Mõni hommik ässitab sulle kallale parve tüütuid ja suhtlemishimulisi kärbseid, nii et kui oled piisavalt kaua teki all lämbunud, stardid sealt, kogu maailma peale hammas verel.
Mõni hommik on selge ja karge. Aknast tulvab sisse värskeltpestud õhk ja päike ei sära näkku. sinuni ulatub ainult kirgas teadmine, et ta paistab. Su äratab rõõm saabuvast päevast. Paremal, kõrval, nohiseb pesapõnn, naljakad "ma-ise-ilutegija" lokirullid pähe keeratud, meenutades
nendega veidi oma vanaema. Vasakul kõrval on sees mõnus surin muhedast telefonitervitusest. Unenägusid ei mäleta, aga ju midagi ilusat oli, sest tuju on ülev. Nii ülev, et tunne sees hõljub lae all, ümber mõttelise lambikupli. Sealt ülevalt paistab tuba veidi... sassis. Aga see pole hetkel
oluline. Oluline on, et sa väga naudid seda kõrgust ja et ei pea veel niipea alla tulema.
(See küll ei läinud "autoga" paremaks) :D
Täna oli niisugune hommik. :)
Tegelikult osa minust on ikka veel seal. Üleval. Peaks laskma tal kardinapuu tolmust puhtaks pühkida. ;)
Tolmuhari on kindlasti kuskil all.
ReplyDeleteIlusad helesinised unistused! Tolmu ronid sa lõpuks ikka reaalselt ise pühkima! Tule maa peale! :)
ReplyDeletetoas tehtud pildid võivad ka hullemaks minna ;) (ma hoiatasin seda ka). aga too pilt peabki selline tume olema, sellest auto ei saa aru.
ReplyDeletenorm valgusega õues tehtud pildid aga ikka peaks paremaks minema.
nojah, elu on tegelt 1 katsetamine :D