Soositud hobi ja sõnade töö

Juhtus nii, et kahel õhtul olen koju sõitnud, salong ja pakiruum püsilillemättaid täis. Floksid, suveliiliad, päevakübarad, hostad jne jne.

Ma tõesti ei kujuta ette, kuhu need kõik pannakse.

"Lillepeenart tahad laiendama hakata?" kutsun naabrinaist kampa.

"Võite toast juurde võtta!" soovitab põnn lahkelt.

Eilse telekaseadistamise ajal avastasin, et ma ei rõõmustagi. Muretsesin hoopis, et kuhu ma nüüd teleripealse sõnajala mahutan.

"Sa ei too enam ühtegi juurde!" kurjustab pere.

"Miks? Kas nad pole ilusad!"

"Jaah! Ja kui kellegagi peaks midagi juhtuma, siis sa seisad oma aaloe ees ja ütled, et siit ei tohi midagi murda, lõhute lille ära!"

Loogiline ju. :D

---

"Emme! Küsi mult sõnu!"

"Nägemine."

"Zreniie."

"Zreenie. Alati."

"Oolveis."

Khm.

"Emme. Mis see u ühe kriipsuga on?"

???

"No see!" Põnn joonistab ц.

"Ts. Nagu tsee. Ennast hindama," lähen sõnatestiga edasi.

"Otžstšeznit sžcebja?"