Esimese hooga ei meenunudki midagi sellist vana minu elamises, mille kõrvale uut panna. Lappasin siis pildikarbi läbi, aga erinevalt Tegelinskist on minul see üpris kehvakene. Kaks pilti ikka vaevaga leidsin, mida saab enam-vähem järele teha. Üks aastast 1990
ja teine ca 2001.
Hm. Ei õnnestunud mul mingi valemiga objekte samamoodi peale saada. Naabrinaisi ei hakanud muru sisse istutama, üks neist on ka ammu ära kolinud.
Hämmastav, kuidas kümne aastaga kõik muutub. Poleks arvanudki. Kibuvitsad ja kadakas ja sirelid... Kas tõesti nii hiljutised alles?
Lõpuks kaevasin ka kapist üht-teist välja.
Haljam käekett on meheema kingitus. Luitunuma kinkis ema oma ehtekarbist keskmisele põnnile. Minu vanaemalt päritud. Pole jõudnud veel puhastada. Nii ka kena.
isegi piimapukki pole enam alles... miks ometi :)
ReplyDeleteÄra hakka! See teeb mind siiani kurvaks. :)
ReplyDeleteVanad asjad ju palju väärtuslikumad. Ja ilusamad.
ReplyDeletealles see ju oli 1999... kuda kõik nii ruttu teiseks saab. Puud viskavad pikkust ja põõsas mühiseb...
ReplyDeleteaga ehted on väga ilusad!
Vanad ehted on lisaks ilule ka muu tähendusega :)
ReplyDeleteArmas on vaadata neid vanu fotosid. Ja millised ehted!!!
ReplyDeleteKuldaväärt mälestused.
ReplyDeleteAeg on kõige suurem looduse kujundaja.
ReplyDelete;)