Nõia elu. Urvaste moodi

"Naiste kohta üllatavalt hästi püsime graafikus!" nentisime, kui autonina seitse minutit plaanitust hiljem lõunaosariikide poole keeras. Tegelikult huvitas meid üks kindel riik. See, mille kodakondsus enamikul naistest olemas. :P

"Mis teid pidi te küll sõitsite! Miks?" imestati hiljem.

"Otsemaid. Võtsime atlase, tõmbasime sinna A-st B-ni sirge kriipsu (asfaldivärvi) ja seda mööda sõitsimegi!"

Noh. Natuke eksisime ka. Põltsamaal tundus tore mõte käia korraks linna keskel ja teha üks auring. Ja ühes kohas oli tee maha märgitud natuke teise nurgaga kui kaardil.

Igatahes olime Urvastes peaaegu poolteist tundi loodetust varem.

Nojah. Mitte päris kohal. Viimaste kilomeetrite läbimiseks kauplesime kohaliku geepeeesslase.

"Oleme kiriku juures."

"Väga hea! Nüüd künkast alla, üles, suurele teele, Võru poole ja kahekümneviienda kilomeetri tulba juurest vasakule. Kirjutate üles? Muidu läheb meelest."

MEIL? Nalja teete?

Nii. Künkast alla. Kü...üüüüü...üüüüüüü... See on MÄGI! See on väga mägi ja ma oleks jala läinud, kui oleks teadnud, aga nüüd ma olen teel ja taevas olgu tänatud, et üks "murutraktor" mu ees sõidab, sest nüüd on, mille küljes silmadega rippuda.

Suurele teele. Võru poole. Kilomeetritulp. Vasakule. Kiira-käära ja... jee! Nõiariik!

"Oh, me ei eksinudki teelt! OH!"

Varem tulemine andis suuri eeliseid. Sai valida kiike (kui aga kehakaal sobis), turnida matkarajal ja uudistada, kuidas kuulsad näitlejad (seeonjuseekeskelgukoertesseuueksuurijakstuli!!!), kohvitassid pihus, terrassil ärgata üritavad.

Ja loomulikult sai valida kõige paremad istekohad. Et miski märkamata ei jääks.

Etendusejärgselt oli mõnus veel korraks aeg maha võtta, jäätist limpsida ja kuulata kaaskodanike arvamusi.

"Ma olen viimasel ajal suvelavastustes ainult pettunud. Rutakalt tehtud, sellised "ah-käib-kah!" Aga see oli ju igavesti lahe: missugused kostüümid ja liikumine ja laul..." muljetab üks mööduv noorpere. Veidi hiljem astub mööda krapsakas vanapaar.

"Mina tulen uuesti!" teatab taat kindlalt.

"Mida sina nägid?" uurime oma ekipaaži noorimalt.

"Kiiku!"

"Nägid, kuidas tantsiti ja lauldi ja..."

"Kiiku nägin."

Nojah, aga tema oli selle tüki jaoks ikka pisut liiga väike veel. Mitte, et ta igavuse üle kurtnuks. Nokkis istumiseks jäetud kasehalu ümbert tohtu, piilus teisi põnne, kiusas vanaema ja oli eluga üpris rahul.

Mida ma ise arvan? Kindlasti on keegi kuskil selle palju paremate sõnadega juba kirja pannud.

Mulle meeldis eelhäälestus.

Blocksbergi mäele kogunemine.

Kostüümid. Kostüümid. Kostüümid. Nende üle oleks tahtnud kohe pikemalt aru pidada. Et kes ja kust ja miks just niisugune.

Otse loomulikult meeldis kaaren. Eriti, kui ta lõpuks sai oma...

Väike nõid. Nii särav ja vahetu ja kui lahe hääl!

Peanõid. Hehee. Nii... (Ma ei ütle seda välja! Minge vaadake ise.) :P

Aga parim osa oli minu jaoks lõkke tegemine. Ha-ha-ha-halekoomiline! :D :D :D

Erilised tänud pühendunud kaardilugejale.

Tore päev oli. Tühja sellest, et kummitama ei jäänud "Nõia elu", vaid hoopis tagasiteel tagaistmel ohtralttarvitatud lauluke:

"Buss on auto sees.

Auto on bussi sees.

Buss on auto sees.

Lal-lal-lal-lal-laa..."

:D

Tartu maanteel oleks see võinud isegi teoks saada. Teate küll, mis seal toimub.