Kõigepealt panid nad mu kaarti lugema. Lootes, et süvenen raamatusse ega märka, kuhu viiakse.
Haa! Olin koduseid salavestlusi täie tähelepanuga pealt kuulanud ja valvsust ei kaotanud ka atlase taga.
Praamil hoidsin targu kinnisematesse ja rahvarohkematesse ruumidesse.
Pere ebaõnn nr 1: saarel ootasid mind sõbrad. Ja väga ootasid. ;)Vedamine. Vaevalt Kärdlasse jõudnud, murti meie autosse sisse. Esimene juubeldamine möödas, avastati, et varga saagiks ei langenud ainult ämm. Kadunud oli ka
kaamera. Pärast mõningast kultuuriprogrammi selgus, et digikas lebas peidus kuivatuslina all. Ämm jäi endiselt kadunuks.
Ükski õnn ei kesta igavesti. Pererakuke, kes oli "kaotusega" juba leppida jõudnud, vedas õhtul Pallil nägudele hapu naeratuse. Tekkis plaan B - mind telgiga sipelgapessa istutada, aga kuna jõud tasakaalustusid (männi- ja telgituka tagant lehvitasid R ja UP), siis parkisime esimesenajõudnute juhatuse järgi. :D
Öö magatud, märkasin ekipaažikaaslaste nägudelt, et kogutud on värskeid ideid.Eiffel.
Eks ma seda kahtlustanud isegi.
Ronisin alistunult tippu. Väimees tihedalt kannul. Näe, ei usaldanud. Õnneks oli otsustava tõuke jaoks koht liiga hirmus. Kuidagi ei tulnud käed selle harakapesa küljest lahti.
Nii me alla koperdasimegi.
Ebaõnnestumisest ärritus sees, võeti ette vist tolle maa kõrgeim torn - Kõpu.
Nüüd kasutasin kavalust. Kauplesin end toituma. Eks teistelgi olid kõhud tühjaks läinud. Aga mida teeb söök inimesega? Leebeks teeb! Ronisime kambakesi torni latva, igaks juhuks võtsin veel kaamera ka oma pihku ja nii jäi kõige hullem taas sündimata.
Üks torn oli küll veel tulemas. Ristna. Haudusin protestimõtteid, aga mida tehakse plaanivälise haudujaga? Muidugi! Märjaks tehakse.
Avastatud loomkatsed.
Nii kamandati mindki vette ja pilluti kividega, kui kaldale kippusin. Minu õnneks sattus ilm ilus olema ja suplejaid-päevitajaid kogunes hulgim.
RMK infomajas üritati mind poodi müüki jätta.
Taas oli sõprade kohalolust abi!
Ristnas ei osanudki muud teha, kui lihtsalt keeldusin üles minemast. Õnneks oli veel rahvast,
võõrkeelsed küll, aga ju nad kisast ikka aru oleks saanud ning appi tulnud. Nii et taas pääsesin.
Reisisime Kassari suunas. Suures ürgoru-männimetsas
anti mulle pihku äralõigatud "katusega" kaheliitrine mahlapakk ja kästi see mustikaid täis korjata. No pool liitrit korjasin ka. Ei läinud oru äärele! Korjates hoidsin teise käega kõvasti puu ümbert kinni. Ja nii kui nägin, et teised masinasse hiilivad, olin siuhti salongis.
Kassaris kaaluti surnukssöötmist,
aga pärast esimest manustatud portsu muututi kõhklevaks. Mine tea, mitu praadi kulub! Kalliks läheb!
Sääres ööbimise ajaks oli omaste närvilisus juba kaugele näha. Vaevalt sain telgis silmad kinni, kui hakkas möll pihta: üks kallas ämbriga vett, teine vehkis põleva tulelondiga üle telgikatuse,
kolmas lihtsalt karjus kõrva ääres. Olin hirmust poolsurnud.
Pärast ebaõnnestunud kimbutamist. Kuna mõlemad telgid vettisid läbi, magati autos. Mina mitte!
Väideti muidugi, et äike tegi.
Aga ainult pool! Teine pool üritati hommikul Tirpi jätta,
Hüvasti! Lehva!
aga tornironimised olid mu jalgadele lihased kasvatanud! :D
Jäi üle veel kõrb.
Kaibaldi liivik ja kuri beduiin.
Minu jaoks liiga väike suurus.
Tõrvanina rand.
Taas tunnistajaid palju ja kaugele viia, enne kui sügavaks läheb.
Nägin, kuidas pere vaikselt alla on andmas. Viimased meeleheitlikud ponnistused: Soera Talumuuseum
ja Suuremõisa mõis.
Eks nad tea mu nõrkusi sedalaadi kohtade vastu. Küllap lootsid vargsi maha raputada.
Aga näe!
Kodus olen!
Tagasi!
Pere väsinud ja asemetel siruli, aga minul energiat, et ajab ülegi! :P
No comments:
Post a Comment