Peegliteta kuningriigist

"Tead seda lugu kuningriigist, kus kaeti peeglid kinni ja kõik inimesed jäid sestpeale nooreks..." joonistas sõbranna hommikul oma kaunitele suurtele helesinistele silmapeeglitele musti raame. Ilus sõbranna. Pole ka ime. Ta on minust 20 aastat kauem ilus olnud. Ja tark. Ja tähelepanelik.

Tühja sest vanusest ja välimusest! Peeglid tahaks täna hoopis teisel põhjusel kinni katta. Seega: hea, et külaline (kuigi tore ja kaua oodatud) lahkus. Isegi tavaline peegel näitab täna liiga sügavale.
Sügavamale kui kadedus, mis praegu kahtlemata silma paistab.
Sügavamale, kui pettumus.

Totaalne emotsiooniummistus.
Juba ehmatasingi esimest kõnetajat. Aga miks ta siis tuli, torupump pihus?
:P

Nõia elu. Urvaste moodi

"Naiste kohta üllatavalt hästi püsime graafikus!" nentisime, kui autonina seitse minutit plaanitust hiljem lõunaosariikide poole keeras. Tegelikult huvitas meid üks kindel riik. See, mille kodakondsus enamikul naistest olemas. :P

"Mis teid pidi te küll sõitsite! Miks?" imestati hiljem.

"Otsemaid. Võtsime atlase, tõmbasime sinna A-st B-ni sirge kriipsu (asfaldivärvi) ja seda mööda sõitsimegi!"

Noh. Natuke eksisime ka. Põltsamaal tundus tore mõte käia korraks linna keskel ja teha üks auring. Ja ühes kohas oli tee maha märgitud natuke teise nurgaga kui kaardil.

Igatahes olime Urvastes peaaegu poolteist tundi loodetust varem.

Nojah. Mitte päris kohal. Viimaste kilomeetrite läbimiseks kauplesime kohaliku geepeeesslase.

"Oleme kiriku juures."

"Väga hea! Nüüd künkast alla, üles, suurele teele, Võru poole ja kahekümneviienda kilomeetri tulba juurest vasakule. Kirjutate üles? Muidu läheb meelest."

MEIL? Nalja teete?

Nii. Künkast alla. Kü...üüüüü...üüüüüüü... See on MÄGI! See on väga mägi ja ma oleks jala läinud, kui oleks teadnud, aga nüüd ma olen teel ja taevas olgu tänatud, et üks "murutraktor" mu ees sõidab, sest nüüd on, mille küljes silmadega rippuda.

Suurele teele. Võru poole. Kilomeetritulp. Vasakule. Kiira-käära ja... jee! Nõiariik!

"Oh, me ei eksinudki teelt! OH!"

Varem tulemine andis suuri eeliseid. Sai valida kiike (kui aga kehakaal sobis), turnida matkarajal ja uudistada, kuidas kuulsad näitlejad (seeonjuseekeskelgukoertesseuueksuurijakstuli!!!), kohvitassid pihus, terrassil ärgata üritavad.

Ja loomulikult sai valida kõige paremad istekohad. Et miski märkamata ei jääks.

Etendusejärgselt oli mõnus veel korraks aeg maha võtta, jäätist limpsida ja kuulata kaaskodanike arvamusi.

"Ma olen viimasel ajal suvelavastustes ainult pettunud. Rutakalt tehtud, sellised "ah-käib-kah!" Aga see oli ju igavesti lahe: missugused kostüümid ja liikumine ja laul..." muljetab üks mööduv noorpere. Veidi hiljem astub mööda krapsakas vanapaar.

"Mina tulen uuesti!" teatab taat kindlalt.

"Mida sina nägid?" uurime oma ekipaaži noorimalt.

"Kiiku!"

"Nägid, kuidas tantsiti ja lauldi ja..."

"Kiiku nägin."

Nojah, aga tema oli selle tüki jaoks ikka pisut liiga väike veel. Mitte, et ta igavuse üle kurtnuks. Nokkis istumiseks jäetud kasehalu ümbert tohtu, piilus teisi põnne, kiusas vanaema ja oli eluga üpris rahul.

Mida ma ise arvan? Kindlasti on keegi kuskil selle palju paremate sõnadega juba kirja pannud.

Mulle meeldis eelhäälestus.

Blocksbergi mäele kogunemine.

Kostüümid. Kostüümid. Kostüümid. Nende üle oleks tahtnud kohe pikemalt aru pidada. Et kes ja kust ja miks just niisugune.

Otse loomulikult meeldis kaaren. Eriti, kui ta lõpuks sai oma...

Väike nõid. Nii särav ja vahetu ja kui lahe hääl!

Peanõid. Hehee. Nii... (Ma ei ütle seda välja! Minge vaadake ise.) :P

Aga parim osa oli minu jaoks lõkke tegemine. Ha-ha-ha-halekoomiline! :D :D :D

Erilised tänud pühendunud kaardilugejale.

Tore päev oli. Tühja sellest, et kummitama ei jäänud "Nõia elu", vaid hoopis tagasiteel tagaistmel ohtralttarvitatud lauluke:

"Buss on auto sees.

Auto on bussi sees.

Buss on auto sees.

Lal-lal-lal-lal-laa..."

:D

Tartu maanteel oleks see võinud isegi teoks saada. Teate küll, mis seal toimub.

Hullumeelne aeg :D

Elamine on silmini rahvast täis. Kui keegi lahkubki, leidub talle kohe asendusliige. Või kaks.

"Emme! Mulle tuleb sõber kaasa," lõpetas üks põnnidest just telefonikõne. Olgu pealegi. Mis vahet seal. :D

Auto tervise pärast kannab hoolt arvukas meeskond. Seepärast julgeb sõiduriist endale rahuliku südamega lagunemist lubada.

"Leidsin starteri. Kohe sõidan linna."

"Kui tahad, võtan selle lihtsalt vahelt ära."

"Olen just lammutuses, otsi paberid välja."

"Too siia, teen 3-4 päevaga valmis..."

Ülivägavarahommikused tekstiharjutamised õuetrepil. Niivõrd, kui ööbik, rääk, sookured ja huhuhuu-lind sõna annavad. Sääsed. Hansaetenduselt koju kella kahe paiku, sõprade auto esiosal sentimeetrine putukalaibakiht. Viis tundi kurguni kinninööbitult kolmekümnekraadises kuumuses. "Põlema! Põlema! Põlema!"

"Kõrts - see on teistmoodi üteldes kohvik," tõlgib mu etendusepere pisitütar vennale võõra sõna arusaadavaks.

"Mõtle, ma avastasin, et kohe tuleb minu kord ja kuskil pole ühtegi kotti. Ja ma hakkasin tema käest ära rebima," vadistab "üleaedne".

"Ja muidugi seda, mille pael mul kaela tagant läbi käis," teeb kõnealune külanaine lämbumisliigutusi.

"Kui minu tütar tuleb nõu küsima..."

"Väikese sõrmega teise paela tagant..."

"...ja siis meile anti elamine, kus ei olnud ahju..." teeb hõlstides naistevägi prooviaega parajaks.

Pesupali. Kaev. Kõrts ja kirik. Paar nädalat veel. :D

Meeleheitel mina ja kortsus pasun

Mulle ei meeldi autoga sõita. Lihtsalt. Kõrvalistmel - palun väga. See ka oleneb juhist.

Ja nüüd: ületan ennast, võtan ette (minu jaoks) hirmkeerulise sõidu ja - JEE! Järgin täpselt kõiki juhiseid. Ei eksi teelt. Jõuan kohale täpselt õigeks ajaks.

Ja siis...

Parklas,

kus ma jätan endale targu piisavalt manööverpinda,

kus on peale minu üleüldse veel ainult

üks auto,

ta heast-paremast

tagurdab mulle otsa.

Niuuu.

Kui selle juht olnuks suur, kuri ja kandiline, ma oleksin küllap alandlikult ka oma pasuna katki teha lubanud ja leppinud olukorraga, et tänasest siis sedaviisi.

Hea, et see nii ei olnud.

Hea, et on käepärast hakkajaid sõpru!

:D :D :D

Fotojaht. Avatud

Eile jõudsin töölt koju õhtul seitsme paiku. Olin andnud ühe "aitäh-tunni-eest" ja teise "niisama nuputamise" tunni. Olin käinud oma poistega Kurgjal ja sillaaluse jõevulina, kaldapealse

konnapüüdmise, muruvahelise nastikuvonklemise, võrgualuse tibusiutsumise, aiataguse kalkunikohisemise jne jne endast läbi jalutanud. Olin kaasa kilganud ja manitsenud, rääkinud ja kuulanud, tagasi sõitnud, istunud vabaõhu-lasteaiapeo proovis tagareas ja peo ajal püünel. Lilled. Naeratused. Naer.

Jutuvadin. Ilm jätkuvalt ilus.

Olin lõiganud lauale kaks taldrikutäit õunu ja tassinud punktist A punkti B kolm taburetti. Kogu koormus.

Ja tegelikult? Niiiiii väsinud. Saamatu. Kasutu. Katkine.

Pargis on üks puu. Miks valisin märkamiseks just tema?

Mida ma näen?

Ennast.

Toimetasin autossepakitud ja halvasti koos püsiva põnnikuhila koju. Viimane kurv... ja hingetõmbamishetk enne väljumist.

Õuerahva hulgast jalutas vastu lohutajanäoga kallistaja.

"Mille eest?"

"Sul oli seda vaja."

Mh?

Oli jah!!!

Mis nägu mul küll autost väljudes ees rippus?

Sirelid hakkavad õitsema.

Emotsioonid. Avatud. :D

Teised avajad.

Prahimunad, Jürid ja muu

Ee... Kui mulle kauss ette näidati, milles munavärvimiskraam pidada olema, silmasin mina seal küll ainult õuepühkmeid (kuuseoksad, mullused kaselehed, närtsivad sinikellukesed, pudi ja puru). Aga mahedavõitu tulemust ei või muu, kui vähese pühendumise kaela ajada.

Ah! Mõni hetk võibki rahulikuma tooni võtta, siis särab teine seda eredamalt. :)

Kirkamad munad tõi tordi peal kaasa kauaoodatud külaline. Ega mulle see pühadeaegne munasöömine eriti sobigi. Tort on hoopis teine asi! :D

Ja pealkirjas lubatud Jürid? Jooksin neid otsides terve maja läbi. Leidsin (sõbrannaga kahepeale) 16, aga viimased ei läinud arvesse. Alatu! :P

Õhtusel otsimisel leidsime toreda mudilase

ja vastkoorunud tibupojad, kes hinge nii hellaks tegid, et pildistamine ei tulnud pähegi.

Õnne, venna!

Ühtki ametlikku venda mul ei juhtu olema. Kompensatsiooniks kinkis elu mulle nö kaksikvennast naabrimehe. Muude asjatoimetuste keskel jäi see päeval miskipärast meenumata. Hommikul oleks kena trepikojas kätt suruda, aga kuidas siis nii - ilma tordita?

Hi-hii! Niruvõitu välimusega kukkus välja, aga loodetavasti maitsev. Ja praktiline.

Tort "Kiluleivatroika"

;)

Kohe näha, et vanad sõbrad

Arvutis olen ikka täitsa tohman alles.

Põnn asjatas midagi ja kukkus siis hädaldama: "Pooled tähed on numbrid!"

Vahva. Hea, et ma sellega tööd ei pea tegema, eksole.

Tark sõber tuleb gmaili vestlema.

- es saa vastata, -663ed tähed 6n n40br5d -

- ja sa ei saa neid enam õigeks? -

- :'(

- selle saab ju tagasi õigeks panna. õpetan, või ta lihtsalt ei lülita? -

- ür5tan s55n he35tada s433e -

Selgub, et paanikaks polegi põhjust. Jama. Mul olid juba kõik ettevalmistused tehtud. :)

- Kuidas muidu? -

- Mis seal ikka. Astun vaikselt vanaduse poole. -

- Õnneks pole kaugele minna. -

Rrrrrr. :D

PS

Mulle tuli täna postkaart. Kiivriga onu pilt peal. Arvuti hommikuse viguri mõjul tõlkisin kandidaadinumbri selliseks:

(oi

See on ju nagu silmapilgutusega naeratus! Nii sümpaatne. Keegi üritab mulle vihjet anda? :P

Avalik ja tõrjutud

Niuts! Mul oli täna ühele naaberküla pererahvale hea lugu jutustada, kuidas eelmisel nädalal autoga hange kinni jäin.

"Kuidagi tuttav jutt," nuputas naispool. "Kas sa oled... osaline või?"

Ee...mnjaa.

Vereringesse valgus suur kurbus. Järgmised inimesed, kellele mul pole enam midagi öelda. Sest nad on seda kõike juba lugenud.

Kui mul ei ole millestki rääkida, tõmbun tahes-tahtmata nurka. Nurgas on arvuti. Kuna mul seltskonda asja pole, siis ei juhtu ka midagi. Kui midagi ei juhtu, pole, millest blogida.

Nii ma välja suringi.

Tsiteerides lemmikuid: "Ohjah."

:)