Naabritädi tõi natuke mune

Naturaalmajandus. Mina sulle internetti, sina mulle mune ja muruniitmist. :P

Skleroos 3 ja kodujutud

"Kuulge! Kuhu ma frikadellid panin?" põrnitsen tühja sügavkülmikuriiulit.

"Supi sisse?"

"Ei pannud!" Seda mäletan täpselt. Ja no nad hakkaks ju silma.

"Kapist võtsid sa nad välja."

Tore. Siis on otsimisala ulatuslikum, aga mitte oluliselt. Õues ma vahepeal ei käinud. Tagatoas ka mitte.

***

"Me käisime lõunal autoga poes. Teel jalutas kaks naist, üks ühel ja teine teisel pool mittevägaääres. Ema turtsus, et talle meeldivad sellised jalakäijad. Et sõidaks kohe ämbri käest. Ja arva ära! See ämber oli metsmaasikaid täis!" (Ausõna! Nägime seda möödasõidul, mitte konfiskeerimisjärgselt.)

***

"Emme! Kas sina ostsid ka imetamisrinnahoidja?"

"Mkm!"

"On seda nii väga vaja?"

"Ei tea. Mina viisin teid kohe lehma alla." (Vale! Päriselt olin ma kõrgetoodanguline ja pika laktatsiooniperioodiga.)

***

Frikadellid olid ikkagi sügavkülmas. Taignapaki all. Hm? Miks ma otsustasin nad sinna peita? Taigen oli sahtlis esimesena!

Ristküsitlus

Põnn lahendab ristsõnu.

"Kas 500 on D?"

"Arvan küll."

"Mis on vana Vene pikkusühik? V, E, üks tühi ja siis S, T?"

"Verst."

"Muidugi. Kas magus kartul on banaan?"

"Bataat."

"Haaremivalvur, kohimees?"

"Eunuhh."

"Ääh! Ongi või?"

"Kas selline jalgpalliklubi on olemas, nagu Revalia?"

"Levadia."

" No vot. Sellepärast mulle meeldibki hoopis sudokusid lahendada."

Skleroos 2

Askeldan arvutis, vaatan ühest oma lemmikblogist liblikate pilte ja järsku meenub, miks õuest tuppa sai tuldud. Fotokat võtma, et üks miniatuurne ruudutiib pildile püüda. Ja et mul jäi väljas töö pooleli.

Nagu keegi hiljuti tabavalt märkis, on ainsaks asjaks, mida ma kunagi ära ei unusta, vetsuskäimine. Et see tuletavat end pidevalt meelde.

Liblikas oli vahepeal minema lennanud. Huvitav, miks küll? Olin ju ära napi pooltunni.

Pildistasin siis lilli. Need pole nii kärsitud. Kui just fotograafi oodates ära ei närtsi. :D

Fotojaht. Ööd on siin valged

Selle suve valged ööd on pildile püüdmata. Otsime laekad läbi.

Ööd on valged nüüdki. Natuke sarnaselt, natuke teisiti.

Teised.

Eh, skleroos!

Tänane päev algas suurepäraselt. Mul oli täitsa meeles toreda tuttava sünnipäev. Ja lilled oli meeles kaasa võtta. Ja ma jõudsin nendega kohale. Pidu peetud, jalutasin koolimajja. Tegelikult oli veel mingi asi, miks. Kuna see ei meenunud, läksin vaatama, kas sõbrants on veel tööl. Ei olnud. Näe, näitus üleval. Oleks aega, vaataks kohe. Oot! Aga kuhu mul kiiret? Oot! See oligi see, mille pärast sai tuldud!

Poe juures meenus, et pargis jalutasin näiteringikaaslasest mööda, aga ei märganud küsida, mida ta õhtusele üritusele kaasa võtab. Õnneks on telefonid. Nii. Selge. Komplekteerin oma "piknikukorvi" ka.

Ei ostnud küll palju, aga kaup sai kogukas. Võtsin kõige suurema kasti. See jälle polnud kõige tugevam. Ei hullu! Autoni vean ära. Oot! Millise autoni? Selle unustasin lasteaeda!

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Aitäh, Valdek!
:D :D :D
http://www.visiit3.ee

:)

Fotojaht. Kodu/maja

Minu kodu. Sihtisin kaamerasilmaga õuest tuppa. Pilti põrnitsedes pidin tõdema, et toast välja vaadates näeb täpselt seda sama.

Minu kodu. Süsteemitu, stiilitu ja saamatult ravitsetud segasummasuvila. Perenaisesse. Muidugi häbenen. Aga kui kedagi nägemas pole, kes hukkamõistva pilguga vaataks, mõnulen oimetuks. Minu kodu!

Teised kodud ja majad.

Uuuuu!

Ärkasin hommikul ja korter oli... tühi. Ei noh, mööbel seisis muidugi omal kohal. Aga inimesed?

Käed-jalad-näo üle katsunud, et ega see viimati uni ole (mis ei tõesta küll midagi, sest unenägu oli ehk veel rohkem päriselt puudutanud), istusin asemel ja ootasin, et kurb üle läheks. Läkski.

"Emme! Saad sa mulle vastu tulla?" rõõmustas mind Põnn21, kes varavarahommikul pealinna tööle oli tuisanud. "Selgus, et mul on vaba päev!"

Minu laps! Ei mingit kahtlust, kuigi ma tema sündimise maha magasin. :D

Yo, tulge meile külla!

See on juba koomiline. Sugulased-tuttavad oleks kui kokku rääkinud: üks lahkub, teine tuleb asemele; kaks läheb ära, kaks küsib ulualust. Ega ma ei kurda, isegi huvitav on. Kõigi jaoks lihtsalt ei jagu soovitult palju aega ja tähelepanu. :) Võiks ju mõni siis veidi pikemalt peatuda, mitte 1-2 päeva ja... läinud. Viimati nähtud noormeest vist ei tunneks teises ümbruses äragi. Magamiskohad broneerinud (:P) täditütre perest olen lausa ebaviisakalt kaua eemal olnud. Ehk seekord lobiseme pikemalt (unistada ikka võib!). ;) Pesapõnni sõpruskonda ei maksa mainidagi, sellest on 1-2 esindajat igapäevaselt platsis.

Lisaks veel üks elevust tekitanud kostiline, aga tema nii hõlpsalt ei pääse. Karta on, et vähemalt mingil moel kirjutan ta näidendisse. Ei saa ju nii suurepärast ainest kasutamata jätta! :D :D :D

Milleks see kõik hea on? Arvatavasti valmistan end ette poole aasta pärast saabuvaks elumuutuseks. Puudutab see ju natu-natuke mindki. ;)

Kõigile säärane segasummasuvila muidugi ei sobi. Õnneks on suvi ja võimalusi teisigi. :D

Täna esikas!

Paluks ilusat ilma! :)

Triinu Palmiste foto

Sünnipäevaks!

Elutee kulgeb omasoodu.

Kord üles-, kord allamäge.

Vahel tipus just hing kuivab kokku.

Vahel orus just olijal väge.

Teel on mööda- ja vastusõitjad,

kaasajooksjad ja ergutajad

ja kuigi ka ühest on abi,

Sa kõiki neid kuidagi vajad.

Ning nii, nagu maanteedel ikka,

hulk ohte on ootamas teelist.

Ent Sina võid kulgeda julgelt,

sest küllap Sa tead oma eelist.

;)

Õnne, kaasa!

Kiiksuga asjad ehk Köögiuudised 3

Algas see ühest kevadisest äpardusest,

http://osaline.blogspot.com/2011/03/koogiuudised.html

arenes soovimata suunas

http://osaline.blogspot.com/2011/03/koogiuudised-2.html

ja lõppes lahedalt! Niiiii äge! :D

"Unustatud hinged"

Alguses oli lihtsalt lõbus. Igasugu naljakaid asju pandi tegema.

Siis piinlik. Päris näitlejad toodi kohale. Loomulikult ei olnud nende pärast häbi. Ikka enda.

Siis hakkas õudne. Prooviaeg kahanes silmnähtavalt.

Nüüd on juba põnev.

Kui võimalik, tule vaatama ja kuulama. Kui nüüd millelegi eriliselt tähelepanu juhtida, siis otsi üles keskmise taustahüti lapsed. Need on kõige armsamad, ilusamad, töökamad... (Minu geenid ja kasvatus!) :P

On hullult lihtsameelse või lihtsalt hullumeelse pilguga mõisavalitseja - Madis Kalmet, ilukingadega Indrek Saar... Ja muidugi Rita Raave! Ta on vapustavalt sümpaatne, habras, tark ja us-ku-ma-tu mäluga.

Rohkem ma ei ütle midagi. Üllatu ise.

Fotojaht. 2 kollast, 2 sinist

Küll tänases hädas oli abi lähedal! :D

Oleks võinud natuke harjata, aga pole ju mahti! Pealegi on suvepildi juures liivased kinganinad täiesti omal kohal. :P

Teised.

Hullumeelne aeg :D

Elamine on silmini rahvast täis. Kui keegi lahkubki, leidub talle kohe asendusliige. Või kaks.

"Emme! Mulle tuleb sõber kaasa," lõpetas üks põnnidest just telefonikõne. Olgu pealegi. Mis vahet seal. :D

Auto tervise pärast kannab hoolt arvukas meeskond. Seepärast julgeb sõiduriist endale rahuliku südamega lagunemist lubada.

"Leidsin starteri. Kohe sõidan linna."

"Kui tahad, võtan selle lihtsalt vahelt ära."

"Olen just lammutuses, otsi paberid välja."

"Too siia, teen 3-4 päevaga valmis..."

Ülivägavarahommikused tekstiharjutamised õuetrepil. Niivõrd, kui ööbik, rääk, sookured ja huhuhuu-lind sõna annavad. Sääsed. Hansaetenduselt koju kella kahe paiku, sõprade auto esiosal sentimeetrine putukalaibakiht. Viis tundi kurguni kinninööbitult kolmekümnekraadises kuumuses. "Põlema! Põlema! Põlema!"

"Kõrts - see on teistmoodi üteldes kohvik," tõlgib mu etendusepere pisitütar vennale võõra sõna arusaadavaks.

"Mõtle, ma avastasin, et kohe tuleb minu kord ja kuskil pole ühtegi kotti. Ja ma hakkasin tema käest ära rebima," vadistab "üleaedne".

"Ja muidugi seda, mille pael mul kaela tagant läbi käis," teeb kõnealune külanaine lämbumisliigutusi.

"Kui minu tütar tuleb nõu küsima..."

"Väikese sõrmega teise paela tagant..."

"...ja siis meile anti elamine, kus ei olnud ahju..." teeb hõlstides naistevägi prooviaega parajaks.

Pesupali. Kaev. Kõrts ja kirik. Paar nädalat veel. :D

Fotojaht. Horisont

Igale silmale oma piir.

Tulesilmapiir.

Veesilmapiir.

Lõosilmapiir.

Aknasilmapiir.

Nõelasilmapiir...

Selleks, et varakult avastada kae,

tuleb palgata silmapiirivalvur.

Nii, nagu on erinevaid silmi ja piire, toimub silmapiiri avardaminegi igaühel isemoodi.

Teised.

Meeleheitel mina ja kortsus pasun

Mulle ei meeldi autoga sõita. Lihtsalt. Kõrvalistmel - palun väga. See ka oleneb juhist.

Ja nüüd: ületan ennast, võtan ette (minu jaoks) hirmkeerulise sõidu ja - JEE! Järgin täpselt kõiki juhiseid. Ei eksi teelt. Jõuan kohale täpselt õigeks ajaks.

Ja siis...

Parklas,

kus ma jätan endale targu piisavalt manööverpinda,

kus on peale minu üleüldse veel ainult

üks auto,

ta heast-paremast

tagurdab mulle otsa.

Niuuu.

Kui selle juht olnuks suur, kuri ja kandiline, ma oleksin küllap alandlikult ka oma pasuna katki teha lubanud ja leppinud olukorraga, et tänasest siis sedaviisi.

Hea, et see nii ei olnud.

Hea, et on käepärast hakkajaid sõpru!

:D :D :D