Turvaliselt tuttu

Õhtu käes. Pere kõik nohiseb oma sängides.

Tundub, et voodis pole kedagi? Uskumatu, et nii saab magada!

Mis seal ikka. Eks minagi. Ainult... kus võti on?

Hm. Kerime lindi tagasi. Käisime põnnidega kalal. Issil-vanaemal-vanaisal külas. Tagasi tulles keeras ukse lahti kes? Mina olin igatahes viimane siseneja. Põnn21 minu ees. Põnn-kolme-kuu-pärast tema ees. Põnn12 kõige ees.

Kuhu tema võis võtme pista? Jopetaskusse? Pole. Püksitaskusse? Mkm? Riiulisse? Külmikule? Lauale? Peeglikapile? Mkm. Mkm. Mkm.

Ooolgu. Üritame.

"Põnn, kus sa võtme panid?"

Unesassis tütar teeb kätega dramaatilisi liigutusi, kägardab end paremale ja vasakule ning pomiseb mõned laused minule tundmatus keeles.

Ahah.

No kuidas ma niimoodi magama lähen? Kui ei teaks, ei häirikski. Aga nüüd...

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Ja suurem.

Tehtud! Kohe hulga rahulikum.

Hommik.

Aeg väljapääs avada.

Aga kus see võti ikkagi on siis? Pikemas perspektiivis jääb kõrvitsast natuke väheks ju.

Ahhaa! Avardaks natuke silmaringi...

Ei noh. Ma olen ikka eriline teravsilm!