seni, kui buss rongilt rahvast käib korjamas, on 20 minutit aega ostelda.
"Palun mine poodi!" nurun pesamuna.
"Miks sa ise ei lähe?" puikleb Põnn11.
"Mul on töö pooleli. Ma ei jõua."
"Mina ei saa. Ma olen väike laps."

Räägin talle õpetliku loo sellest, kuidas mu tädi oli kunagi sunnitud kolmeaastase poja Tallinna vanalinnas piima järgi saatma.

Ei veena.

"Kommi oleks ka vaja," poetan.
"Ookei!"

Jee! Läks käima!

Maalime kunstipäraselt paberilehele "3 piima, kassitoit, hommikuhelbed, kommid." Põnn võtab mu telefoni ühes, et kella vaadata. Ohkab, et tema kardab kolme piima osta. Aga kommid motiveerivad.

Mingil hetkel tõstan silmad kellale ja avastan, et tütreke oleks pidanud juba 10 minutit tagasi kodus olema. Nii. Mis ma teen? Helistan bussijuhile? Millega? Äkki ta märkab vanaisale helistada? Äkki ei märka? Võtan ratta?...
Torman trepile. Kes see tuleb tipa-tapa tee äärest? Minu tibu!

"Ühtekahekümneviiekatpolekskivajaolnudjamamõtlesinjubaetjäinbussistmahasestolinmingi12sealjaostsinasjadäratormasinväljaagakellolialles19jasiisjäibussveelkümmeminutithiljakskajamamõtlesinjubaeteitulegijamajalutannüüdsiisomakolmepiimapakigakojuvä?" särab põnn. "Maostsinkakspakkikommijateginjubaühelahti,"
teatab ta, haarab kotist veel mõned karamellid ja kaob tahatuppa.

No comments:

Post a Comment