Haruldaselt selge sügishommik. Päikest lubas. Mõnulesin teki sees ja mõtisklesin, kas pesta auto puhtaks, toppida keldri aknaaugud põhku täis, asjatada aiamaal... Midagi vähemtubast. Mõtlesin veel igasugustest asjadest. Et sel aastal ei lähe kased kuldseks vaid määrdunudpruuniks. Et september sai läbi ja parem ongi. See oli üks otsatult pikk ja rumal september. Silm kiskus niiskeks. Mõtlesin veel natuke... ja vesi võttis võimust. Hiilisin vetsu, harutasin paar meetrit paberit (eelmine, kare, oli õnneks otsa saanud) ja kobisin voodisse tagasi. Eh. Kui juba, siis juba.Päeval tuli natukeseks siiski õue minna. Päike kiiskas, silmad valutasid, pea tuikas... Esimesel võimalusel lipsasin tagasi ja jätkasin pooleli jäänud tubast üritust.
Nii. Nüüd on paras pime käes. Alustatu lõpule viidud. Pisut magatudki. Värskem tunne kohe. Nagu pärast suurpuhastust. Suurpuhastust, mille käigus pole midagi minema visatud. :)
No comments:
Post a Comment