19 July, 2017

Virgutusmatk

Põnn vajas hommikuks seda paberit pealinna, mis ärgates ikka veel minu käes oli. 
Lihtne. Istusin bussi, sõitsin rongini, vahetasin sõidukit ja varsti saime dokumendi õigetesse kätesse.

Kõrvu jäi, et 10 minuti pärast väljub rong kodu suunas. Ja veel selline, kust ainult 9 km koju matkata. 14 km asemel. Äge. Mis ma seal linnas ikka vahin. 

Õnneks olen valesse rongi istumises rohkete kogemustega. Seepärast küsisin kohe sisenedes, kas vastab tõele, et...
Ei vastanud. Nüüd tean, et kui ronginumbril on 0 ees, siis on kiirrong. Kui 2, siis aeglane. See minu oma. 

Jalutasin pool tundi vaksalis ja vaatasin, kuhu ma kõik minna ei saa. Aeg ju varane. Lõpuks maandusin vagunisse ja vurasin tükk maad kodule lähemale. 

Ilm osutus päris mõnusaks ja läheneva grupimatka nimel võiks ju jalgadele natuke käimist õpetada.
Järgmises teeotsas tekkis kiusatus pisut lõigata.
Natuke said jalad märjaks, aga muidu kaunis ju.
Tervitused Jannole, kellega me siin kunagi varahommikut veetsime! 📷
Siis helistas põnn ja rääkis, kuidas tal vahepeal läinud on. Ja ma kaotasin pisut tähelepanu ja eksisin plaanitust mujal metsast väljuma. Umbes 100 m metsa sisenemise kohast edasi. Parem ikka, kui tagasi. 😃

Põnn uuris, kas mul on plaanis kõik ümbruskonna vaatamisväärsused üle vaadata. Polnud, aga plaane võib alati muuta. 😊

Või siis mitte. Tuul tõusis ja vihma hakkas sadama. Mh. Kingad olid juba peaaegu kuivada jõudnud. Muud pole midagi, aga hõõruma hakkavad niiviisi. Just. Täpselt. Tõsi.

Aga metsavahe oli nii ilus, et isegi vihm jäi üle.
Minu lapsepõlverajad. Küll sai seda nii- ja teistpidi käidud. Peaaegu tundub, et äkki mina selle tee siia tallasingi. 😉

Näe, juba ongi piiripunkt!
Okasmetsa hakkab kasvama see meie küla. Varsti tuleb niimoodi nimi ära vahetada.
Tundub, et kodus läheb väikeseks plaasterdamiseks. Pole hullu. 14 km kohta väga tagasihoidlik trauma.
Hullem on see, et meenub: pealelõunal oleks tarvis veel napp 20 km maha jalutada. Hetkel niisugune mõte väga ei innusta.

 Näis. Probleemiga tuleb tegeleda siis, kui probleem käes. 😏
 
Kodus! 🙌💚

18 June, 2017

Kuidas puude kõrgust mõõta

Sõber tuli külla. Vaatamisväärsustega on lähiümbruses kitsas käes, aga kuhugi võiks ju ikka minna, kui juba selline koosmineku võimalus tekkis.

No niisama maanteel patseerida tundub tobe. Mets on meil jälle pisut selline... padrik. Maja ees on muidu huvitav küll (meil on isegi oma isiklik puuladvapesitseja suurlinnu pesa ette näidata),
Hanna erakogu :)
aga õuepuuladvad on hirmkõrged. Kael jääb kangeks.

Viiks sõbra parki? Vaat park on küll hea mõte. Seal kasvavad puud hõredalt ja leidub päris huvitavaid isendeid. Mõni puu kannab väga kurba lugu. Paar jälle on sellise lõbusama tulekulooga.

Läksime.

Mida pargis peale lugude tunnetamise veel põnevat võiks teha?
Näiteks puude kõrgust mõõta.
Tean paari lihtsat võtet.

Nende võtetega oli täna küll pisut keeruline usaldusväärse tulemuseni jõuda. Kummardades võis muru sisse ära eksida. Muru oli nimelt lopsakas. Pikemale inimesele lõuani, lühemal oli soovitav pildil püsimiseks erksavärvilist peakatet kanda.

Puud muidugi mõõtmata ei jäänud.
Õnneks ma tean üht mõõtmisvõtet veel. 😉
Unistame suurelt.

17 June, 2017

Mokamoorid puu otsas

Hommikul peenraid rohides kuuled ikka igasugu asju.
Vanasti oli lihtsam. Linnukeelt ei mõistnud. Nüüd ei jõua infot vastu võtta.

"Iigor! Iiigor! Ilge pätt!"
"Kust sa tead?"
"Aga Madli nägi, mida aida taga..."

Osa teksti läheb kaduma, aga saan aru, et Igoril on võrr. Kas varastas kelleltki või käib isiklikuga oma hämaraid tegusid tegemas, läks kõrvust mööda.

"Ei tea?!" leidub kahtleja, aga kohe sekkub mingi välismaalastest tunnistajakamp:
"Si!"
"Da, da, da!"
"Video! Video!"

Keegi eriti väledakeelne võtab juhtimise üle:
"Otsige! Otsige! Vaata sinna ka! Püüa kinni ta!"
"Iigor! Iiigor!"

 Tundub ohtlik. Sellepärast koer ei tahagi üksi õues olla?

04 June, 2017

Tõhus klassikaline treeningkava kaalulangetamiseks

Kehavormid kuhjuvad, aga hing sisse enam hästi ära ei mahu? Käsivartel on toredasti tuules laperdavad tiivad, aga need ei aita lennata? Oled proovinud tulutult kõikvõimalikke moodsaid ja kalleid vahendeid?
Alati ei pea avastama Ameerikat.
Mingem tagasi juurte juurde.

Viis lihtsat vahendit, millega meie esivanemad juba aastasadu end vormis on hoidnud:
Peamine, et sa maad harides liiga hoogu ei läheks. Siis võib köögiviljaväljak kontrolli alt väljuda. See tekitab stressi ja stress ajab sööma. Õnneks on sul nüüd käepärast omakasvatatud peet ja porgand.

17 May, 2017

Naistest, putukatest ja muust

"Miks ämblikud seisavad ühe koha peal, kui nad putukat ootavad?" uurib üks noorema rühma põnn, kui oleme teel teiste juurde õue.
"Et putukad julgeks külla tulla," arvan ma.
"Õues on ka üks sinine putukas," mäletab põnn. "Tule, ma näitan. Mingi kaka on ka."
Kui nii, siis nii. Tuleb minna.

Enne aga vaja õueriided selga panna. Kükitan aitama.

"Mis need on?" silitab noormees käega mu põlve.
"Sukkpüksid."
"Miks naistel niisugused püksid on?"
"Ee... Et jalad paistaks ilusad."
"Miks poistel selliseid ei ole?"
"Poisid teavad niigi, et neil on ilusad jalad."

Hakkasime just jalanõudeni jõudma, aga nüüd vupsab sokk jalast.
"Vaata, mul oli siit ükskord verine!"
"Praegu on ilus. Pane nüüd sokk jalga."
"Oi, koll!" märkab põnn midagi varvaste vahel.
"Las olla. Ta on nii väike, ei kollita kedagi."
"Ta isegi ei kiigu. Ninakollid kiiguvad."

Olgu-olgu. 😊

"Tule, vaata putukat!" tuletatakse õues toas tehtud plaane meelde.
Aga sinine putukas on kadunud.
"Ehk linnud viisid ta oma pessa?" püüan mõistatust lahendada.
"Ei, ma arvan, ta on mulla sees... Lähme, vaatame parem kakat!"
 Pildi putukas on ühest teisest tänasest putukaprojektist. :)

15 May, 2017

Tänavavalgustustaristu rajaja

Kui unistada tillukesi unistusi, siis need tõenäoliselt täituvad.
Andsin oma panuse valgustuspargi istutamisel. 😉
Pikkisin peenra "tõrvikuid" täis.

Mõistsin, et see oli kuidagi liiga lihtne.
Noppisin lambivarred mullast välja ja otsisin üles lülitid.

Mõtisklesin.

Noppisin lambivarred uuesti välja, otsisin varre seest õiged maa sisse lükkamiseks mõeldud teravikud üles ja ühendasin.

Ei olnudki midagi keerulist! 😆

Paista, päike! 🌞💡
 

10 May, 2017

Viltuvaatamised

Puuoksal istus rohevint ja laulis ...metsvindi laulu!

"Segane oled? Ma tean su õiget laulu küll. Kasuperes kasvasid või?"

Lind ei teinud väljagi. Temal ikka "siit-siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirrutikk!"

"Sa oled rohevint! Niipalju ma nüüd ikka näen veel."

Linnul suva.
Viimaks lendas minema.
Ja tead mis?
Tagumisel oksal istus dubleerija.
Metsvint. 😂

- - -
"Midagi rohelist on ristmiku servas. Seal, kus mehed tavaliselt autot ootavad!"
"Mehed rohelises?"
"Ei. Selleks on veel vara. See on kuidagi kandiline. Nagu mingi kast."
"Auto?"
"Ei. See on nagu... Need on nagu... pesulõksud nööril." 😄

Kes kardab kärbsenäppi?

Eile õhtul käis mul tore külaline.
"Mis lind see on?" osutas ta õuemurul asjatavale energilisele sulepallile.
Polnud aimugi. Ma olen sellise pisut kottpimeda loomuga, ei märganudki.
Selgus, et must-kärbsenäpp.

Olen selliseid parkides vaatlemas käinud. Kodu juures pole kohtunud. Aga mida minusugune üldse enda ümber näeb!

Hommikuks olin tillukese naabri juba unustanud. Tundus, et tema mind mitte. Saatis kuuseheki servas tükk maad, paari meetri kaupa edasi vurades.
"Kes sa oled?" ei pidanud ma lõpuks vastu. "Kas sa oled...?" usaldasin küsida võimatut.
Loomulikult ei vastatud midagi. Saatja kadus hekinuga taha.
JA OOTAS SEAL!

Mure hiilis südamesse.
Ehk linnuke lihtsalt uudistas, mis tegelasi ta naabruses ringi uitab? Ehk olen ma tal kuidagi jalus? Pruudiks ma ju ilmselgelt ei sobi: suur, vähelendav, munemisoskuseta... Ehk on tal külm ja kõht tühi? Loodab abi, Aga mina olen ju üks puupäisem olevus üldse, kellelt abi tahta. Isegi pesakastiks ei kõlba. 😔

Sulekera saatis mind veel mõne meetri ja tuiskas siis üle tee männirea taha.
Hingasin kuidagi kergendatult. Igasugu imelikud mõtted olid pähe tikkunud.

Jõudsin puu alla, kus oma "taksot" ootan. Tuttav tilluke tegelane laskus naaberpuu oksale. Jälgis mind ärasõiduni.

Kodus tagasi, kihutasin oma kaasüürilisega õue teeääri kastma. Ühtlasi hiilisin vargsi, mida külm tulpidega teinud on. Hommikul ei olnud piisavalt julgust.

Lilled olid sellegi külmaöö vastu pidanud.
Aga ma ei olnud ainus vaataja.
Männi alumisel oksal istus mu linnuke...

No olgu. On tavaline, et kui sulle mingi uus teadmine tekib, hakkad selleteemalisi märke nägema veel ja veel. Aga kärbsenäpp pole ju uus vaid ununenu?

Toas tundus kuidagi meelerahulikum.
Vaatasin aknast pasknääri, punarinda ja rästaid ning otsustasin, et kõik on kinni mõtlemises. Võtsin puukorvi näppu ja lippasin kuuri.
Trepi kõrval sirelipõõsas asjatas...
Hanna foto
Kaks päeva hiljem.
Tegelane istub köögiakna all led lambi otsas. Kiiret pole kuhugi. Jälgib mu hommikusi askeldusi. Õigemini jälgin mina teda. Binokliga. Nii on selgem ja suurem. Tema peaaegu ei liigutagi. Suled hommikukülmakohevil ja ümmargused silmanööbid säravad.

09 April, 2017

Mõõdutundetus on minu teine nimi

Mingi tuju ajel ostsin sügisel külapoest purgi marineeritud küüslauku. Ürtidega.
Lihtsalt.
Müstiliselt hea oli. Ostsin teise purgi veel, punases marinaadis.
Veel parem!
Ja nii see algas.
Praeguseks olen vist kümnetes kilodes küüslauku sisse vohminud.

Täna hüppas sõbrants läbi. Tõi Rootsi reisilt meene.
Küüslauk kappari ja oliividega.
No mis ma oskan öelda. Hakkab esikohaomanikku pjedestaalilt maha nügima.
Toda keskmist.
Poemees leidis niigi, et kaua ta uhab mu pärast linna ja tagasi. Varus suuremad purgid (650 g).
Natuke ootan juba, et vaimustus üle läheks.
Tundub, et sinna kulub veel aega.