Ameteist

"Mis sa arvad, mis tööd majahoidja teeb?"
"Koristab."
"Aga koristaja?"
"Ka koristab."
"Aga mille järgi siis vahet teha, kas on majahoidja või koristaja?"
"Ah, ega seal ei olegi mingit vahet."

"Mida kunstnik teeb?"
"Trikke!"

"Aga mida pagar teeb?"
"Eesti Pagar vä?... Seda ma ei tea!"

Kimbatusest

Laste kiusamine on mul ikka hästi välja tulnud. Seekord siis sedamoodi:
Individuaaltund. 6-aastane noormees. Vastupidise tähendusega sõnad.
"Mina ütlen, et see maja on suur. Sina vaidled, et hoopis..."
"... väike."
"Mina ütlen, et tee on hästi lai. Sina ütled, et hoopis..."
"... kitsas."
"Mina ütlen, et ma olen väga noor. Sina ütled, et hoopis..."
Poiss tõstab silmad ja vaatab mind jahmunud ilmel.
Pikk vaikus.
"Ma ei ütle seda välja..."

Veidi hiljem.
Tegusõna. Umbisikuline tegumood. Poiss tabab ruttu, et siin on mingi süsteem ja õpetaja üritab jälle vahele võtta.
"Mida õmblusmasinaga tehakse?"
"Õmbleb?"
"Mida ajalehega tehakse?"
"Vaada...takse."
"Mida nõelaga tehakse?"
"Nõelatakse."
"Mida söögiga tehakse?"
"Süüatakse."
"Mida joogiga tehakse?"
"Joogatakse!"
Arvake ära, kas see kajastab igapäevast keelekasutust? Seda minagi!

Omadused. Toon näited:
"Kassil on karvad. Kass on karvane.
Seelikul on lilled. Seelik on lilleline.
Siilil on okkad. Siil on..."
"... ilus, puhas, rahulik!"

Pannkookidest

Mõne päeva eest tegi põnn-pesamuna (8a) elu esimesed koogid. Segas iseenese tarkusest taigna ja küpsetas viimseni valmis ka. Armas. Ja maitse esimeste kohta suurepärane. Ei nori. Kuigi vahepeal kostis köögist optimistlikke hüüatusi: "See pannkook tuli väga pruun!... võiks isegi öelda, et must!... aga kui moosi peale panna, pole peaaegu nähagi!"

Täna siis tütrekesel taas koogiteo kihk. Vahva ju. Ega mul enesel hetkel sellise pliidi kõrval passimise jaoks aega olekski.
Aga...
"Emme, Mariin helistas! Ta tuleb kohe meile! Me läheme jooksma! Saad sa ise koogid valmis küpsetada? Ma tean, et ma teen väga häid pannkooke, aga ma segasin taigna valmis! See on kõige tähtsam. Edasi sa saad hakkama küll!"

Lollusest

Kui lõputöö kõlbmatuks kuulutatakse (kas ma näen muid võimalusi?- ei näe!), valin uueks teemaks "Ebapiisavast keeleoskusest tingitud väärtõlgendused ja nende siirded teadusmaailma" vms. See saaks olema... masendav. Eriti, kui uurimisgrupi moodustaksid kõik sama tublid tõlkijad kui mina. Teatud ringkonnast 30 katsealust välja valides saaks ühe artikliga 30 erineva pealkirja ja sisuga teost, kus, kui hästi läheb, on ainsateks ühistunnusteks autori nimi ja avaldamise aasta.
Armas taevas, tee nii, et juhendaja ja hilisem hindajaskond oleksid lugedes/kuulates meelest ära, noogutaksid soojalt ja jätaksid mu rahule, muidu oleksin piisavalt loll, et uuesti üritada. Kahel korral loota, et töö kaitsmisjärgselt teadmata kadunuks jääks, on vist juba liiga palju palutud?

Lukkudest

Hea naaber on innukalt sinu vara valvel, kohusetundlik, vaikne, pealetükkimatu... Mõningate mööndustega võib öelda, et meile sattusid just niisugused. Ajapikku on kujunenud välja omalaadi signaalide süsteem, mis teatud tegevuse automaatselt käima lülitab. Kui helistan kõrvalt naabrile, kõnnib ta, ilma et oleks veel kõnele vastanudki, juba minu korteri suunas (ahah! lastel on jälle telefon välja lülitatud!). Ülevalt naaber haarab mu helistamiste peale ühe käega telo ja teisega autovõtmed (ahah! naabritakso!). Haukuv koer toas tähendab, et tuleb võti tuua ja hädaline märgistustuurile päästa. Haukuv koer trepikojas tähendab, et tuleb loom tuppa lasta, uks kinni keerata ja võti ära viia.
Seepärast ei maksa kunagi ise kodus olles korraga võtit ukse ette unustada ja koera õue saata. Eriti, kui teist lukuavajat käepärast olema ei juhtu. Sest kogemata võib sündida, et keegi poolpidune majaline saadud signaalidele reageerib ja taasühineb siis ülejäänud kontaktisikute seltskonnaga, kes majast veidi eemal ilusat ilma nautimas, täiuslikumaks väljapuhkamiseks telefonid toas.
Nii jääb üle kaunist maipäikest läbi aknaklaasi imetleda ja ohtrasti koera joota, lootuses, et...

Kaamelist

Viimane praktikapäev. Heaks tavaks on igas tunnis lapsele ka uus sõna sõnavarasse pakkuda. Tüdruk 4 a. vana, tilluke tragi kapatsist. Käsil K sõna alguses. Harjutamine sõnadega KARU, KALA, KANA... KAAMEL? Igati mõistlik valik, eks! Katsetame.
Haa! Laps oskab nimetada küll, kes elukas pildil on, aga ma ei jäta jonni. Kui tunnikonspektis korra juba lubatud...
- Oled sa päriselt ka kaamelit näinud? -
- Jaa! Olen tüll! - järgneb kindel vastus. (Ah, kuidas mulle meeldivad vanemad, kes leiavad aega lastega loomaaias käia!)
- Ma olen seljas ta istunud! - (Hm. Nüüd kisub luuleks. Lapsed ja nende fantaasiad!)
- Noo! Kus sa seda tegid? -
- Ediptuses! Ma olen seal täinud! Tats torda! - (Aa-hah. Et sedasi. Noo-jah. Ehk on talle reisidelt külge jäänud ka mõni sõna, mida mulle sõnavara laiendamise teema raames õpetada võiks...)

Sõnatähenduse omandamisest

Paljud uurijad on leidnud, et lapse sõnatähenduse omandamine on nagu hüpoteeside loomine ja kontrollimine. Kui täiskasvanu nimetab uue sõna, siis laps kuuleb ja paneb tähele, millises kontekstis seda sõna kasutatakse ning püstitab oma hüpoteesi selle sõna kasutamise kohta. Edaspidi kui laps hakkab uut sõna sarnastes situatsioonides kasutama, siis tema hüpotees sõna tähenduse kohta kas kinnitatakse või lükatakse ümber (Bloom, 1994).

Kuskil on mingi kala sisse tulnud.

Saabub töölt mees ja meelitab kavalalt: " Mine vaata, mis ma Sulle külmkapi peale tõin!"
Vaatan. Katkine sügavkülmiku luuk, vana märkmik ja natuke tolmu. Ee... Siis välgatab! Kui mees ütleb "külmkapp", mõtleb ta... pesumasinat! Järjekindlalt!
Riputan end kaasale käevangu ja sikutan kööki. "Tule, ma näitan Sulle midagi!... Vaata, kallis, see seal on KÜLM-KAPP!"
Järgneb mürisev naer.
Ohh! Tegelikult ma olen ta oma lõputöö tõlkematerjaliga poolsurnuks piinanud... :(
Sestap kesköö paiku, kui viimane artiklijupp tõlgitud ja kullake end magama asutab, mina aga asemeserval lunin: "Kallis! Kas Sa suudaksid veel na-tukene õppida?" sinetab kaasa silmis õud. Pea teeb aga juba harjumuspäraseid noogutusi.
"Vaata, kallis, see on külmkapp..."

Abiks eksijaile:
PESUMASIN vasakul, paremal KÜLMIK

Praktikumist

Ok, annan andeks, et kogu selle hullumeelse töömahu peale antakse ainult 1 AP. Ülehomme on viimane praktikapäev ja ma jään tõsiselt neid lapsi taga igatsema.
5a. noormees, kes teise kohtumise eel kõrvaltoas oma logopeedilt häälekalt küsis: "Noh, kas see üiõpilane on jälle siin?", rõõmustas mind tänaseski tunnis oma arusaamade ja suhtlusvalmidusega. Vasika pildi juures teatas ta tähtsalt: "Ma tean seda!" (Järgnes sõna, mis algas küll V, A ja S-ga, aga lõpus oli raudselt R ja veel midagi, mida selles sõnas justkui olla ei tohiks).
"Elab mu vanaemal töökojas! Sealt saab piima!" jagas poiss oma tarkust. (Töökojast? Vasikast?)

Edasi vaja lause koostada.
"Mmmm... Vasikas lüpsis last!"
Aarh!

Uues ülesandes tulid sõnad konsonantühenditega -st ja -ts. Visandasin kodus pildid mütsi ja sakilise kestaga rästikust ja patsidega kitsest, kellel pidanuksid ka ketsid jalas olema, aga läks joonistades meelest. Saime kõik kenasti räägitud, siis teatas poiss: "Ma arvan, ma pean need pildid koju kaasa võtma!"
"Kui sa just usud, et on vaja..."
"Jah! Ma arvan küll!"
Nii tore tunne, et keegi su loomingut himustab...

Väga headest asjadest

Neil on kombeks välja ilmuda siis, kui kõik vaikselt metsa kiskuma hakkab.
Üleeilseks oli plaanitud Hortus Musicuse kontsert. Kogu pere sai kokku aetud ja muretsetud, kas kõik ikka jõuavad õigeks ajaks kohale. Lõpuks olin ikka mina see, kes minut enne algust Väravatorni treppidest üles tuiskas, end mugavalt kontserti nautima sättinute vahele istuma vajutas ja siis suurest murest, et kas ikka kõigile pereliikmetele sama palju meeldib ja ega keegi pettunud pole, enamuse osa ajast lihtsalt maha sahmerdas. Piinlik. Kuigi pesamuna ei jäänud sugugi magama ega mõõtnud ka oma altkulmu-kaubamärgipilguga. Kippus hoopis jalaga nii hoogsalt takti lööma, et mingil hetkel eesistuja toolile pihta sai ja sellel olnud onu pidi end uuesti rivvi loksutama. Muusika oli ilus, muusikutest rääkimata. Ja Jaan Arder põrnitses nii armsasti koolipapa pilguga üle prillide publikut...
Aga kui üks mure hakkaski taanduma, oli teine tegemata õppetükkide pärast kohe varnast võtta. Iisraeli kurbduslaulud lükkasid kaduvale tujule aina hoogu juurde.
Hiljem, olles suutnud lastele selgeks teha, et burger on päh ja frikad äkad, leidsin end äkitsi tervislikust pizzaeinelast. Ja kui siis teatati, et nüüd läheme kinno, tundsin, kuidas kogu maailm mu vastu on pööranud ja lõputöö määratudki kirjutamata jääma.
Filmi ka keegi valida ei osanud või kes suudakski välja mõelda, kas stiilsem on surra ahastusse Norbitit või Ämblikmeest vaadates. Siis tormasid kaks nooremat põnni hetkeemotsiooni ajel Ämblikmeestesse ja mina, kõige virilam, otsustasin, et kuigi teiste mulle tundmatute ja kahtlaste pealkirjade seas Hot Fuzz just erilist lootust ei sisendanud, võtame selle. Vähemalt brittide tehtud.
Meeldejääv. Jaaarh! Ülekirjeldamiseks liiga hea (hea? - väärt sõnavalik! :P), aga kui keegi peaks kinokülastust plaanima, võtku mindki kaasa! Igasugu mured said peast pühitud ja uskuge - need olid olnud juba uued ja palju suuremad!
Eilse kohta peab kurtma, et kurta polegi midagi. Tööd sai kirjutatud isegi ülearu palju, nüüd katsu teist raamidesse suruda! Lapsed tõid lilli ja kingitusi.
Ja siis... ilmus eikuskilt ning ette hoiatamata hiina toidu isu. Väga nakkav ja ko-hu-ta-valt kurnav haigus. Õnneks teab elukaaslane võrratut raviasutust, kus on harvaesinevalt pealetükkimatu ja meeldiv teenindus komplektis suurepärase köögiga. Kiusatus oli juba "Kiida teenindajat!"kampaania raames tänada, aga kus sa! Teen seda vähemalt nüüd ja üldse mitte sellepärast, et tegu oli meesterahvaga. Eile hoolitses meie eest kena tütarlaps sama sümpaatsel moel!
Tänase päeva hea asi ootas mind Kristiines. Olen endale juba masendavalt kaua rohelist kotti tahtnud. Neid isegi on, aga täpselt teistsuguseid kui mul vaja. Kas on värvitoon vale või suurus ebasobiv, hind kosmiline või on täpselt selline kui vaja, aga ARVUTIGA KOMPLEKTIS. Just niisugust varianti kohtasin paar nädalat tagasi Euronicu aknal ja taoline karjuv füüsiline vägivald tegi kohe kurjaks. Ma lausa vältisin sinna sattumist. Aga täna tuli mul kallist elukaaslast tööle saates sealt siiski paratamatult mööduda. Tema soovitama: "Milles asi! Küsime! Peab ju mingi võimalus olema!" "Mina küll ei küsi!" olin resoluutne. Nii narr minna nuiama, et teate, ma arvutit ei taha, aga palun müüge kott ära.
Võimalus oli. Häbematult lihtne. Riiulitäie roheliste kottide näol. Ilma igasuguste arvutiteta. Otse nina ees. Ei piinlikku küsimist ega muid ületamatuid tõkkeid. Lõin küünised koti külgedesse ega tihanud hästi kassast läbi löömiseks müüjalegi ulatada. Leiab äkki mingi ettekäände ja ei annagi tagasi!
Hii! Mul on kott! Mul on roheline kott! Täpselt õige suuruse ja kuju ja värviga kott! Minu oma roheline kott! Hurrrrraaaaaaaaaaaaa! Jess-jess-jess-jess-jessss!

Mälust

Läks tütreke linna peale. Palus emake: "Too mulle tuub hambapastat, mõõdulint ja rull tualettpaberit."
Helistab tütreke linnast: "Mõõdulindi sain. Millist teipi sul tarvis on?"
"Ei ole teipi tarvis, tütreke. Pärast esimest korda oleks tualetis käimine kuidagi komplitseeritud."
"Ei ole komplitseeritud," arvab meheke. "Mõttetu on."

IT-st

Mu arvutioskusega on nagu on. Õnneks on meil tehnikataiplik naabrinaine. Paari päeva eest pajatas ta viimase aja võitudest. Tallinna rahutuste järgselt tungitud ka nende arvutisse, ette löönud lehe, millega ei saanud muud teha, kui pidi alla laadima. Ja oligi viirus sees. Õnnetuseks oli mees üksi kodus, ega teadnud seda trikki, mis naabrinaine: vajutad kolm klahvi korraga alla. Del ja veel kaks. See aitab. Kui ükskord ise koju sai, olnud tükk tegu, et välja nuputada, kuidas viirus kätte saada.
Igal meist on oma lemmiktööriist. Nii, nagu minu asendamatuteks multifunktsionaalseteks abimeesteks on lihahaamer ja tordilabidas, olen tihti kuulnud naabrinna kahvlikäsitsemisoskustest. Eeldades, et tegu oli ussviirusega, löödi talle nähtavasti lihtsalt kahvel selga.

Taskust

Kurtsin töökaaslasele oma koera kurba elu ja ta küsis, kas ma pole kaalunud ära andmist. Naljatilk. Nii kurb see elu nüüd ka ei ole ja üleüldse, ta pole Taskut näinudki. Tasku - see on... nähtus.
Ta ilmus paari aasta eest pakaselisel detsembrikuul: kidur, kõver ja külmavõetud. Lõdises, ega suutnud suutäit süüa või sammu astuda. Tassisin õnnetukese vaibatükile, käisin ise hetkeks köögis, tulin tagasi ja seal ta tudises endiselt ning süstis oma põhjatute silmade mõõtmatu kurbusega. Ainult kauss oli tühi ja küljealuseks tugitool. See oleks pidanud valvsaks tegema, aga mina lasin end järjekindlalt ära petta. Jõuluaeg!
Pere liikuva elustiili juures pole meil koerapidamiseks tõesti sobivaid tingimusi, aga ta keeldus kategooriliselt oma endist elupaika otsimast, pealegi oleks ta end ühel hetkel nii-või-nii läbi välisukse tuppa kraapinud. Alistusin ja hakkasin harjuma mõttega, et see on ka Tasku kodu. Tänaseks pigem Tasku kodu ja ta reklaamib omanikustaatust viiel erineval moel.
Nädalavahetuseti sageli naabrite toita-potitada koeravana magab läbi kõik voodid. Eriti meeldib talle minu oma, sest ta teab kui vähe see mulle meeldib. Ta rullib kokku vaibad, täites neid aeg-ajalt üllatusjunnidega, kraabib põrandasse auke (tal on kas lapsepõlvest täitumata jäänud unistus urukoeraks saada või arvab, et vajame ilmtingimata otseühendusteed köögi ja keldri vahele), ulatub müstiliste kõrgusteni, kui silmapiiril on midagi närimisväärset jne jne. Võiks arvata, et tegu on hundikoerakutsika, mitte auväärses vanuses logisevate hammaste ja valutava puusaga taks-tüüpi olevusega, kes pere kodus viibides 23,5 tundi ööpäevas surnut teeskleb ja puhuti ka lõhnab vastavalt.
Kunagi tulnud lontisküljelisest Taskust on saanud priskelt täispakitud Seljakott, tänu osavusele korraga alla neelata latt lauale unustatud suitsuvorsti (jäädes vahele vaid tänu halvasti peidetud paberile) või ära süüa koerakonserv, mille purgi mõõt moodustab 1/2 Tasku kogusuurusest. Sealjuures on muutumatuks jäänud silmade kaeblev pilk: "Ah, nad ei toida siin mitte ii-al-gi!"

Ma ei imestaks, kui avastaksin ühel päeval koju tulles Tasku rates chattimast või kapi otsas jalgu kõlgutamast. Mind ei üllataks isegi, kui ta mingil hetkel kõhu alt tõmbluku lahti siristaks ja tülikast kostüümist tilluke roheline mehike välja astuks.

Poliitikast, peeglitest ja andekusest

Teooria ja praktika kasinus ei loe, kui sa ise oled lihtsalt liiga andekas! Järgmisena pean loengu kvantfüüsikast. Selle kohta lugesin kunagi vähemalt mingit artiklit. Tühja sellest, et teised ära petsin - uskusin hetketi juba ise ka. Eriti tulemusi arvestades. Tuletasin meelde aastataguse seiga, kus mul koledate kokkusattumiste tõttu tuli puises inglise keeles tutvustada huvilisest välisturistile õpilastööde müügis rippuva siidsalli valmistamise tehnikat. Suutsin jutu käigus luua äärmiselt huvitavaid teooriaid ja, nagu nüüd katsetamisel selgus, need toimivad!!!

Poliitika on tähtis. Poliitikul on tähtis käia aeg-ajalt majast majasse, perest peresse. Ministril tuleb külastada koole, eriti kui on haridus-. Aga teha seda minule nii ebasobival hetkel! Või mis! Pole hetke, mida ma ebasobivaks muuta ei suudaks! Ikka tahaks end pisut sättida, kui külalisi tulemas. Isegi pesed. Aga kui siis pärast mõningast kuivamist vaatab sulle peeglist vastu... ee... ma ei tea, kes see oli, aga ta äratas õudu. Kui juukseid on nii palju pähe antud, võiksid nad olla vähemalt ühtepidi. Sellised asjad tabavad alati ootamatult ja viimasel hetkel, kui päästa ei anna enam midagi. Keerasin sõbranna kingitud siidräti kunstiliselt pähe ja tundsin end mõnusalt täpselt sinnamaani, kus minister ja fotograafid olid välja astunud ja minu tee peeglist mööda viis. See, keda nägin, ei meenutanud millegi poolest seda, keda eeldasin näha. Tegusa casual-tüdruku asemel vahtis vastu keegi, kes on vähemalt 3 ööd järjest külapoe taga maganud ja arvab endiselt, et näeb šikk välja. Oli kord tore multikas "Seente ja herneste sõda" ja sealne juuksurijärgne kärbseseen tuletab end peegeldustes ikka ja jälle meelde. Näos, mitte soengus. Viimase oleks justkui vanajumal kibekiirel heinaajal suvalisest kuhjast hanguga pähe visanud. Aga ma sündisin märtsis! Nii et ... ei peeglid ega poliitikud kuulu täna mu lemmikute hulka. Kuigi koristajatädi väitel olnud tegemist üle aegade kenamate ja galantsemate meestega. Võib-olla oli see ainus elus minister, kes mulle koju kätte tuleb, ja mul jätkub tähelepanu vaid iseendale. Super.

Rindadest

Julge hundi rind olla rasvane.
No ma ei tea. mõnes mõttes on see ju isegi tõsi. :S
Kui keegi kolleegidest aimaks, et siidimaali hakkab õpetama see, kelle lähimaks kokkupuuteks nimetatud tehnikaga on sõbranna tehtud taiese kaelas kandmine... Kes loll neile üldse sellise mõtte pähe istutas? Naiivne, vastutustundetu, ... (rohkem viisakalt kõlavaid sõnu ei tule hetkel meelde). Otsin peegli ja vaatan selle vaimuhiiglase ja kunstimeistriga tõtt, kuigi olemine sellest vaevalt paremaks läheb...

Rahast

Üritasin Balti jaama külje seest raha välja meelitada. Minu ees kontrollis oma kontot keegi soliidne härrasmees. Riietus korrektne, liigutused mõõdetud... Võttis kaardi välja, ajas näpud kurku ja oksendas prügikasti. Korjas hoolivalt oma koti pangaautomaadi eest jalust ära, torkas uuesti näpud kurku... Pidi see alles näit olema, mis niisugust mõju avaldas! Minule igatahes avaldas vaatepilt sellist mõju, et ma oma pangaseisu absoluutselt ei mäleta... Ja ongi hea. Veel paar päeva muretut elu.
Kodus oli koer mu kõige uuema ja kõige valgema vaiba kollaseks värvinud. Ülevoolavalt. Võta nüüd tagantjärele kinni, olid tal finantsprobleemid või lustis muidu.
Ulakad naabrid silkasid sõpradega koos roosade ja rõõmsatena mööda saunaesist ja nooremad tegid ukse kõrval usinasti seda, mida koertel autorehvide vastu teha ei lubatud.
Fekalism pidada sissetulekute suurenemist ennustama. Muude heitmete osas info puudub. Nojah. Minuga on ikka nii - rikkalikult ebaolulist! Mühh!