Käisime põnnidega oma isadel külas.
Põnnid küpsetasid. Üht-teist võtsime poest lisaks.
Isadel tundus hea meel olevat. Palusid juukselõikusabi.
Pole probleemi! Olen korra seda aparaati juba käes hoidnud. Õnnestunult.
Esimesena istus "juuksuritooli" eks. Ülesanne vastutusrikas. Paari päeva pärast Saksamaale minek.
Andsin parima. Kõrvade ümbert jäi veidi lage, aga silma ei riivanud.
"Nüüd veel paar kangekaelset tukakarva teistega ühte mõõtu," jõudsin otsustada ja sõitsin siis lõdva randmega üle pealae, masinatera kukla puhastamiseks lühikeseks keeratud.
Ee... Eks ei ole kindel, kas ta tahabki Saksamaale sõita. Kui ema palus, et ta särgi pessu annaks, ei tulnud mingit protesti. Me võivat kõik riided võtta, sest järgmised neli kuud konutavat ta kodus ja inimestega ei suhtle.
Tegelikult sai lõikus lõpuks ilus ja ühtlane. Ja kõrvaümbruse lage ei riivanud silma. Ja naeru käes väänlesid kõik, välja arvatud isa... sest tema oli järgmine.
Ma tõesti püüdsin. Keskendusin.
Ei vääratanud.
Tagasi koju sõites põikasime kalmistule. Küünlaid viima kadunud meestele, kellest küla sosistab, et... :)
Mõni naabrionu sai ka õhtuvalguse.
ÕNNE, ISAD!
Heh, mul juhtus ükskord abikaasa soengu juures peaaegu sama asi. Lükkasin sujuvalt üle pea kuklast ette ja siis jälle kuklast ette jne, kuni ühel korral lendas eesotsas inertsist kamm masina otsast ära. Aga ega mina siis oma mõnusaid viibutusi nii kiiresti pidama ei saanud - siuh tuli kuklasse kena nullirida.
ReplyDelete