Auto soetamisest alates olen tõeline teatrimagnet!

Ammuks see oli, kui ma omapärase juhtimis-stiiliga teatriinimestele silma jäin.

Täna, Põnn17-le rongijaama vastu sõites, meenus, et jahutusvedelik jäi kontrollimata.
Ma juba tean, kui väle on radikas seda välja tilgutama.
Plaan A: Võtan põnni peale, põikame bensukateel isa juurde sisse ja kontrollime olukorda.
Plaan B: Kontrollin rongijaamas, sest mul on kõik vajalik kaasas.

Rongini oli aega. Avasin vilunud liigutusega kapoti, aga vist mitte piisavalt vilunult, sest ees seisvast masinast hüppas välja kena meesterahvas ja võttis juhtimise üle. Tema ei võivat näha, kui naised...

Piinlik oli. Kui ta voolikuid läbi puhus, veetopsikut loputas (ausõna, ma ei teadnud, et see küljest ära käib!) ja juhendas, mida, kui palju ja milleks valada ning mida ei maksa mingil juhul valada.
Eile alles peeti mulle loeng ja muiati, et Macgyver pani kanamuna radikasse. Et kas kavatsen ka proovida?

Siis küsis Ta, kas ma nende etendusel olen juba käinud.

Selge pilt. Minu auto tõmbab teatriinimesi nagu lamp ööliblikaid.

Nüüd oli veel piinlikum. Etenduse äratundmisega probleeme polnud.

pilt

Aga. Uukkivi ega Uusberg see mees ei olnud. Sellest sain ma kohe aru. Kes küll? No kuidas ma küsin? Ükskord juba küsisin Mati Sirklilt, et kas tema on...
Uhh! Ma ei taha seda meenutada.

Tulin koju ja lappasin facebooki läbi. Lõpuks tundusid juba kõik näolt temasarnased. Ka naised.

Ah jaa! Raudteejaama ja kodu vahele jäi veel natuke seiklemist.
Bensukas.
Ma muutun kohe närviliseks, kui sinna pean minema. Õnneks oli põnn-ekspert kaasas.
No ja siis peab kindlasti tuttav perekond kõrvale sattuma. Katsusin vä-ga rahulikult pidurdada, käik välja, käsipidur peale ja need teised asjad... Kõik oli peaaegu ok, kuni ma paagi luugi asemel pakiruumi lahti lükkasin. Lollakas.

Võiksin juba harjuda, et miski minu maailmas ei juhtu põhjuseta. Need tuttavad inimesed siin olid näiteks sellepärast kohal, et mulle raha pakkuda, kui avastasin, et mu rahakott on koju jäänud.

Üks päev jälle õhtus.
:D