Aia!

"Emme, kui sina koolis käisid, kas teie kirjutasite tahvli ja krihvliga või olid teil juba suled?"

Ei, sulgesid ei olnud. Oli tihe pehme karvastik, mille seest kirpe otsida.

"Meil olid pastapliiatsid ka!"
"Aga need olid teistsugused kui praegu, eks?"
"Minu meelest üsna samasugused pastapliiatsid."
""Samasugused, Hiinas tehtud???"

Mõelda, jah. Isegi Hiina oli meie ajal juba olemas.

"Millega koopainimesed joonistasid? Mõned koopamaalingud on ju värvilised."

Värviliste kriitidega?

"Ma arvan, et söe ja värviliste mineraalidega. Sellised värvimullad..."

"Emme, kas Island on umbes sama suur kui Kihnu?"

Eksole. Mind just jõudsid need koopamaalid huvitama hakata :D

Pihl-pohl hea toit, sügisel mu peatoit

"Mis moosi sa keedad?"
"Pohlamoosi."
"Tegelikult ju ikka jõhvikamoosi?"
"Ei. Pohlamoosi. Jõhvikad kasvavad rabas ja on suuremad."
"Aga pohlad kasvavad ju puu otsas."
"MISASJA???"
"Pihlaka otsas."
"Pihlaka otsas kasvavad pihlakamarjad."
"See on sama ju..."
"EIIII!"

Loeme nüüd kõik koos:

PIHL-POHL

Karujõmmil tühi vats,
astub metsas tats-tats.
Pohlad MAAS ja pihlad PUUS,
pole muud kui ava suu!
"Silk-leib sinu toit,
pihl-pohl minu toit,
pihl-pohl hea toit,
sügisel mu peatoit."
Ahmib marju mats-mats,
paisub palliks väike vats.

/Heljo Mänd/

Ja igaks juhuks täpsustan, et puu otsast maha kukkunud pihlakamari on ikka pihlakamari, mitte pohl. :D

Lilleline

"Emme! Kust need lilled tulid?

Meil ei olnud ju niisugust peenart?" imestas põnn, kes trepi ees pakikuhila otsas lustlikult laulu kõõrutas: "Maaa lähen koju..."
Naabritelt varastasin. Peenra. Öösel kaevasin ja tassisin. Või siis mitte.
Peenar on tore ja tore, et niisuguse lauluga kooli minnakse.

Aga mina? Ühüüüü...
Eks ma siis pühendu taimekasvatusele. Ja üks põnn on ka veel lohutuseks.


Kõik liiliaõied on ära nähtud. Viimane avanes täna ja esimene lasi täna oma viimaseid kroonlehti maha. :)
Sellel roosal iludusel on väga teravate hammastega kosilased käinud.

Fotojaht. Puust

Puu on paindlik. Ta võtab soovitud kuju, kiusatagu teda siis lusti

või tarbe pärast.

Puu on kaunis trimmitult ja jumestatuna, aga ka

oma loomulikus lopsakuses.

Ja armastus... teeb alati ilusaks :)

Teised

Kes minevikku ei mäleta...

Köögikata, aitäh kiitmast meie "aforismialbumit". Tegelikult, umbusaldades oma kehva mälu, alustasin märkmetega kohe, kui esimene põnn tekkis. Nüüdseks on lihtsalt netti mugavam kirjutada.
Otsisin Su jutu peale meie "pruuni raamatu" välja.

Noppeid:

Tütreke (esimene, 1 a 5 k) ärkab hommikul pool kuus. Tõstan ta ruttu potile, et õnnetust ei juhtuks. Siis tagasi tukkuma, aga näib, et ühele meist on päev juba alanud. Ärkan, kui midagi paksu ja märga pähe määritakse.
EIIIIIIIIIIIIII!
Huh. Kõigest moos.

Sätin poodi. Põnn (3a 8k) jagab juhtnööre: "Ole siis hea emme ja too mulle kommi ja küpsist! Too söömise kommi!"
"Millised need söömise kommid on?"
"Need, mis süüakse. Teised on lutsukad. Neid ära kohe toogi!"

Leian keeduvorstist punaka tüki ja üritan seda noaga eemaldada.
Keskmine põnn (5a 8k): "Võib-olla see oli liha?"

Sama põnn (7a) on jätnud päkapikule sussi külge lõksuga kirja: "Jõuluvanale teie E... Kallis jõuluvana. Mina ei taha aga emme tahap akvarjoni. Palun too."
Ümber on lipik: "Ja palun antke pesulõks takasi palun."

Pesapõnn (4a 5k):"Emme, kuidas Une-Mati saab magama jääda? Et teine Une-Mati paneb teisele liiva silma või? Või pudistab ise omale?"

Pesamuna (3a 3k) poeb hommikul vanaisa kaissu: "Päike ei paista. Päike on emme silmade taga. Emme tõuseb, teeb silmad lahti, siis päike hakkab paistma!"

jne, jne, jne... :D

Porised ajad

"Emme! Kuidas neid hästi suuri sääski kutsutakse?"
"Ii-u, ii-u..."
"Ei noh, kuidas neid nimetatakse? Porisääsed?"
"???"
"Porikärbsed ju on suured."

Ei oskagi arvata. Peab enne uurima, kas olid säärikud jalas (Tipulidae) või kargud kaenlas (Limoniidae) :P

Kaugjuhtimispuldis

"Emme! Mul on puuk!"
"Kuidas tundub, kas ammu või alles tulnud?"
"Alles. Just siputas jalgu."

Ja kes Eestis elavad?

"Emme, kust paksud inimesed tulevad? Kas Jaapanist?"
"Misasja?"
"Sumod elavad ju Jaapanis?"
"Sumo on spordiala. Sa ei ütle ju, et kabe on paks või poks elab Poolas!"
"Noh, sumomaadlejad. Aga neid hinnatakse ainult Jaapanis. Telekast öeldi...

Tegelikult peaks Ameerikas kõige rohkem sumomaadlejaid olema. Seal süüakse ju kogu aeg hamburgereid."

Kõversilm teravkõrv

Avan postkasti ja mis ma loen!

Hankige Gmail oma telefoni. See on ülikiire. Külastage oma telefoni veebruaris.

Möh? Veebruarini on veel 5 kuud! Siis on ikka ülikiire küll.
Ups. Loeme uuesti.

Hankige Gmail oma telefoni. See on ülikiire. Külastage oma telefoni veebibrauseris aadressi http://mobile.google.com/.

Tänase "pingelise" tööpäeva järel on eksitus mõistetav. Kui õhtul administraatoritoolilt tõusin, jäi selle alla vähemalt poolemeetrine juurepahmakas, mille kuue tunniga endale kasvatanud olin. Ainsateks külalisteks trepi ees askeldavad jõnglased.

"Mingi imelik putukas lendas praegu! Metsikute käppadega!" sain hirmutavat infot. Hiljem nägin koletise oma silmaga ära ka. Keegi roostepruun siklane :D

Põrsastega või ilma?

Tapeedipanek.
Probleem selles, kas kasutada paari aasta eest koos tapeediga ostetud portet või mitte. Põnn10 on väga põrsakeste poolt. Põnn16 on kategooriliselt vastu. Põnn19 on poolt (arvatavasti Põnn16 kiusamiseks).
"Miks me siis ostsime, kui ei kasuta?" turtsub pesamuna.
"Nojah, aga vahepeal on aastad läinud. Äkki sulle endale ka järgmisel aastal enam põrsad ei sobi?"
"Ma ei tea... Äkki kunagi hiljem siis, kui siia jälle lastetuba teeme?" mõtiskleb suurpõnn.
"Kui õe lapsed magavad üleval (naris) ja sinu omad all..."
"... ja tema omad kiusavad minu lapsi..." on suurõde üsna kindel, et ajalugu kordub.

"Tule mulle appi!" palun vanimat tütrekest.
"Miks tema jälle minema jalutas?" pahandab hõigatut Põnn16 lahkumine.
"Ma tahtsin, et ta tabureti tooks."
"Kuule, too emale taburet!" käratatakse seepeale kurjalt üle läve.
"Kõik on korras! Ta just tõi," vaigistan last.
"Ema tahab teist taburetti veel!" ei saa põnn pidama.

"Tule ruttu appi!" hüüan ma ise peagi pere keskmist.
"Mis püramiide te siin teete?" tardub tulija. Suurpõnn ja mina seisame kapi ees toolidel ja meie vahel kapi otsas kükitab pesamuna.
"Kähku nüüd! Sina ronid kõige ülemiseks!"

Tegelikult me muidugi püramiidi ei teinud. Vähemalt ei plaaninud. Riidekapi otsas käib raamaturiiul ja väikeõde oli ainus, kes mahtus ülemisi riiuleid täis laduma. No aga lõpuks tuli ta alla tõsta ja see ülesanne osutus peaaegu kaelamurdvalt keeruliseks. :D

Kalal.

Suvi on tore, sest siis saab rattaga tööl käia. Töökohani on ca 20 km. Põnevust lisab, et iial ei tea, milliseks ilm pöörab. Aga leidub muudki huvitavat.
Täna hommikul avastasin esikust täitsa tühja kummiga ratta. Pumpamisest ei arvanud too midagi.
Tegin mõned näo- ja hääleharjutused ning hakkasin kummi vahetama. Heh, see töö tuleb mul oivaliselt välja. Kadesta kohe.
Jälgisin silmanurgast kella. Graafikus. Sõtkusin veidi väledamalt pedaale ja tee sattus seekord kulgema peamiselt allamäge. Mis on suur pluss, aga teatud piirini. Sest keset kõige lennukamat langust otsustas rattakett, et tema seda mängu rohkem kaasa ei mängi ja üritas lahkuda. Esimesena eraldus ekipaažist minu parema jala sandaal. Hirmus totter oli pool kilomeetrit edasi tuhiseda, aga katsu sa peatuda, kui pidurid ketist otseses sõltuvuses on. Igavuse peletamiseks võis ju pedaale tagurpidi kerida.
Keti paigaldamises ma veel nii kibe käsi pole. Pusisin seda tulutult tagumisele hammasrattale tagasi ajada, siis aga mõtlesin täitsa ise välja, et suuremale on lihtsam. Oligi. Tubli ketiõlitajana andsin endale võimaluse küünarnukkideni määrde sees hullata. Kasutasin seda mõnuga. Edaspidi peaks mu käsi hästi käima. :D

Kaunid ja hästilõhnavad kolleegid keeldusid kallistamast. Ja kätlemast. Aga kas olen mina suurepärasest mustusthülgavast materjalist või tuleb kiita säästu-nõudepesuvahendit ja nuustikut - puhtaks ma sain. Nii puhtaks, et isegi õpetajate tuppa lubati.

Tagasiteel avastasin, et keskjooksus on mingi kala. Krõks-kala. Jõudsin sellega edukalt koju, aga ratta seest välja ei oska võtta. See teeb kurvaks. Ja üleüldse...
Ma saan aru, et nii vana ratas tuleb puhkama lasta, aga ta on mulle nii kallis! Mul on temaga... emnee... tugev emotsionaalne side. Majanduslikust rääkimata. ;)

Kell üheksa

Kummaline oli istuda ihuüksi kell üheksa õhtul tühjas korteris, kus kolmest seinakellast kaks on seisma jäänud. Mõlemad kell üheksa.
Toas ja akna taga täielik liikumatus. Hääletus.

Brrr!

Kuku! Ahoi! On siin keegi? Nii annab kolmas kell ka otsad.

Hommikune ärataja

Mis sa siin ikka põõnad, kui valgus näkku särab! :D

Natuke koiduroosat kõrval, aga see juba "vana" tegija.

Võrdlemisi savi

Põnnid leidsid kapist paki voolimismassi.
"Oh, ma teen endale hobuseraua! Otsad peavad niimoodi laiaks minema või?" moodustub midagi lüüra sarnast. Võib-olla lendhobusele.
"Oota, ma toon sulle päris hobuseraua näidiseks," kappan appi.

Kus hoitakse meie peres hobuserauda? Ikka seal, kus õnne kõige rohkem vaja läheb - valamukapis.
"Peaaegu nagu päris!" rõõmustab rauameister.
"Kuule, see hobuseraud ei ulatu ju ühelegi hobusele ümber kaela!" põlastab pesapõnn.
"Ega see raud ümber kaela käi, ikka talla alla!" parandab hobuse-asjatundjast suurpõnn.
"Hea kuju! Kabja alla ei käi nagu vä?" muigab Põnn16 üleolevalt, tundes, et on sellistest tegevustest välja kasvanud.

"Oh, ma tean, mis ma veel teen! Nööbid! Ma olen ikka kalevist ja savinööpidega kleiti tahtnud. Nüüd on unistuste kleidiga algus tehtud!" ei rauge voolimisõhin.
"Emme, mida veel võiks voolida?" on pesamunal mõistus otsas. "Oot! See junn meenutab mulle natuke surikaati! Teengi surikaadi!" ongi juba idee olemas.

"Emme! Merihobul ei ole ju kõrvu?"
"Mis nüüd? Tahad merihobu kõrva voolida?"

"Oh! Mul kõht koriseb, aga ideid ei ole rohkem!"

Oi-oi. Siis on küll pahasti! :D

Kõrvaküünlad

"Kelgukoertes" on Post Mardile rasedate massaaži, kõrvaküünlad ja veel üht-teist toredat tellinud.

"Miks neid kõrvaküünlaid tehakse? Puhastamiseks või? Pannakse kõrvas põlema või?" tahab suur õde teada.
"Jah," on Põnn16 pädev vastama. "Põletatakse lõpuni, sulavaha jääb mustuse külge, pärast tõmmatakse see välja." Käib korraks ära ja üritab siis kapist leitud kuuseküünlaid mulle näitvahendeina kõrva toppida.

Ärge teda uskuge ega nii tehke!Ja üleüldse,
miks ei olnud lapsi saades nendega kirja kaasas, et nad mu tervist hakkavad ohustama?

Õekesed pudrumusid

"Kas sulle kohale ei jõua, et taldrikul jahtub puder hulga kiiremini? Kuidas sa küll nii rumal oled?"
"Kaussi mahub ROHKEM!"
"Ma jõuan kaks taldrikutäit putru selle ajaga ära jahutada!"

Õnnelik pudrutaldriklane patsutab rõõmsasti lusikaga vetruvat toidupinda. "Näe, see on nagu sinu kõht!"
"Äh! Mis sa naerad! See pole üldse naljakas!"
"On küll!"

"Õhh! Nii hea, et on puder. Oleks jälle pannkoogid, oleks mu kilod laes," rõõmustab aasitav (piitspeenike) õde.
"Puder just teebki paksuks!"
"Ei tee! Selles on lihtsalt palju kiudaineid."
"Sind teeb!"
"Ei, aga vahepeal tõesti ei julenud... endale numbrit vaadata..."
"Hi-hii! Endale numbrit! Lähed kaalule ja mõtled, et nii-nii, mis numbri ma täna endale vaatan..."
"Mh! Ma sain juba ise ka aru, et valesti läks!"
"Nüüd lähed kaalu peale ja vaatad endale numbri 102!"
"Siis olete küll kahekesi kaalul," pean vajalikuks sekkuda.
"Kui ta kaalu peale astub, ei tule ette mingi number, hoopis ERROR!"
"Sinu peale ta lihtsalt uriseb!"

:D

Ikka veel laupäev

"Mis päev täna on?"
"Laupäev."
"IKKA VEEL?"
"Mismõttes?"
"Ma ju küsisin sult millalgi..."
"... hommikul."

"Kas omaette naermine ei ole mingi kiiksu tunnus?"
"Mkm!"
"Võiks olla."

Toiduvarude täiendamise ideid:

"Alati võib vibu teha ja tuvisid jahtima minna..."
"... või põldhiiri. Hargiga. Saab korraga mitu tükki. Või heinahanguga. Hiired arvavad, et püütakse reas, aga võta näpust! Üks haru tuleb sealt, kust ei oska oodatagi!"
"Rohutirtsud! Väga eksootiline!"
"Ma võin kraavist kala püüda! Kunagi viisin sinna ühe. See peaks juba suur olema."
"Lindude pesadest mune varastama minna on vist hilja? Aga me võime neilt söögi ära võtta! Püüame kinni ja pigistame näost: Põsed tühjaks! Põsed tühjaks!"

Fotojaht. Jalavarjud

Appi! Nii vähe??? Kus mu kingad on???

Kui mõtlema hakata, siis

ühed (rohelised) jäid kevadel koolimajja. Ühed (rohelised) on teises koolimajas. Ühed (rohelised) jätsin lasteaeda.

Ei ole kiiks. Ei ole :D

Teised varjukütid.

Tõlkes kaduma läinud

Pole parata, poodiminek möödapääsmatu.
Piim, leib, sai. Noh, selle pärast pole vaja pastakat kulutada. Jääb meelde niigi.
"Tooge midagi head ka!" aasib Põnn16 tagatoast, kui suure õega väljumas oleme.
"Mis ta tahtis?" küsin samal ajal, kui hõigatu teadvustub.
"Ei midagi," vahendab Põnn19. "Ütles, et sõitke ettevaatlikult."

Sõidame ratastega poodi. Tee sirge ja nähtavus hea - väntame veidi aega kõrvuti. Tegelikult nii ei tohi, kohe saate teada, miks. Märkan autot tagant tulemas, võtan hoo maha, et tütre ratta taha joonduda, aga põnngi aeglustab käiku.
"Jää seisma nüüd, eks ju!" ironiseerin.
"Oota, üks hetk!" vastab sõnakuulelik laps ja hakkab sadulast maha ronima.

"Iiiiiiiiiiiiiiiiiih! Kes need siin jooksevad???"

Põnn16 mürgeldas tagatoas tolmukaga.

Ja siis korraga selline kisa.

Ää... soomukad? Kakandid? Võimalik. Rõsked ajad ju.
Aga nii heitunud karjed? No ma ei tea... mingid hiidämblikud? ... Hiired? Rotid? Härjapõlvlased?

"Üle meie õue praegu!"

Aa. Need siis polegi toas. Siis ma ei oska üldse pakkuda. Kui saaks täpsemalt.

"Mingid linnud! Jooksid üle õue just!"

Jaanalinnud?
Ei?
Püüd! Ja nii suur kisa! Hea, et aknad kinni olid. Said, väiksekesed, rahulikult hernepeenras maiustada. :)

Teel taimetoidurestorani

Läks käima!

Minu liiliate "peenar" ärkab koomast!
Esimene, õige ilusakene:Selle ajaga, kui fotoka haarasin ja õue tormasin, oli ka teine õis avanenud.Nii lahe, nii lahe, niiiiiiiiiiiiiiii lahe!

Nüüd on palju rõõmsam daaliaid oodata. Paar suvist õitseb küll, aga need õitsesid juba istutades.Jalutasin üle aiamaa, aga sealt jäi vähe näppu. Astrid on alles varateismelised, adoonisel avanes esimene õis, keskpäevalilled tukkusid veel,

(varasem passipilt, praegu on õisi kõvasti rohkem)

rukkililled hakkavad väsima...Aga see liilia ikka...
Õhh!

Tänased kohtumised

Kõige viisakam kohtuja oli viirgpunnpea. Tema ei kiirustanud kuhugi ja andis tutvumiseks aega.
Leinaliblika sabas õppisin peaaegu lendamise selgeks, aga pildile teda ei saanudki. Otsustasin lõpuks, et ju see on hea märk.
Kimalane nahistas seebilille sees ja keeras mulle demonstratiivselt selja. Kui seda seljaks nimetada. Noh, kui niisugused ollakse...
Arusisalik oli pikemaks suhtlemiseks liiga uje.
Sellest kõhukast tegelasest pole ma siiani sotti saanud, kes ta oli ja kust tuli.
Ühele kohtumisele jäin ilmselgelt hiljaks.
Ritsikas oli aga pea alaspidi tilpnemisest ja mind mu eksirännakuilt tagasi ootamisest tülpinud ja tõre (keerasin sõbralike suhete säilitamise huvides maja külili) ega laulnud mulle silpigi.
Päev alles varases õhtus.
Suvine aeg.
Paljugi, kes veel läbi võivad astuda :D

Ühe kandi uksed ja uksetus

Häbi lugu küll, aga pärast uksejahisaagi üles seadmist õigete ustega alles kohtumiseks läks.

"Kas teil ka kummitab?" küsisid paar päeva tagasi aidatüdrukud, kui mõisa käima sattusid.
"KA? Kas teil siis...?"
"Oh, loomulikult!"
Veendusin selles oma kõrvaga, kui õhtul aida kõrval murul põnni tulekut oodates tarkusemuusikat nautisin.
Põnt-põnt-põnt. Kõll. Klõps...
Nihkusin vaikselt kaugemale.

"Meid ju käib siin keegi tervitamas," muheles järgmisel päeval juhatajaproua.
"Mismoodi?"
"Noh, et vahetevahel köögis kõik korraga teretame, kuigi ühtki külastajat pole."

Talvine tähtis uks.
Ja suvetöö uks.
Kui Sa ei tea, mis siin ukse taga peidus on, pead tingimata sellesse mõisa asja tegema.
Selle ukse pöördel ripub suurem osa aastast tunniplaan.
Selle ukse taga on minu mereroheline...
Uksed, uksed, uksed... Kellele häda pärast, kellele toreduse pärast,
kellele tarbetud...
Teised.

Päästke mind mu enda käest!

Esmalt üritasin kokku arvata sellesuvist õunasaaki. Et kui eelmisel aastal polnud ainsatki õuna ja nüüd on kummalgi puul üks, siis protsentuaalselt on saagikus kasvanud kui palju?

"EMA! MIDA SA NÜÜD TEED???" ehmus Põnn19 aiamaale sattudes.
(Kui ma isegi teaksin!) "Kitseaeda."
"Keset aiamaad?"
(Eksole. Mis iganes siit ka ei tule, nüüd on juba hilja pooleli jätta.) "Suvilat ehitan."
"See on nii... kole!" ahastas põnn.
"See on väga ilus. Mulle meeldib." (Kuigi tegelikult võib tal õiguski olla.)
"Kust sa laudu said?"
"Naabri maja juurest varastasin." (Kuigi tegelikult tõin kuurist.)

"Kas sa vähemalt need postiotsad saagisid maha?" pinnis põnn veidi hiljem lootusrikkalt. Vaatama tulemiseks polnud ta piisavalt tugev.
"Ei. Ma panen nende otsa lipukesed. Austria lipu ja Eesti lipu ja võib-olla saan linnast Iiri lipu ka."
Veel küsimusi?
Ei olnud.

Sõbranna on süüdi. Tema rääkis kord õhtu otsa vaimustusega kõrgpeenrast. No ja mul tuli nüüd hoog peale. Enne, kui sain mahti vaadata, millised mõõdud või materjal või sisu...
Kõrge sai vist. Aga hoog ei läinud varem üle, noh.
Kokku klopsitud korduvkasutusel naeltega, erineva suuruse ja kujuga puidujääkidest, minu töökate soss-sepakäekestega.

"Njah," sain isegi aru, et võinuks paremini.
"Värvi roheliseks!" soovitas naabrinaine.
Võeh! Teise tööd narrima. Tehku ise etem!
Panin asjad ka sisse. Oksad ja muud. Ainult kangem kraam on puudu.
Kes laenab kuuks või kaheks lehma või kedagi teist suurväljaheitelist?

Fotojaht. Uks/värav

Tuleväravad ja toiduaida uks :P

Rotundi uks Järva-Madisel.
Sipelga surnuaia kellatorniga värav.Ambla kirikaia värav.
Miskipärast on kõige tähtsamad uksed-väravad nii iseenesestmõistetavad, et neist pilte pole. Mitte ainumastki :(
Veel uksi ja väravaid.

Kirju liblika suvi :D