Tänane hommik algas... jahmatavalt.
MISASJA???
EI!!!
JÄLLE olen keerelnud oma mina ümber ja pole osanud märgata?
Eksitus?
Kohutav ebaõnn?
Oli mis oli.
Igasugused pildid kerkivad silmade ette. Valdavalt helged ja lõbusad, aga hetkel sugugi naerma ei aja.
Mis meid sidus? Sadakond koos liigutud kilomeetrit, paar ühist veini- ja makaronipakki, paar otsatult suuremeelset ja südamlikku sekkumist, hingekosutavat üllatuskohtumist...
Ei ole sugugi tarvis endast igal minutil meeleheitlikult märku anda, et kellegi elu enesestmõistetavaks ja oluliseks osaks saada.
Ja siis mõtlen Sulle, kes Sa nähtavasti oled kaotusvalust oimetu ja pahempidi, sest teie ühine ei mahu minu aja- ja ruumimõõdutunde sisse äragi.
Tahaks toetada. Ei oska. :(
No comments:
Post a Comment