31 March, 2012

Täitsa metsas!

Hommikuse linnuvaatluse ajal oli paganama külm.
"Oleks pidanud ikka kummikutesse paksemad sokid otsima," kahetsesin. Siis meenus, et mul polegi sokke jalas. Tormasin ju koera pissitama ja pärast läks kiireks.

Õnneks suutsin keskenduda ka muule kui sellele, mis kell kauplus avatakse.
Porrile. Sõtkale. Siisikesele. Tamme-kirjurähnile...
Uued paksud sokid jalas ja kõht Täkutallis täis söödetud, ei kahelnud enam hetkekski, et koolituste-sarjaga lõpuni lähen.

Koju jõudmise ajaks oli kell nii kaugel, et aeg metsa minna - matkarada paika panema.
Freddy, truu kaaslane, tuli turvama. Juhuks, kui hunti või karu kohtan. :P
Päästeplaan selline, et Freddy tutvustab end kui kiskjat ja siis vastane sureb naeru kätte. :D

Praeguseks oleme kenasti koju tagasi jõudnud. Neljajalgne lemmik, duši all puhtaks pestud, pikutab minu voodis. Paistab, et teisele matkale ta ei kipu. Oolgu siis. Ongi kohe minek ka. Ja sealt teatrisse. Kui jõuan. ;)

27 March, 2012

%&#~*¤&/!!!

Mis päev see täna on???

Mõtlesin, et jõuan koju ja rahunen. Olen kohe täitsa rahulik. Ärritus ei käi tavalise minuga kokku, olen selleks liiga väljalülituja tüüp.

Algas hommikul. Olin just hoo maha võtnud, sest minu teeots lähenes, kui märkasin, et seljatagusesse lennanud auto lisab veelgi kiirust ja plaanib möödasõitu. Kas ta tõesti sirge tee peal vastusõitjaid ei näe??? Näitan suunda? Seda raketti enam ei peata. Tõmbasin nii tee serva kui oskasin. Mahtusime kõik kolm. Mida küll vastutulevates autodes võidi tunda? Mina tudisesin õpetajate tuppa ja lihtsalt purskasin nutma.

Paar enam-vähem pingevaba tundi. Ja siis suvatses keegi noor õppur koristajatädile niimoodi näkku röökida, et ... Jah, ma saan aru, poiss on kergesti erutuv ja raskesti pidurdatav. Ma saan ka tema pahameele põhjusest aru. Tahad kaevata, et koolivend toitu juurde küsides üht-teist lauale läigatas. Et kaebamine viis tähelepanu mujale ja nüüd on su oma taldrikutäis mööda põrandat laiali. Ja siis tuleb mingi lapiga moor ja pomiseb, et kas kuidagi rahulikumalt ei saa...

No mis siis ikka? See ju otseselt kellegi elu ei ohustanud! Või?

Koduteel on juba kõik hästi. Kas just nende jaoks, kes tee ääres ligi pool tundi minu saabumist ootavad. (Ups. Ajataju kadus. Üks tore tirts palus tunni lõpus natuke abi.)

Kodu. Toit valmis. Rõõmsad näod. Mõnus. Avan värske ajalehe ja tunnen, kuidas veresooned tundlatena otsmikule kerkivad.

Kujuta ette krimiraamatut, mille tagaküljelt võid lugeda: "Hoogne ja kaasahaarav lugu salapäraselt kadunud Amaliest, keda murelikud sugulased otsima asuvad. Üllatusena selgub raamatu lõpus, et vennapoeg ise on ta keldrisse meelitanud, elus ja terve vanaproua leitakse üles kartulisalvest ning alles viimasel leheküljel saab lugeja teada, et Amalie kuldehted, mis ta korstnajalga peitis, röövis korstnapühkija Karla. Õnneks pole ta neid veel maha müüa jõudnud."

Põnev, mis?

Milleks või kellele meie etendust enam vaja on? Lühiümberjutustust saab lugeda tänasest maakonnalehest. Näitlejatest on kahju, kes kaks nädalat proove müttasid teha.

Huvitav oli ka lugeda, et parim meesosatäitja jäi kuulutamata, kuna polnud sobivat kandidaati. Noormehest, kellele laupäeval tänukiri pihku pisteti, ei sõnagi. Osutus naiseks?

Eh. Lähen taon tundlad peanaha sisse tagasi. Või kui ei õnnestu, sepistan sarvedeks.

No näed! Karjud välja ja hakkabki parem. Koolipoisil ikka õigus siis. :S

26 March, 2012

Istuda oleks veel parem...

"Emme! Ma vist ikka lähen homme korvpallitrenni... Tegelt... Ma ei tea, kas ma hakkan ikka seal käima... Tegelt... Ma käiks küll, aga ma ei viitsi joosta..."

23 March, 2012

Fotojaht. Seitse

Seitse meenutab esimese asjana, kuhu ja miks sel nädalal igal õhtul kella seitsmeks kogunetud sai.
Mis meenutab, et kardetud märtsilõpp ongi käes. Mis meenutab, et kevad algas.
Mis meenutab, et rannahooaeg läheneb ja toiduga tuleks piiri pidada.
Mis meenutab, et üht-teist tuleks külma tõsta. Mis meenutab, et külmikus on munarest seitsme muna jaoks.
Miks seitse?






22 March, 2012

Kogukond

Eile mõtisklesime kolleegiga külaelu plusside ja miinuste üle. Tema arvas, et ehk peaks leidma endale tööd kusagil kaugemal. Vast siis tekiks barjäär ja "...iga suvaline laia jutuga tegelane ei langeks sulle poes kaela."

Võimalik. Ei tea. Ei oska oletada. Küllap ma ise olen ka selline kaelalangeja-tüüp. Mind ei sega, et teinekord teab küla sinust rohkem kui sa ise. Eks mina tean mõnikord neist ka igasugu tõest kaugel seisvaid asju. Vahel ajab mõni ütlemine või tegu harja punaseks, aga ega külal minuga ka kerge ole.

Tegelikult on kõik mu lähemad ja kaugemad naabrid väga huvitavad ning toredad inimesed. Hea, et nad olemas on.

***
Täna hommikul, kui olin lõpuks telefoni üles leidnud, välja nuputanud, millisele nimeta numbrile töövestluse aja täpsustamiseks tagasi helistada tuleks, avastasin vastamata kõne. Ahhaa! Sõbranna. Küllap tahtis küüti.

Tahtiski. Aga kuna mind kuskilt ei paistnud, läks bussiga. Küsis igaks juhuks juhilt, et ega too teeristil mu autot märganud.

"Minu meelest jalutas ta alles hommikumantlis ümber maja," vastanud bussijuht.

Ha-haa. Kogukond! Majani on teelt ca 150 m. Puid ka vahel. Aga info jõudis õigesse kohta. Tõene. Käisin ju autost telefoni otsimas. :D

17 March, 2012

Fotojaht. Pisar

Polegi vaja kaugelt otsida.
Ise tehtud, hästi tehtud...

11 March, 2012

Fotojaht. Modernne

Kui esimene pilt jääb ehk juba eelmisse hooaega:
Martin Oja. Looming 10/2011,
siis järgmine
on otsaga tulevikus. 18.10.2014

04 March, 2012

Turva

Ära karda, ma valvan ja kaitsen sind!
:D

03 March, 2012

Fotojaht. Saba

Kui oli vaja triikraud, teler või kohviveski tööle panna, ütles vanaema ikka: "Torka saba seina!"
Veel öeldakse, et...

Said üle koera, saad ka üle saba.
Kes kellaga lehma otsib, see sitase saba saab.
Hakka peast kinni, siis jõuad sabani.
Naine põlleta on kui lehm sabata.
Mida tigedam koer, seda kõveram saba.
Viimase põrsa nisa on sabaots.
Mida süda himustab, seda saba peab saama.
Sabapidi ei sünni hobust ette panna.
Veel öeldakse, et kes ikka koera saba kergitab, kui mitte koer ise. Tegelinski varastas minult sabad, mina temalt pildi. :P

01 March, 2012

Öörahu


Arvasin, et päev lõppeb nüüd. Kell on kümme õhtul, hommikul viiest saati jalul oldud... Pugesin voodisse ja kustutasin tule.

Tähelepanu. Valmis olla. Läks!

Meie pondule läheb elu sisse. Elutoast kappadi-kappadi minu tuppa, edasi kööki, laua all ots ringi, põnt-põnt-põnt-põnt tagasi, madalaks, pikk liug mulle voodi alla. Aseme alt välja, kööki, ots ringi, läbi minu toa põnni tuppa, viuh voodi alla, välja, kööki...

Kui kaua üks kutsikas jaksab? Kaua! veerand tundi pole probleemiks. Siis pool minutit veelakkumist ja järgmine vaatus.

Lõbus. Naera puruks.
Kurb on see, et uni läks ära. :D