Hirmus sellepärast, et mõned asjad lihtsalt ei toimi ja kui ma nüüd sügavalt endale silma vaatan, siis... teadsin seda ju ette. Ja õnnetuseks sattus Piret just täna külla.
Noh. Andsin oma parima. Kuigi parim variantidest jäi kasutamata. See kõige lihtsam. Olla vait.
Kui keegi ka millegagi visata üritas, siis - näänänännnännnäänää - pihta ma ei saanud! :P
Aga muidu oli tore ju! Alustuseks konserveerisin mõned purgitäied kurke,
tegin taksot, kolasime Piretiga mööda unustatud ning taaskasutatud maid ja tülitasime teekäijaid (eelnevalt mängisime natuke aega ringmängu "Päkapikk ja maja"). :P
Loodan, et mu külalisel kah midagi meeldivat meenutada jäi. Kuna ta on meie kandis populaarne tüdruk, siis mina igatahes uhkustasin kogu südamest ja täitsa taktitundetult.
:D :D :D
Et see väga ilus, väga armas, väga tore, väga andekas ja muidu väga-väga inimene tuli mulle külla!
Ja lubas varsti jälle tulla! Ja siis võtame Tegelinski ka kampa! Sest kui minul jagub südidust jalg ukse vahele suruda, siis tema oskab esitada õigeid küsimusi.
Tänavune suvi ongi selle poolest eriline, et nii paljud leiavad tee minu juurde. Alles paar päeva tagasi avaldas veel paar inimest soovi siin kohtuda. Äge. Eriti toredad on kauaste sõprade tulekud, sest uued - need võivad tulla ka lihtsalt uudishimust. :D
Tegelinski näiteks on kindlal veendumusel, et tema elab mulle palju lähemal kui mina talle. Ja ometi oleks ta sel nädalal juba teist korda siia sattunud. Naaapikas! :D
(Täna peaaegu käis, eile ei tulnud üldse!) ;)
Hee! Tänu Piretile leidsin ma oma koodikaardi üles! Sest tema palus seljakotti. Ja see oli vist ainus koht, kuhu ma vaadata polnud osanud. Kaardi kaotsisolek pidanuks mind tõsiselt murelikuks tegema. Õnneks polnud see mul enamus ajast meeles. :D
igasuguse muretsemise võid alati minule usaldada...
ReplyDeleteNõme tunne on ikka. Pigem süveneb. :)
ReplyDelete