"Heldeke, mis mureks???" püüan oma napilt tund kestnud unedest ärgata. "Ma kahtlustan, et hetkel on ta küll väga linnas, oma kodus."
"Ei noh, täna muidugi ei saa - kell juba palju, aga äkki on võimalik homme? Meil oleks siin üks punt kokku panna."
Ma tõesti ei oska teise eest otsustada. Kui aus olla, siis polegi mul õde, aga see on tühine eksimus. Saan aru, keda silmas peetakse. Võin ju hommikul helistada ja küsida. Kuigi, kui häda nii pakiline, on mõistlik ehk hoopis arsti juurest abi otsida. Täditütrel on küll kuldsed käed, aga ärevus teisel pool toru annab alust arvata, et alla operatsiooni välja ei mängi. Ja kirurgia on natuke teine teema. Või on hilisõhtuse istumise käigus jõutud massaažijuttudeni ja otsustatud kambakesi tervist turgutada? Kui hädalisi rohkem, siis võib-olla isegi tasub tulemist...
"Ega teie ise täna enam sõitma ei ole nõus?"
Appi! Nii hullusti? "Kuhu? Linna???" katsun unenäost hädalise muresse lülituda.
"Ei-ei! Linna muidugi mitte. Kuhugi siia lähedale."
"Teate, mina paraku ei tea massaažist ega meditsiinist suurt midagi."
"Olgu sellega. Saaks lihtsalt kokku. Peaks aru... Olgu see meie omavaheline asi, eks."
Mhhh? Kulla helistaja. Ma ei tea, mida sa minust arvad. Ei tahagi teada. Mina ei arva sinust enam midagi. Ja kui kohtudes piinlikkusse ei taha surra, vaheta elukohta. Operatsiooni peale tasuks sul täitsa mõelda.
No comments:
Post a Comment