22 September, 2016

Kuulumine rühma

Räägime rühmadesse kuulumisest. Kuidas sattutakse? On see alati vabatahtlik? Plussid-miinused...

Arutleme, miks on tore omada klassikaaslasi.

"No kujutle, et iga päev tuleksid kooli ja kõigis tundides olen sinuga ainult mina. Õpime matemaatikat ja eesti keelt, vahepeal käime kahekesi võimlemas, siis kunstis, siis läheme laulame kahekesi muusikaklassis... Igav, eks?"

Noormehe näole ilmub lai naeratus.
"Ei. Mulle meeldiks."

Kui olen komplimendist toibumas, saan aru küll, et õpilasele tegi selline silme ette maalitud koomiks lihtsalt palju nalja ja üle ühe päeva ta niisugust koolielu välja ei kannataks, aga positiivne päevaelamus on tekitatud. Seda ei võta minult miski. :D :D :D


11 September, 2016

Tänase päeva tähtsad asjad

Hommik põnnidega. Pildid jäägu perealbumisse.

Lilled.
Aknalaual
 ja aias.
Täiendatud kivikollektsioon:
Siil
Ingli pisarakivi
Saaremaa
 Elu on habras ja üürike. Aga ei või teada, kas ja kuhu meie hing lendab ning uuteks väljakutseteks sünnib.
 Kuni on antud, õitse!
 "Armastamiseks ei pea tingimata karikakraks sündima!" (Kesalill)


Vanavanemate päev

Alles see oli...
 Nüüdseks on ainult kuhi mälestusi ja kaks hauaplatsi, kuhu satun liiga harva.
Ja isiklikud lapselapsed on juba pikaks-pikaks sirgunud. :)
"Miks sa küll nii ruttu kasvad?"
"Ma tahan meheks saada!"

Siis muidugi. 

10 September, 2016

Tere, Sõber!

On vast palju loodetud, et Sa endiselt mu blogisse põikad, aga see jutt tuleb nagunii rohkem mulle kui Sulle.

Me pole pikalt tuttavad, aga mõni suhe algabki niimoodi järsku ja mürinal ning kontsentreerib mitu aastat ühte. Nii et isegi kui kohtutakse harva...

Nojah. Mis siin ikka oleksitada, mida ja kuidas pidanuks. Mis tehtud, see tehtud.
Jah, paar asja sain Sinu kohta alles täna teada.
Hilja pole nagu?
Ju siis kellegi meelest paras.

Sellistel hetkedel tahaks kuidagi kõigest hingest midagi parandada ja paremaks teha. Midagi öelda, kinkida, otsustada...
Tavaliselt tõmbub see tung varsti tagasi. Vastikult varsti. Kui argiasjad end meelde tuletavad. Kui kõht läheb tühjaks. Ahi tahab kütmist...

Leidsin minagi end üsna pea kauplusest, korv näpus ja kodused mõtted kukil.
Jah, sa olid veel minuga.
Ja siis sa viisid mind ühe riiuli juurde. Et kui sa just nii väga tahad...
Mulle hakkas see mõte kohe meeldima.

Meie külas põllu peal on üks kuusk. Üks väga eriline kuusk. Ei, mina ei istutanud teda sinna, aga ma märkasin seda puud just täpselt siis, kui meie küla tabas suur kaotus. Mina haarasin tookord mõtetega sellest kuusest ja tema juures on endiselt väga kosutav mõtlemas käia.

Kuused on ju muidu sellised sünged ja raskemeelseks tegevad puud...

Elupuu lõhnab pisut raudristide ja mälestuskivide järgi, aga välimuselt on rõõmsalt roheline.

Sinu puu istutasin nii, et seda on hea tahtmise juures ka aknast näha. Et tal üksi igav ei oleks, sai neid tegelikult kaks.  Ja täna ei tundunud tee mullavallini üldse pikk, nõgesed ei kõrvetanud, käru näis kerge, aukude kaevamine käis ludinal...

Sest me olime koos. Pidasime koos aru, kus on see kõige sobivam koht. Sikutasime koos käru läbi kraavi. Tünnist kastmisvett tuues ulatasime merehädas mesilasele põdrakanepi-rao.

Ümbrus on veel natuke käest ära, aga küll me selle korda saame.
See on nii tore, et leidsid aega läbi astuda. On raske ettegi kujutada, kui paljud täna Su kohalolu vajavad.

06 September, 2016

Ei ole nii!

Tänane hommik algas... jahmatavalt.
MISASJA???
EI!!!

JÄLLE olen keerelnud oma mina ümber ja pole osanud märgata?
Eksitus?
Kohutav ebaõnn?

Oli mis oli.

Igasugused pildid kerkivad silmade ette. Valdavalt helged ja lõbusad, aga hetkel sugugi naerma ei aja.

Mis meid sidus? Sadakond koos liigutud kilomeetrit, paar ühist veini- ja makaronipakki, paar otsatult suuremeelset ja südamlikku sekkumist, hingekosutavat üllatuskohtumist...

Ei ole sugugi tarvis endast igal minutil meeleheitlikult märku anda, et kellegi elu enesestmõistetavaks ja oluliseks osaks saada.

Ja siis mõtlen Sulle, kes Sa nähtavasti oled kaotusvalust oimetu ja pahempidi, sest teie ühine ei mahu minu aja- ja ruumimõõdutunde sisse äragi.

Tahaks toetada. Ei oska. :(

01 September, 2016

Piiks

Varahommikul äratas mu üles mingi meeleheitlik piiksumine. Mitte väga paaniline, pigem jõuetu. Koer vahest kiuksub nii, kui on välisukse taha jäetud.

Kuulasin koera üle. Mitu korda. Ta hakkas mind isegi natuke vältima juba.
Ei. Koera seest see ei tulnud.

Otsisin kassi üles. Magas tagatoas. Tema arvas minust päris halvasti. Nõudis õue.

Läksin ka, sest ma küll ei kujuta ette, kuidas mingi muu loom mu korterisse häälitsema satuks.

Tekkis paar versiooni. Tundmatu loom on vigastatud ja kuskil maja ääres. Tundmatu loom on keldrisse kukkunud ja ei pääse välja. Mingi oluline majaosa hakkab üles ütlema ja hoiatab enne kokkukukkumist.

Käisin ümber maja. Ei tuvastanud midagi. Minu kelder oli ka tühi. Teiste omasse ei tihanud minna. Aega ka eriti polnud. Ja äkki on ohtlik loom?

Kuulasin üle boileri, külmiku, triikraua ja pesumasina, kuigi kaks viimast polnud vooluvõrkugi ühendatud.

Helistasin naabritele. Nemad ei teadnud piiksust midagi. 

Lahkusin raske südamega. Tööle.

Koju saabudes oli piiks alles. Nutikamad on kindlasti juba mõistatuse lahendanud. Lahendasin minagi. Suitsuandur! 

Kruvisin alla. Eemaldasin patarei. Hingasin kergendatult.
AGA PIIKS EI KADUNUD KUHUGI!!!

Jõllitasin jahmunult andurit. Võisin mütsi ära süüa, et see ON anduri piiks. No aga ei saa ju nii olla, et ühes käes on suitsuandur, teises patarei, juhtmed ripuvad, EI OLE ÜHENDATUD. Minu kaudu kuidagi või???

Siis tuli meelde, et teise toa laes on ka suitsuandur. :/ 
Panin patarei tagasi, keerasin anduri lakke, võtsin teise alla, eemaldasin patarei ja probleem oligi lahendatud. 

Lihtne.