04 July, 2011

Niiiiii surrrrnuuud!

Ninja-väimees,
Kung Fu Panda-täditütar,
seks saemees...
aga oleme ausad - kui ise ei tee, on tegemata kõik! :P
Kuna kirveid kõigile ei jagunud, sai halukutsariks täditütar.
"Las need hunnikud praegu olla, tassi sa see sealt kuuri ära," suunasin kallist sugulast naabrite puuhunniku poole.
"Kas need on ka sinu puud?"
"Ei ole, aga siis jään mina süüst puhtaks!"

Pool tundi enne keskööd taarusime tuppa, sääskedest ja kärbestest kasukad üll.

Väimees kandis lõhkudes kindaid, aga mulle muidugi ei soovitanud. Nüüd istun toanurgas nagu tõhus kärbsepiits: verelõhn meelitab pinisejad peopessa ja sinna (vaigu sisse) nad jäävad. Käsi kokku laksatada pole vaja. Kas neid lahti saakski? :P

"Sinu juures suudan ma end alati ära külmetada," hädaldab täditütar ja nurub pipraplaastrit.
Loomulikult on mul pipraplaastrit.
Kus on kõige loogilisem koht selle hoidmiseks? Loomulikult maitseainekarp. :P

Kell näitab veerand üks öösel. Väimees, kes paarikümne minuti eest voodisse hiilis, kihutas oma napis pesus just välisuksest välja.
"Ära mine! Las need puud nüüd homseni olla," hõikasin hästi vaos hoitud murelikkusega, sest kui inimene ikka tahab rassida, ei maksa seda talle keelata.
Hm. Tagasi tuli. Itsitab, aga mineku põhjust ei avalda.

Tuba on kärbestega vastikult tihedalt asustatud. Õnneks mul on 3 kärbsepiitsa ja ma isegi tean, kus need on. Kadunud. Ajan kiusajaid üleeilse ajalehega taga. See tekitab neis suurt elevust.

Puudelõhkumine tundub kurnav, ent toimiv moodus kaalulangetamiseks. Ainult et kõht läheb tühjaks. Hiilin kööki ja haaran kaasa ühe ülepannikoogi. Toormoosiga. Veidi aega hiljem õiendan arved singisaiaga ja seejärel hävitan viimased paar peotäit mureleid. Aga kui kellaajale mõelda, siis ma polnudki täna veel midagi söönud. :P


No comments:

Post a Comment