03 November, 2018

Rosolje

Teine koolituspäev õhtus.
Rong liikus kuidagi liiga kiiresti või lugesin mina liiga aeglaselt, igatahes jäi raamatu lõpuni veel 80 lehekülge. Olin vaikselt lootnud, et jõuan lõppu välja. Eks siis kodus edasi.

Nägin aknapeegelduselt väga veidras rõivastuses naisterahvast. Kardetavasti nägid teda ka kaasreisijad.

Oma rohelise tuttmütsi otsustasin perroonil pähe tõmmata. Lihtsalt.
Teisest küljest jälle toimis ukseklaas suurepäraselt ka peeglina ja miks mitte seda kasutada?

Pähetõmbamine jäi ära, sest toidukoti pealiskihist välja õngitsetud müts oli mõõdukalt rosoljene. 😕
Mh. Noh. Pähe tuleb ta panna. Pikk rattamatk ootab ees ja õhtu on küll novembri kohta soe ja sume, aga paljapäi sõiduks tuuline ning vilu. No pärast panen. Ilma publikuta.

Oli mul seda rosoljet osta vaja? Süüa ei jaksa teha? Mingi kiusatusost. Tegelikult ei tahagi. Nüüd veel eriti. Hea, et selles kotis midagi olulist ei ole. Mütsi pesen kodus puhtaks.
EIIII!
Kus ma kotti hoidsin? Nagis, koos jopega. Kollase jopega. Alles pesust tulnud jopega.  Ma vist ei taha teada. Põrnitsen varrukaid ja kõhupoolt. Rosolje ei lehvita. Loodetavasti selg ka väga koorene pole.

Vedas ehk. 😞
EIIII!
Helkurvest! See jäi kõige põhja. Ilusti kokku lapatud.
Njah. Perrooni valus valgus kinnitab, et on küll lilla. Valdavalt.
Et see asi tuleb nüüd kollase jope peale tõmmata?
Palju õnne! 😭

Samas. Kalad pidada fosforit sisaldama. Rosoljes on heeringas. Saan vestile võimsust juurde? Äkki peab pahempidi selga panema, et juhte ei pimestaks?
Ehk ei peagi vesti panema, kui ma nüüd oma tähtkujule mõtlen.

Kodus tõstan toidukoti tühjaks. Roosa sidrun. Roosas pakendis leivaviilud. Peedimaitseline vihmavari. Häh. Pole see mingi rosolje! Rosoljega on kõik korras. Lekib hoopis peedi-küüslaugusalat. Vabandan rosolje ees, aga tema on juba hapuks läinud. 😖

26 October, 2018

Jalgsi läbi kolme maakonna

Prillid oli vaja linnast ära tuua. Pakkusin seda võimalust paljudele, aga lõpuks otsustasin ikka ise ära käia. Mine tea, kaotavad ära, teevad katki või toovad valed.

Pood peaks olema üheksast avatud, aga kuna mu nina all mitu minutit varem uks lahti tehti ja lahkelt siseneda lubati, olin oma vastse varandusega üheksa ajal juba tagasiteel.

Rongi nii ruttu polnud minemas, aga mulle meenus, et prillidest jäi mõni euro veel üle, nii et otsustasin selle raha Balti jaama juures asuvasse lemmikpoodi ( "Alma äri") jätta.

Ükskõik kuidas ma poeprouat kiusata üritasin, kõik soovitud kauba ta mulle välja kaevas. Rattaekspandrid. Tahvlilapinagi. Isegi piiiisikesed poldid koos mutritega. 😮Lõpuks said soovid otsa.
Ükskord ma ostan sealt vikati ka ära, aga enne pean kapuutsiga mantli hankima.

Nojah, aga kõik see ei võtnud kuigi palju aega. Hakkas kiusama mõte, et istuks nüüd ikkagi esimesse rongi ja sõidaks kodule nii lähedale kui saab. Eks edasi vaatab, kuidas kujuneb.

Kui rongist maha astusin, tekkis kiusatus jalutama hakata. Ma arvan, üle 13 km ei tohiks see vahemaa olla. Veel mõtlesin, et suur hulk inimesi jookseb maratoni ja nad ju suudavad hiljem normaalse elu juurde naasta. See oli muidugi kahtlane mõte, sest nii võin ma järgmisel korral Tallinnast jalgsi tulema hakata.
 Ilm osutus ilusaks.
 Oktoobri lõpu kohta oli mõnusalt soe, parajate selginemistega.
 Minu roheline järv polnud värvi vahetanud.
Natuke unistasin.
Natuke meenutasin.
Näiteks, kuidas me emaga jalgsi vanaema juurest Jänedale tulime ja kui ma enam käia ei jaksanud, siis jooksin (~ kolme-neljaselt). Või kuidas mul Lipumäe juures kingad hõõruma hakkasid ja tohtisin paljajalu edasi minna, aga pärast pooljaama juures, kui ema ja isa tahtsid sõpradele külla minna, mulle kingi tagasi ei antud ja ma olin sunnitud natuke nutma. Nemad nimetasid seda tookord jonnimiseks, aga milline noor daam (~ 5-6) sooviks ilmuda pererahva ette tolmuste ja katkihõõrutud varvastega? Eriti kui peres elab selline kena sein-on-ees-vuntsidega armee-eelik perepoeg.

Siis tuli veel meelde, kuidas ema mind ratta pakiraamil mööda auklikku kruusateed Jäneda ja Lehtmetsa vahet transportis. Tee oli oluliselt künklikum ja ma olin valmis pigem kümme korda rattaga külili käima, kui kuulama ema kiljumist küngastest allasõidul.
Ja veel, kuidas ma laupäeviti ei viitsinud diislit ära oodata, sõitsin koolist elektrikaga Aegviitu, vantsisin koju (Jäneda raudteejaama), vahetasin riided ja läksin edasi vanaema juurde (~7 km). Tänu nendele käimistele mäletan täpselt toonaseid kilomeetripostide asukohti.

Jalutamine on tore.  
Kodu lähenedes mõtisklesin, et mis ma nüüd siis nii väga võitsin, kahe ja poole tunni pärast tuleb liinibuss.

Aga kõik need korrastatud mõtted? Vaated? Värskus? Vabadus... 😊😊😊
 Koerale ütlesin kodus, et jalutama läheme küll, aga väga suurt ringi ei tee. 😉

09 September, 2018

Puu all

Uus kolleeg ütles, et talle meeldivad rohelised kardinad. Siis on tunne, nagu istuksid puu all ja valgus tungib läbi võra. 
Nii ongi.
Pärast seda, kui akna ette roheline kardin ilmus, olen hakanud sellesse tuppa palju tihemini sattuma ja kauemaks peatuma jääma. 
Õhhhhh... 💚💚💚

Lühhike öppetus, kuidas paigaldada dušikardinat

Vana kardin on alt juba liiga roostes.
Ja kardinapuu kukkus alla.
Lukustus andis saba.
Noh, tegelikult juba ammu, aga seni sain superliimiga hakkama.

Otsustasin, et olen avatud värsketele ideedele, täna kasutan kahepoolset teipi.
Endal ei olnud, pommisin naabritelt.

Minu teip oli olnud teistsugune.
See, millega kunagi asju ühendasin.
Valge padjake jäi vahele.
Siin oli ainult mingi õrn võrk.
Ilmselgelt ei õigustanud ootusi.
Aga ma ei jätnud jonni.

Kui lõpuks juba tulemusega rahule jäin ja puu kenasti seinete vahel püsis, avastasin, et ebaõnnestumisvoorus olid pooled kardinarõngad ära kukkunud.
Nii et... kenasti kinni oli nüüd küll, ainult pool kardinat rippus, nina norus.
Mh.

Lausa kahju oli uuesti alata.

Lisaks on värske kardin eelmisest vähemalt 20 cm lühem.
Noh, alakeha varjab ära. 😏

10 May, 2018

Nüüd vaid möödund ajast mälestus on see. On see. On see

Astusin täna kohalikku postkontorisse. Või mis kohalikku! Kohalik suleti aastakümneid tagasi, järgmine kohalik kümnekonna aasta eest. Nüüd siis läheb see kohalik. ~20 km kodust.

Tühjad letid ja riiulid, noorik leti taga leinameeleolus.
"Kartsin juba, et äkki ei näegi sind enam enne sulgemist..."
Niu.

Noorik rõõmustas ikka ka. Et juubeli jagu tööaastaid saab täis. Napilt. 30. Et kohe pärast sidekooli lõpetamist alustas.
Aga et nüüd ei teagi, mis edasi saab.

Aasta lõpuks kaduda naaberside ja järgmine suurem ülesanne olevat kõigi maakonna postkontorite sulgemine.

Nojah siis. Või palju ma ise sidesse satun? Kord nädalas tervitama, ostan ümbriku ja margi, vahel paar õnnitluskaarti, mis nagunii vajalikul hetkel kadunuks osutuvad. Aga tänapäeval saab ju kõike netist tellida. Kui väga vaja, siis ka margi, ümbriku ja soovitud tekstiga õnnitluskaardi.

Varem ostsime rohkem. Siis, kui veel kool oli. Kohvi, küpsist, sukkpükse... Kauplust selles külas ju kah ammu pole. Siis leiti, et püksata ja küpsisteta on parem. Täna uhkeldas riiulil vaid peotäis suitsupakke. Selline asutus tuleb muidugi kinni panna, mis niimoodi keset küla kopse kahjustab. 😕

Ega ma irise. Lepin. Lihtsalt korraks tekkis tunne, et ühel päeval leian postkastist kirja (e-postkastist): "Kuna teie kodukanti pole kasulik pidada, palume kahe kuu jooksul külast välja kolida. Naaberküla pole lahendus. Minge... internetti!"

Paar aadressi on mul igaks juhuks juba välja vaadatud.



Päris unenäod

Minu toas oli neli ehitud jõulukuuske ja tohutult pesu nööridel rippumas (aga selga panna polnud midagi). Köök oli täis kasse, kes öösel lahtiununenud uksest sisse pääsesid. Riideid otsides jäin bussist maha ja hakkasin jalgsi läbi raba tööle ruttama (kuigi pakuti autoga viimist). Jõudsin väga valesse asulasse, tee ääres põles maja, aga ma ei saanud helistada, sest taskud olid täis katkiseid telefone ja pulte. Vale asula (Ambla?) tänava äärtes seisid inimesed. Korraga hakkas vastasseisjate taguse kivimaja kõrge sein pragunema ja langes neile peale. Inimesed karjusid, kaevati ohvreid välja (mina muudkui üritasin helistada, peamiselt töö juurde, et ma esimesse tundi ei jõua), aga siis kerkis sein jälle üles. Kannatanud ajasid end püsti ja jalutasid minema. Juht, kes oli mulle kodu juures küüti pakkunud, jõudis jalgsi kohale. Auto olla avariisse sattunud. Nüüd oli võimalus telefoni laenata, aga ühtegi numbrit ei meenunud. Välja mõeldud numbrilt vastas keegi soomlane ja hakkas lobisema, aga ma ei saanud midagi aru. Müüri kohta imestasin, aga inimesed tänaval jäid rahulikuks. Müüdi järgi pidada kuue (või kaheksa?) päeva pärast sama korduma ja siis on korras. Kõige selle kaose juures valitses  rahulik ja pingeta meeleolu. Isegi karjuti kuidagi... sümboolselt. Hakkasin just tööle jõudma, kui äratus helises. Toas polnud ühtegi jõulupuud, aknalaual õitses meetrine daalia. Kas see on nüüd päriselt?

06 May, 2018

Amatöörist linnuvaatleja

Ilus selge ilm. Võtsin oma linnuaabitsa ja läksin õue veerima.
 Pääsukesega oli kõik selge. 

Jalutasin luikedele külla. 
Laulu- või kühmnokk? No kes see nii kaugelt näeb! Haa! Vahele jäid! Kollane nokk! Järelikult laulu.
Oot! Mis tähendab "...haneliku kehakujuga nagu väikeluik"? Kes see veel on? Ahhaa, eelmisel leheküljel. 

Tsiteerides klassikuid: "Emnee..."

Nokal on vähem kollast? Hea, et ma üldse nii kaugelt seda kollast näen.
Haa! Tumedad jalad! 
Ja nüüd vaatame, mis värvi need laululuigel on... 
😕 
Ei saanud ma targemaks midagi.
"Väiksem kui..." 
No aga kellega ma praegu võrdlen? Lähen juurde, mõõdan kätega ära? 😢
"Kolme- või neljakordne vali pasundav kluu-u kõlab meloodilisemalt kui väikeluigel."
Saad sa siin aru küll, kõik 9 seletavad läbisegi.

"Tere!"
Hõk! Ää... Ee... Oh, selle lendaja tundsin vähemalt vaevata ära. 😁
"Niimoodi käidki, raamat kaenlas?"
😏

"Vaaau! Vaata, kes sealt tuleb! Näe, saigi saagi kätte!"

Uskumatu! Keegi röövlind. Suur sihuke. Võimas! Umbes 10 meetri kaugusel!!!  Viu? Raudkull? Selline pruunikas. 
Raamat, raamat, raamat...

Kuidas lendas? Kes seda ähmiga vaadata märkas või enam mäletab... 😫
Õnneks jõudsin paar pilti teha. Kodus vaatan, mis välja tuli ja kas annab määrata.

Kodus vaatan...
Ja SEE on kogu pildisaak? Aga ülejäänud?
Mh. 😳