Mis päev see täna on???
Mõtlesin, et jõuan koju ja rahunen. Olen kohe täitsa rahulik. Ärritus ei käi tavalise minuga kokku, olen selleks liiga väljalülituja tüüp.
Algas hommikul. Olin just hoo maha võtnud, sest minu teeots lähenes, kui märkasin, et seljatagusesse lennanud auto lisab veelgi kiirust ja plaanib möödasõitu. Kas ta tõesti sirge tee peal vastusõitjaid ei näe??? Näitan suunda? Seda raketti enam ei peata. Tõmbasin nii tee serva kui oskasin. Mahtusime kõik kolm. Mida küll vastutulevates autodes võidi tunda? Mina tudisesin õpetajate tuppa ja lihtsalt purskasin nutma.
Paar enam-vähem pingevaba tundi. Ja siis suvatses keegi noor õppur koristajatädile niimoodi näkku röökida, et ... Jah, ma saan aru, poiss on kergesti erutuv ja raskesti pidurdatav. Ma saan ka tema pahameele põhjusest aru. Tahad kaevata, et koolivend toitu juurde küsides üht-teist lauale läigatas. Et kaebamine viis tähelepanu mujale ja nüüd on su oma taldrikutäis mööda põrandat laiali. Ja siis tuleb mingi lapiga moor ja pomiseb, et kas kuidagi rahulikumalt ei saa...
No mis siis ikka? See ju otseselt kellegi elu ei ohustanud! Või?
Koduteel on juba kõik hästi. Kas just nende jaoks, kes tee ääres ligi pool tundi minu saabumist ootavad. (Ups. Ajataju kadus. Üks tore tirts palus tunni lõpus natuke abi.)
Kodu. Toit valmis. Rõõmsad näod. Mõnus. Avan värske ajalehe ja tunnen, kuidas veresooned tundlatena otsmikule kerkivad.
Kujuta ette krimiraamatut, mille tagaküljelt võid lugeda: "Hoogne ja kaasahaarav lugu salapäraselt kadunud Amaliest, keda murelikud sugulased otsima asuvad. Üllatusena selgub raamatu lõpus, et vennapoeg ise on ta keldrisse meelitanud, elus ja terve vanaproua leitakse üles kartulisalvest ning alles viimasel leheküljel saab lugeja teada, et Amalie kuldehted, mis ta korstnajalga peitis, röövis korstnapühkija Karla. Õnneks pole ta neid veel maha müüa jõudnud."
Põnev, mis?
Milleks või kellele meie etendust enam vaja on? Lühiümberjutustust saab lugeda tänasest maakonnalehest. Näitlejatest on kahju, kes kaks nädalat proove müttasid teha.
Huvitav oli ka lugeda, et parim meesosatäitja jäi kuulutamata, kuna polnud sobivat kandidaati. Noormehest, kellele laupäeval tänukiri pihku pisteti, ei sõnagi. Osutus naiseks?
Eh. Lähen taon tundlad peanaha sisse tagasi. Või kui ei õnnestu, sepistan sarvedeks.
No näed! Karjud välja ja hakkabki parem. Koolipoisil ikka õigus siis. :S
Veel öeldakse, et kes ikka koera saba kergitab, kui mitte koer ise. Tegelinski varastas minult sabad, mina temalt pildi. :P