Tervis elu hinnaga

Mõtlesin, et jalutaks natuke. Südamepäeva mälestuseks. Ühtlasi võitleks lampjalgsuse vastu. Ja hoiaks "taksoraha" kokku.
Hea mõte oli. Unustasin vaid pisiasja, et veerand üheksaks, kui rong jaama jõuab, on juba märkimisväärselt hämar. Õnneks sattus Malle esimesi kilomeetreid kaasa astuma. Vahva oli. Siunasime ülikoolis käimise kallidust ja seda, kui vähe vastu saab, kiitsime suviseid reise ja reisijaid... Vehkisin möödasõitjaile telefonist valgust, sest avastasime, et kumbki polnud märganud helkurit sappa riputada. Mis kohustas väikeseks poepõikeks. Anti kohe kaks. Mis anti - kingiti!

Lootsin, et kaasa, kes päeval lahkesti vastu jalutada oli lubanud, pole pimedust märganud ja tulebki, sest järgmised 7 km ei tundunud enam üldse ahvatlevad, eriti metsavahe. Ja asfalt kratsis, nagu oleks ainult kilesussid varvaste otsas. Aga loll kangus oli kallal. Korra ikka proovisin üht naabrit ära rääkida, aga tal nappida bensiini. Ju siis määratud.

Kaasa oli tulemas.

Läpakakoti rihma sadul (või kuidas iganes seda õlapealist nimetada) rullis end usinasti küljelt küljele, võttes kõige ebamugavamaid poose. Ok, läpakat oli Tartus väga vaja. Aga kes, kuripatt, sundis teist kotti silmini kastanimune täis korjama? + koolilektüür. Mnjah, seda oli küll vaja. Aga kas ikka kõike? Ja 2-liitrist mahlapakki musile. Ja õunu. Üks kolmest tinaraskest kotist oli igatahes väga üle. Viienda km lõpuks olid päkad muundunud ratasteks. Kinnikiilunud ratasteks. Ühtlasi tundsin, kuidas minust jääb teele vonklev (jalad hakkasid üha sagedamini hark- ja ristsamme tegema) veenire: pikk nahkmantel enneolematult sooja sügisõhtusse on just see, mida kaamel selga vajab. Aga kuhugi mujale polnud seda kah pista.

Siis peatus auto.
"Miks Sa jala käid? Siin metsavahel on palju loomi."
(Aitäh! Ega ma ise ju het-ke-gi sellele mõelnud... usub ööhulkur, kel kõrvad kuulatamisest laiali nagu elevandil ja silmad vaatevälja laiendamiseks varte otsas).
Abivalmilt tehti tagaistmele ruumi.

Aga... mu mees ju... kuskil siinsamas... kilomeetri-kahe kaugusel! Tore juht oli, võttis tema ka. Kuigi Tema ei tahtnud hästi peale tulla. Küllap olid lapsepõlvest manitsussõnad meeles.

Kodus oli... kodune. Ja ühtlasi tundus, nagu polekski veel meheema juurest lahkunud: toidutaldrik kopsaka prae ja garneeringuga libises sama ladusalt nina ette ja tühi sama sujuvalt kraanikaussi. Mmm! Mulle abielu meeldib!

Pettunud

"Tä-ädi!" jookseb pisike tegelane käed laiali lasteaiaesisel vastu. Peaaegu! Ootamatult lendab nurga tagant välja motoriseeritud kaherattaline.
"Vaata! Motollatas!" tardub põnn lummatult.
"Kas mootorratas on parem kui mina?" ei suuda ma oma tühjusesületäiega leppida.
"JAH!"
"Nüüd ma olen küll pettunud!"
"MINA KA!" (Naised ja nende edevus! Et sellega ka kohe nii noorelt kokku peab puutuma!)

Jutt kehvast seeneaastast on ilmselge liialdus

Punker. Asukas teadmata.
Salakõrvad.Seenemood 2007.
Kolm graatsiat.
Kõrgmood.
Täissaledatele.
Ikka veel veendunud, et šampinjonid.

Halvaamaitseline lugu

"See on emme oma!" karjatab pesamuna ahastaval häälel, nähes õde halvaad nosimas.
"Ma ainult natuke..." heidetakse tuka alt anuv pilk.
"Ma sõin ka natuke. Aga emmele pead ka jätma," leebub põnnim põnn.
Ema heldib ja otsib võsukeste üllatamiseks vargsi välja pulmadeks kingitud šokolaadisüdamete karbi. Kõiki konspiratsioonivõtteid kasutades. Hetkega hiilgab selja taga kaks paari südamekujulisi silmi. Lapsed ja maiustused - nende vahel on telepaatiline side.

L nagu loll õpetaja

Õpetajad üritavad kindlameelselt lapsi lolliks teha ja välja tuleb ikka vastupidi.

-Kus sa elad?-
-Tule minu juurde! Vaata! Teisele poole! Seal selles roosas majas!-

-Kas sa tead, mis aastaaeg meil praegu on?-
-Sügis!-
-Millest sa näed, et on sügis?-
-Vaata lehti! Kõik kollased! Ja sügisel on mul sünnipäev!-

-EMA LÄKS KOOS ISATA TURULE. Kas ütlesin õigesti?-
-Mina ei tea.-
-Kuidas on õige öelda?-
-Isa jäi maha.-

-VANN ON SÜGAV, AGA KAUSS ON... madal. PIIA ON HOOLAS, AGA TIIT... -
-Sügav!-
(Hm. Miks ka mitte! Aa! Äkki ta kuulis, et tiik? Proovime uuesti.)
-Tüdruk on hästi hoolas, aga poiss on...-
- Noh! Siis ta on nagu... Tiit!-

Tehtud!

Kaks karbitäit keskaega. Kaugel linasest. Aitäh, Ulve!
Ja veel pulmaatribuutikat: pruudile, et elu valikutega raskeks teha (kalll, Marina!) Peigmehele. Hilja, kullake! Hilja!
Enne pulmi. Ilus võõrasema. (Tänud, Külli!) Pärast. Meduusa.Külalised on peomajja jõudnud.Suurepärased vaated hotellitoa aknast.
Peigmehe vöö. Pruut kadund on. Peigmehe pruut. Aga vöö kus on? Ja nii nad elavad õnnelikult. Sest muinasjutt alles algas... :D

Võõrad suled

Uue kooliaasta esimesed viljad (3. kl):

Penoplastitrükk (3. kl): "Unehobune"
"Hommik koolibussiga"
Paberbatika (2. kl): "Kala jälg vees"
"Roostikus"
Ja õied tänasest kunstiringist (2. kl): "Lihtsam kui roos" (cernit)

oHpuule peksa!

Mõtlesin, et saan üle. Käisin nädalavahetusel isegi võõrutusravil (ja kuulasin läbi une kaasa mänguklotside klõbinat). Ma ei ole mängude-inimene!!! Mul pole selleks aegagi! Aga nüüd! Kõik oHpuu süü! Kui arvuti viirust üles ei võta, korjan ise selle netist endale ikka külge :(
Võõrutusravi. Paar päeva kestnud, pikaaajalisemad mõjud teadmata.


Leidsin Viru alt Looduspere poest. Ökoloogiliselt puhas. Kõrvalnähte põhjustada ei tohiks.
Ja veel samast:
Selle puhul ma nii kindel ei oleks. Lõbus. Jabur. Ja koordinatsioonile hea :D

Sibulajaht

Korralik perenaine kasvatab oma köögiviljad ise. Mina läksin enda varusid täiendama Selverisse. Ma teen teisi asju hästi.
Haarasin kilekoti ja seisin ootele. Kitsa riiulisopi kastis viimaseid sibulaid uuriv vanahärra katsus üht ja vaatas teist, uuris ja puuris, veeretas ja väntsutas, kuni ühel hetkel minu kohalolu märkas. Siis hakkas nobedasti kotti täitma. Enam polnud oluline, kas mõni ebamugavalt suur või liiga tilluke või lihtsalt räsitud olemisega. Mida edasi, seda laiemaks valgus naeratus taadi näol. Ilmselge, et mulle jäävad vaid kaks närtsinud nutsu, kui sedagi. Taat muheles, mina ootasin. Kaasa teeb superhead tomatihautist, aga sinna oleks siiski kasvõi tibatillukest sibulapunni sisse vaja. Mitu oleks muidugi mõnusam. Taat muheles. Pilk seljataha tõi mullegi naeratuse näkku. Taat naeris ja mina naeratasin ja see tegi papi pisut nõutuks. Igatahes oli hea näha, et minu rõõm tema oma rikkuda ei jõudnud ja ta lahkus reipal sammul, nägemata, et minu selja taha oli vahepeal kärutanud saalitädi kahe suure sibulakotiga.

MacGyveri mure

Operatsioonist "Võti" innustust saanud, on üha uued sihid silme ees.
Enne pulmi hakkavad elektririistad üles ütlema. On see ohumärk? Esmalt keeldus pikendusjuhe oma punast tulesilmakest looja laskma. No see on väike mure, alati saab otsa seinast välja tõmmata, kuigi hirrmus tülikas. Suurem häda, et veekann keeldub kõrvalise abita töötamast! Kõrvaline abi näeb välja niisugune, et hoiad pöialt seni lülitil, kuni vesi keema hakkab. T O B E! Ühe sellise ohvri ma kaasale hommikukohvi valmistades tõin ja aitab! Üks variant on organiseerida vajalik raskus, mis samas mulisema valmistuva veekannu lülitilt maha ei vajuks. Teine variant on asi tükkideks lammutada ja õige elekter õigesse kohta panna. Kaasalt saadud teadmiste põhjal mäletan, et on kahte sorti elektrit - sinine ja punane. Sinist kasutatakse külmkappides ja föönides jaheda õhuvoolu tekitamiseks, punast triikraudades, elektripliitides ja kõnealuses veekeetjas. Huvitav, kas selle tunneb esmasel vaatlusel raskusteta ära, kumb on kumb? Või peab mingeid katseid tegema? Või käib vahet tegemine mitte värvi, vaid hoopis selle põhjal, mis pidi need pisikesed jubinad juhtme sees jooksevad (nt sinine - vasakult paremale, punane - paremalt vasakule ja segaduses edasi-tagasi sebivad (vahelduvvool?) - lilla? Huh! Pühapäeva hommik ei sobi nii tarkade mõtete jaoks :(

PS Tänane uudissõna: prutaalne - pruudile omane v. pruudile kuuluv

Manuaalita postkast

Viimasel ajal on iga poest ostetava asjaga kaasas õpetus, miks, kuidas ja kuidas mitte mingil juhul. Kahjuks kipume me end ülehindama asjade puhul, mida aastaid kasutatud ja justkui miskit untsu keerata ei anna...
Külalised ei peaks alati pererahva instruktsioone sõna-sõnalt võtma. Eriti, kui võtmekimbus, mis lahkudes postkasti kukutada kästakse, on ainus postkasti avav võti. Õnneks leidub igas korralikus peres jupp paela, juukseklamber ja MacGyveri tüüpi noorik, kes mõõdab, arvutab, meisterdab, kougib, muugib ja ... mees saab jälle tuppa ja lehti lugeda! :P