Vahtisime koeraga õhtul kaheksa paiku külmikusse ja too kõneles laia suuga, et täna keedetakse siin peres seljankat.
Miks ka mitte? Sinki oli, peekonit oli, mingi kogus lihatükke, sibulat, hapukurki, kartulit, paprikat, tomatit, oliive... Ainult porgand asus aiamaal ja seal on oktoobri lõpus sel kellaajal kottpime, kui just kuu ei paista. Seekord ei paistnud.
Õnneks asub meie maja sellises suurepärases kohas, et aiamaa leiab ka pimedas kergesti üles: kui alustuseks kaevad porgandi asemel välja sireli, tähendab, et pole veel aiamaani jõudnud, kui männi - oled natuke kaugele kõndinud ja kui lööd hargi asfaldisse, oled krundi piiridest väga väljas.
Jätsime toas tule põlema, aga sellest polnud erilist abi, sest elektrihind on nõrgemad pirnid lakke keeranud. No mingil määral aitas õige ilmakaare määramisel.
Loomulikult oli kaasas telefon (kellel poleks?) ja selle küljes on tõhus taskulamp, ainult et millegipärast suudavad sissetreenitud automatismid esmalt pildistamisnupu üles otsida ja kuigi ma teadlikult selfide tegemist väldin, siis sellistel hetkedel sünnivad ilmekaimad portreevõtted, mida siinmail nähtud. Sama kiirelt kui ülesvõte tehti, sai see ka ära kustutatud. Ainult traumeeriv mälujälg jäi. Sellised jäljed on üllatavalt sügavad ja pikaealised.
Tundub, et sügis on aiapidajasõbralik. Mügrid olid talvevarusid ladustades ka külvaja peale mõelnud, nii et porgandeid jätkus supiks ja jäi ülegi. Või siis arvasid mu aialoomad, et kuna ma viimasel kuul pole peenramaale sattunud, on see hoiustamiseks kõige ohutum ja käepärasem koht.
Nüüd jälle tükil ajal pole sinna asja. Seljankat jätkub vähemalt nädalaks. 😏
No comments:
Post a Comment