Kuidas me kursaõega maastikumängu mängisime

Ülikoolis käib igasugu rahvast. Mõni keskendub ainult õppimisele. Ei tee ega näe muud midagi. Mõni lõbustab end õppimise kõrvalt lihtsameelseid kursusekaaslasi lollitades. Mõni on nii lihtsameelne, et valus kohe.

Mul on väga lahe kursaõde. Kes saadab mu rõõmuhõiskega meie ühisele tuttavale näppe ribidesse torkama (loomulikult osutub torgatav võhivõõraks), papptopsidega täidetud prügikasti osakonda viima (ma ei lähe enam õnge), koridoripõrandalt mahapillatud stressipalli üles korjama (loomulikult on see metallist uksetõkesti)... Temaga on lõbus.

Sattusin teisest vabariigi otsast talle külla. Vaatasime maja üle, sõime keldri tühjaks ja jalutasime kohalike huviväärsustega tutvuma. Roostikus kräunus haledasti kass. Perenaisele tundus, et tema oma. Ei olnud. Kassile näis aga perenaine meeldivat. Jalutas jala kõrval ega jäänud sammugi maha. Hüppasime üle oja - kass järel. Hiilisime roostikus - kass sabas. Tõusime vaatetorni - kass ootas all.

"Ma ei taha, et ta mu maja juurde hädaldama tuleb," kaebas kursaõde. "Mul läheb süda härdaks... ja seal on naabri koer... Kas sa joosta suudad?"
"Et harveneme ja raputame kassi maha?" muigasin. Sest selle nooriku suust ei tea, mida uskuda, mida mitte. Aga seekord paistis tõsi taga olema. Tema jalutas kassiga veel paar meetrit, ahvatledes looma kivikestega mängima. Mina traavisin seni, kingad näpus ja hing paelaga kaelas, mööda põõsastikke. Tema, kohalikke olusid paremini tundev, silkas jänesehaakidega järele.

Jõudsime naabermaja taha ja naersime ohjeldamatult. Kuni märkasime kassi. Muidugi märkas tema meid esimesena.
Jooksime veel. Jooksime palju.
Homme paistab, kui õnnestunult.

Ütleks nüüd keegi, kas see oli ikka selline süütu kassi eest põgenemise üritus või juhtub sügisel, et auditooriumitäis tudengeid koguneb tarka õppefilmi vaatama, aga ekraanile ilmub...
Kursaõde tundes mul süda natuke valutab :D

Iseeneses lauldes

Lambist laulmiseks olen liiga ebakindel. Süda laulis. Ja tõmbus kokku, nii et külm hakkas. Kujutlesin, kuidas samamoodi, nagu koorid end lõpulauludeks kaare alla mahutasid, mahuksime kõik ülejäänud kaare ette väljakule. Kui natuke kõhtu koomamale tõmmata. Käed keha ligi hoida.

Igatahes kadusid kuus tundi nagu lennates, laskmata märgata, et seisan piirdeaia taga nagu vapper tinasõdur. Ilus oli. Ka ise häält tegemata.

Aaaaah! Ma olen üksi, nii üksi

Keegi minuga ei mängi. Minu väikestele soovidele vastu ei tulda. Ühtegi sõpra mul ei ole...

Keegi ei tule minuga poodi!!! (Rattaga. Ainult 7 km.) Üks on haige. Teine on linnas. Kolmas on teises linnas. Neljas kohe läheb kolmandasse linna. Viies läheb teise linna natukese aja pärast. Ütlevad, et võivad tuua, mis vaja. Mh! See pole ju see! Niikaua sõidan ümber maja oma kilomeetreid täis vä?

Kuues ja seitsmes ei võta toru. Ma arvan, et neile ei jätkunud vabandusi. Kaheksas hakkab pesu pesema. Pesulauaga, ma pakun. Rohkem meie külas elanikke polegi.

Paras neile. Lähen täitsa üksi, vot!

Mina, puuduva servaga täiskuu ja rukkita rääk

Sirtsusirinaga tuulevaikus, seljatagune täiskuu ja seltsi otsiv rääk - täpselt õige maailma lõppu sõitmise ööhakk. Ronisin oma värskeltõlitatud ratta seljast maha ja istusin lõpu servale jalgu kõlgutama. Mõtlema täiuslikele asjadele.

Et rääk on täiuslik oma nähtamatu keha ja õhku rebitud häälemustritega.
Et kuu on täiuslik oma valge esi- ja pimeda tagapoolega.
Et roosavioletse taeva katki hammustanud metsasiluett on täiuslik. Küllap sinna räägu hääl enne kärisemist takerduski.
Et ma olen nagu kuu. Kuu, mis mõnikord tundub liiga ümmargune, lopergune, tavaline, tühi, igav, mõttetu, olematu...
Et tegelikult olen ka mina täiuslik, niimoodi - selg vastu öövalgust.

Rääk tuli mind saatma. Ja kuu.
Sõitsin ja mõtlesin.
Et õnn on täiuslik. Isegi kui tal on vari. Või siis just.
Et mõne teise maailma taevas on mõnikord korraga kaks või mitu kuud. Ja kõik nad on päris. Kas kuutõbised valivad nende hulgast välja lähima, heledaima või kõnnivad korraga kõigi suunas?

Nüridad noad

Telekas pasundab nüridast noast. Pesapõnni pärast mure - arvab viimati, et nii ongi õige öelda.
"Kuidas peaks ütlema?"
"Ee... mina ei tea..."

Mõttepaus.

"Nürja?"

Puuriitus

"Lähme puid laduma!"
"Ma tahan juua!"
"Tee siis mahlapurk lahti!"
"See on nii tolmune."
"Pese pealt kraanikausis puhtaks."
"Ma näen nii jobu välja..."
"Mis sa arvad, et purk lööb kartma ja jookseb minema???"


Kohe on töö valmis. Viimased kärutäied. Super! Kuigi mu isa minestaks, kui minu laotud virnu näeks.
:D

Tükk tühja maad

Arutleme köögis tõsistel teemadel. Võtab kohe mõtlema. Nii me jõllitame pisipõnniga klaasistunud pilgul ühte punkti ja see punkt juhtub olema seal, kus suurpõnn tomatit lõigub.
"Ma ei saa niimoodi lõigata," hädaldab suurpõnn. "Selline tunne, et tahate seda mul käest ära süüa!"
"Ma ei näegi su tomatit," rahustan, sest suur ja raske mõte varjab ju vaatevälja ära.
"Aa, sa nii lähedale ei näe?" järeldab söögitegija.
"Muideks, ma näen lähedale väga hästi!"
"Kaugele ei näe?"
"Näen küll!" (kusjuures unustasin hommikul puid laduma minnes prillid tuppa ja see mõjus mu -1,5-le ainult turgutavalt)
"Ahah. Et siis vahepeale ei näe," nendib põnn.