Tean. Olen jõudnud oma vaimustusega juba kõik ära vaevata. Aga ta on niiiii nunnu! Isegi kui oma nõelteravate hammastega sokisäärte küljes ripub, mööblijalgu pureb ja kõikvõimalikku kraami pessa tassib.
Ta tunneb end harjumatutes olukordades ebakindlalt,
naudib lähedust, 
naeratab relvitukstegevalt 
ja on põse vastu öötudule pugedes lihtsalt ingel!Kõik muidugi nii ei arva. On ka neid, kes ärritatult oma varjendist rusikat näitavad.
:D
Imearmas mänguasi!
ReplyDeleteNärimise vastu aitavad naturaalsed kondid ja ka mänguasjad, mida võib närida. Ilona ütles, et tema Brita ei närinud midagi keelatut, kui väike oli.
Minu nõrkus on keskmist (täiskasvanuna) kasvu väikesed (põrandaharjad, mitte segi ajada mopiga) eelistatavalt krantsitüüpi pinid. See, kuidas nad mööda põrandat tiksuvad oma küüntega, teeb nad kuidagi kohalolevaks ;)
ReplyDeleteOi kui armas! Minu krantzi puhul aitas närimise vastu kingade vannituppa peitmine ja õhtuti magama minnes olin aluspesuga ka väga hoolikas. Üldiselt oli mul krantzi kutsikapõlve ajal elamine väga korras, eriti põrand. See muidugi ei tähendanud midagi, mu prillid sai ta ka kummutilt kätte.
ReplyDeleteNärimiskondid, puupulgad ja kõik muu oli tervitatav, aga mitte piisav.