Aaaah! Kõik on otsas! Kõik on kadunud!

Sõbrad, need muidugi kõigepealt!

Üks juhatajatest, keda olen muidu ikka toredaks inimeseks pidanud, meelitas mind üritusele, mille keskpaiku siis tuka alt häbelikult poetas: "On sul huvitav?"

Ei olnud viisakas küsimus.

"Ei noh, ma saan aru, et sinu siia kutsusin, aga miks ma ise tulin?"

Aitäh.

Sellistel hetkedel on toredaks sõbraks telefon. Seal on ussimäng ja sellega saab maailmale appihüüusõnumeid saata.

Kus on telefon? Ahaa! Viimati kasutasin autos. Sealt otsida!

Kus auto on? Kahetunnise bussireisi kaugusel.

Urrrr! Mul oli paari väga olulist kõnet oodata! Juhataja pakub lahkelt oma telefoni. Tänud. Kellele helistan? Autole? Teiste numbreid ma ju ei tea.

Õhtu. Taaskohtumine oma kallisvaraga. Ha-haa! Kas keegi on helistanud? Ainult lavastaja. Rangelt omakasupüüdlikel eesmärkidel. Mh. Ta ei vaevu seda isegi varjama! ;)

Sõnum on ka!

Raha!!!

R A H A ! ! !

Deem. See pole minu oma. Oligi tõeks liiga ilus.

Telefon teeb viimased hingetõmbed.

Kus on akulaadija?

Kadunud.

Raha tuleks üle kanda.

Vabalt! Kui vajaliku vidina üles leian.

Juhataja korvab tehtut kilekotitäie ploomide, õunte ja viinamarjakobaraga. Oookeei.

Tegelikult kannatab ka sellest juba minevikus rääkida. Sest kus see kotitäis on? Laualt vaatab vastu karbitäis puuviljaskelette. Aga mitte ainult!

Seal on veel midagi.

Kedagi.

Kedagi kodust ja kadumatut - äädikakärbsed!

Minu ustavad ja hästisigivad sõbrad!

PS Jorin lõpetatud. Telefon tuline! Mina armastan teid kaaaa! :D