16 December, 2013

Pärast tormi külili

Mõni tuule pärast,
mõni tarbe pärast,
mõni mõnu pärast. ;)

15 December, 2013

Kolm päeva elektrita

Ei midagi hullu. Lapsevanem ema sasis kahekümneliitrised ämbrid käevangu ja rõõmustas, et maja nii kraavi lähedale on ehitatud. Juua see vesi vast väga ei sünni, pestes teeb pruuniks, aga lilled said kastetud ja vetsupott kah.

Küünlavalgusõhtutel sai põnniga ilmaasju arutada. Korralikult välja puhata. Pealambi valgel raamatuid lugeda.

Ajaviiteks joonistas põnn endast autoportree. Pisut pime selleks ju oli...
"Emme! Sarnasus on märgatav! Vähemalt prillid joonistasin õigesse kohta!"

"Sina võtsid mu pliiatsi ära!"
"Mkm."
"Võtsid jah. Sina kirjutasid jõulukaarti."
"Kaardi. Ma kirjutasin ühe kaardi."
"Ma ei öelnudki, et mitu."
"Sa ütlesid: KAARTE!"
"Ei öelnud. Pese kõrvad puhtaks!"
"Ei saa! Vett ei ole!"

"Saad aru, kui ma nüüd lähen vett tassima ja sel ajal tuleb vool tagasi, siis ma olen väga... erutatud."
"Mis sa siis ootasid nii kaua ja kohe ei läinud???"

"Vaata, mis koer tuppa tõi!"
"Käbi??? Veate siia igasugust... Samas. See kõlbab ju kütteks. Ütle, et ta tooks veel!"

"Naabritel veab. Neil on vähemalt patareidega raadio..."
"Tahad, ma laulan sulle?"

09 December, 2013

Fotojaht. Punased täpid

Hoopis lihtsam oleks leida täppe punasel taustal. Eriti valgeid. Aga appi tulevad vanad jõulukaardid.
Punased klaaskuulid, õunad, pohlad, pihlamarjad, päkapikud, lõngakerad, leevikesed, punaväelaste punapõsed...

:)



08 December, 2013

Fotojaht. Ümmargune ja kandiline koos

Ümarkandiline advendivalgus ümarkandiliste üllatustega. :)
Teised jahtijad.

Tänase päeva heategu tehtud!

NIIIIIIIII mõnus tunne on! :)

"Heategu ei sure. Ta elab edasi tegija südames!"
Kahjuks ei suuda meenutada, kes nii ütles. :(

Arvutist võõrutamine

Ärkasin. Naaber müttas juba õues, lasin meie kutsu ka lumememme ehitama. Sain hommikutoimetustega ühele poole ja loomulikult oli tarvis arvuti tööle panna. Et kas sõpradel on ka juba hambad pestud, juuksed kammitud ja mida nad hommikusöögiks sõid.

Tuba pole just jahe, aga ikkagi on mõnus end teki sisse keerata, jalad kõhu alla pakkida ja kägaras ning käsipõsakil hommikusi uudiseid uurida. Teada lugu ju, et siit niisama ruttu minema ei pääse.

Keegi teab seda veel. Kass. Otsustava hüppega maandutakse mu seljal. Kolmetoalise korteri kõige toredam paik?

Veider ei ole või? Niimoodi kassiga kahekesi kodus? Nagu kilpkonn.

Muusikat enam ei kuula. Nurrumine raputab aju segamini. Jalad surevad. Tunnen, kuidas see 6-7 kg mu madratsi sisse surub.

Ei. Peab end püsti ajama.

Natuke kahju on ka. :D

06 December, 2013

Rahalikke jõule!

Suhtlesin tirtsuga, kelle maailm on valdavalt rõõmutu ja ülekohtune.

"Detsember on üks aasta toredamaid kuid! Kogu aeg toimub midagi!"
"Mul küll ei toimu. Muudkui istu kodus. Mitte kuhugi ei pääse!"
"Kuhu sa tahaksid sattuda?"
"Ei tahagi kuhugi. Igal pool küsitakse ju raha."
"Ei ole ju nii! Mõnikord võib ka väike jalutuskäik palju rõõmu tuua."
"Millal ma jalutan? Ma lähen koolist koju ja siis pean ainult tööd tegema."
"Kogu õhtu? Mis tööd need siis on?"
"Pean tube koristama ja prügiämbrit välja viima, koeraga jalutama ja siis ülejäänud aja muudkui õppima."
"Need on ju kõigi laste tavalised tööd. Ja näed, sa saad lausa koos koeraga jalutamas käia!"
"Jah, aga ema ei tee midagi. Ainult vedeleb."
"Ma arvan, et sa pole osanud ema tööd märgata. Kui sina koju lähed, on ka emal pikk tööpäev seljataga. Ja väikeste lastega kodus olles tihti ei paistagi, et ema on keetnud ja pesnud ja koristanud. Pisikesed käed ajavad kohe jälle sassi. Ja kui keegi kunagi su tööd ei märka, läheb tuju ka ära. Usu, kui sa ema kiidad, jõuab ta palju rohkem."
"Meil ei kiida keegi kedagi."
"Tead, kes õpetas meie pere ütlema: "Ma armastan sind!"? Minu noorim laps. Me ju armastasime enne ka üksteist, aga siis saime aru, kui tore ja lihtne on seda välja öelda."
"Meil ei armasta keegi kedagi."
"Ma ei usu seda.  Muidu te poleks koos. Kas sina oled oma peres kellelegi öelnud, et sa teda armastad? Ole esimene! Varsti näed, et seda on tore öelda, see rõõmustab teisi ja nemad ütlevad sulle ka. Tegelikult on teil ju tore pere. Mõni laps on sinu peale väga kade, sest temal ei ole mitte kedagi."
"Mis tore! Raha kunagi ei ole!"
"Kui ema on väikese lapsega kodus, siis ongi keeruline toime tulla. Aga alati saab midagi lihtsat välja mõelda, et jõulukuu oleks natuke rõõmsam ja armsam."
"Me ei saa ju piparkookegi teha! Kõik raha läheb võlgade maksmiseks."
"Aga mõtle kui tore, kui võlgadest lõpuks on lahti saadud! Tubli, kui pingutate. Ja mina tean, et õpetajal on plaanis teiega varsti piparkooke teha!"
"Mis piparkooke! Siis on ju jälle raha vaja!"

Oh aeg! Mina rohkem ei oska!

Kui siis kuulen, mida mõned jõulukinkideks ostavad, kuidas kalkuleerivad ja kommenteerivad, ei jõua ära imestada. Kas nad selliseid jõule tahavadki?

Loodetavasti minu pere mulle meie jõulukombeid ja -olemisi pahaks ei pane. :)

02 December, 2013

Kuidas tohterdada väga vana programmiga arvutimammutit?

Kõigepealt löö omanik maha.

A: Mul on arvutis mingi jama.
B: Laua?
A: Mhmh.
B: Võid teamvieweri peale panna ja ma viskan korra pilgu peale.
A: Jeeeeeeeeeeee. Kuidas ma su siia saan?
B: Mismõttes sinna?!
A: Aa. Öö. Ee... ma lähen kööki häbenema.
B: http://www.teamviewer.com/en/index.aspx  See pane arvutile peale.
A: Kas käsitsi kirjutatult või väljaprinditult? J
B: Lingi pealt lae alla.
A: Hissake. Lingist  laeni on ca 1,5 m. Annan parima. Sina ainult ära erutu. See ei sobi sulle. :D

Tervenemine. Ükskõik kuidas

Et haigusest paremini taastuda, otsustan osta vitamiine. Koolis oli neist kolleegiga juttu ja ta isegi soovitas mingeid, aga loomulikult unustasin, milliseid.
Pole hullu. Räägin apteekrile, et olin haige. Küll tema aitab valida.

Apteeker jääb mulle suurte silmadega otsa vaatama.
Mida ma valesti ütlesin?

Kuulan öeldu korraks peas uuesti üle: "Palun mulle ükskõik mis rohtu. Olin just haige."

Võimas.
Nii piinlik.
Jookseks minema, aga ei saa. Vitamiine tahaks. :)

29 November, 2013

Uskuda päkapikkudesse või mitte uskuda?

"Mina enam päkapikkudesse ei usu!" teatab noormees neljandast. "Ema rääkis mulle kõik ausalt ära."
"Aga neile, kes ei usu, ju päkapikk ei tule!"
"Nojah."
"Kurb ka natuke?"
"Mis tähendab, et pole olemas?!" on noormees kolmandast meile mõttega järele jõudnud. "Ma istusin ükskord terve öö üleval. Mitte keegi mu toas ei käinud, aga hommikuks oli komm sussi sees!"

No vot. Tõestatud. Võin rahuliku südamega edasi uskuda. :D

28 November, 2013

Pildimaagia

"Kuidas saab nii olla," nokib üks põnn näpuga õpikufotot, "et siia on pilt pandud, aga mingit serva ei ole?"

Oi, kui armas! Et tirtsu arust töötab kuskil raamatute meisterduskojas trobikond liimipulkadega pildikleepijaid?

Mõned selgitused on nii... maailmalõhkuvad.

"Kui printeriga printida..."
"... siis tuleb mingi hall ja vilets!" teatab küsija resoluutselt. Umbes, et ärgu ma üritagugi.

:)

26 November, 2013

Virin. Hädine

Kuum tüdruk.  Vahelduva eduga 39-40°. Teist päeva. Ära hakkab tüütama.
Kes võis arvata, et kuumadel tüdrukutel on nii külm?
Jääkaru valvab voodi kõrval. Ära ajada ei jaksa.
Iga kord silmi avades on vaatepilt selline:
Sinust on küll palju abi.

Õhtul ajas mu sonimine mind ärkvele. "Oks!" teatasin valjul häälel. 
Kas asjad on nii halvasti? :P
Pärast seda, kui olin end mobiiliga kraadida üritanud, roomasin rohukapini. Sain palaviku 38,6-le. Vahelduseks täitsa mõnus.

Põnn praadis kartuleid. Õnneks sõi kass need ära, sest igasugune toidulõhn ajas mu iiveldama.

Hommikul kella viie paiku võtsin kogu jõu kokku, tõin keldrist õunamahla ja kuurist puid.
Naljakas. Tahe on, aga teha ei jaksa. Istusin kuurilävel, halud süles.

Mahl osutus kõlbmatuks.

Kell 9 suutsin tule pliidi alla teha ja tuua uue mahla.

Mõni tund hiljem kööki sattudes avastasin:
"Oo. Keegi on õunakisselli ja riisiputru keetnud. Kas tõesti mina?" 
Ootan külalisi? Kogused avaldavad muljet.

Helistati mingilt võõralt numbrilt. Paraku oli liin kinni, sest sain parajasti sõbra käest sõimata.

Toksisin numbri arvutisse. Lubas mulle tuttava mõisaga seotud tundmatut meeskodanikku.
Tõenäoliselt tahetakse esinema.
Pesin näo, kammisin juuksed ja helistasin tagasi.
Kas kõnetan teda nimepidi? Lisan oma nime taha teatri nime?
Õnneks ei jõua kumbagi, sest toru otsas on direktor. Muretseb.

23 November, 2013

Udu

Koduteel.
Udu istub kapotile ja ei mõtlegi maha hüpata.

"Miks ei ole teel ühtki märgistust?" toriseb sohver.
"Anna inimesele vabadus ja ta hakkab kohe piiranguid ihkama!"
"Näeb ju paremini!" võidutseb roolikeeraja, kui auto on suuremale maanteele jõudnud.
"Näeb. Ei näe. Näeb. Ei näe..."
Nõuame pidevjoont!
 :P

13 November, 2013

Tänase päeva heategu

Õuetund. Loodusõpetus 2.-3. klass.

Lisaülesanne 1: Leidke reostatud koht.
See koht asub .......................
Leiame, et see on reostatud, sest ..................

Lisaülesanne 2:
Tee oma rühmaga üks keskkonnasõbralik tegu.

Vastuseid:
1. Poe juures. Prügi oli maas. Korjasime prügi prügikasti.
2. Veelombis. Seal oli mingi plastmasstükk. Võtsime ära.
3. Pargis. Puulehed on maas. Panime lehe puu otsa tagasi.
:D

21 October, 2013

Mis on hääle taga?

Tead, kui hirmus on kandidaadina sellises nimekirjas seista? Küllap tead. Isegi kui ei kandideerinud. Kandideerimata on kõige ohutum. Nii ei saa keegi parastada, et hääli on vähem kui varemalt, pole üldse või kogunes ainult üks ("Nagunii ise andis!")

Häid võimalusi palju pole.

  • Võimalus, et ego saab peksa ja lahkud  areenilt, saagiks paar häält, mis on saadud ainult seetõttu, et oled kellegi lähedane sugulane või sõber ("Kui talle nüüd ühtki häält ei anta, saab ju kohe aru, et minu oma ka pole.")
  • Võimalus, et valitakse volikokku ja su elu on hetkega pinge-, probleemide-, intriigide-, töö- ja vastutusrikkam. Lahe! :/

"Miks sa siis üldse ronisid sinna?"
Et mulle oluline oleks esindatud.
Nii lihtne see ongi.
Isegi kui on kabuhirm, sest tead, et edu korral tuleb kõvasti logistikaga tegeleda, pikalt paberites tuhnida ja kaklemiseks/kemplemiseks on kesised eeldused.

On ka võimalus, et kogud muljetavaldava (vähemalt enda jaoks) hulga hääli, aga volikokku ei pääse. Ma tean üht sellist! :D :D :D Tore variant ju? Ei?

Nüüd on tunne, et oled kedagi alt vedanud. Neid, kes sinu peale lootsid. Mis põhjusel iganes. Tore on uskuda, et keegi andis sulle oma hääle, hoolides teie ühise küla või tegevusvaldkonna arengust.
"Ma olen eluaeg valimas käinud ja pole kunagi kellegi peale lootnud!" muigas mu tore tuttav.

Mina küll lootsin. Usaldasin ja lootsin. Paraku minu valitu jäi välja. NII KAHJU.

Meie 11 tublimat on paika pandud. Ja isegi kui nimekiri kujunenuks totaalselt eelmisest erinev, siis mida tavatult teistsugust ikka sünniks? Töö tahab tegemist. :)

Mõistlikke lahendusi, arukaid valikuid ja ohvriteta lahinguid! Edukat valitsemist! Õitsengut! :)

15 October, 2013

Selline tunne on...

Lihtsalt. Küll see varsti üle läheb. Kõik läheb. Aga sellistest päevadest võiks jääda jälg. Näiteks niisugune vaba käega sikerdatud tundepilt. :D

14 October, 2013

Vaikne süda ja hambahaldjad

Kes või mis saab olla VAIKNE?
Arutavad 2. klassi poisid.

"Süda!"
"Mismoodi see süda vaikne on, kui hai kuuleb meres kohe su südamelöögid ära ja ujub kohale!"
"Ma tean, millal süda on vaikne!"
"Nooh?"
"Kui sa oled surnud."
"Ei pea olema. Kui rahulikult magad, siis ta ka eriti ei krigise."

Aga ühel poisil hammas loksub!
Juurdlust toimetavad asjatundjad.
"Sa vääna niimoodi hästi ette!"
"Ei saa. Tagant on täitsa kinni alles."
"Näita!"
"Juhtmed juba paistavad!"

12 September, 2013

Eriti Viletsad Pannkoogid

Algas kõik sellest, et pliidi all läks tuli põlema.
Mõtlesin, et teen põnnile midagi toredat.
Pannkooke.

Viiest munast piisab?
Kui tahad vastu ööd külmikut puhastada, varu sinna väga õhukese koorega mune.
Esimesest munast lõin näpud läbi, aga kriiskamise toel sain ta lusikale.
Teine muna lendas kaugemale. Kolmandat ja neljandat ajasin mööda laudlina taga. Uskumatult vilkad!
Noh, ei hullu. Oli veel viies.

Natuke jahu. Piima.
Nägin piima kuupäeva. Valasin kogu paki tühjaks.
Unustasin, et piima on kole sant praadida. Isegi, kui seal sees on pisut muna ja jahu.

Kraapisin selle pannkoogimaitselise asja panni küljest lahti.
Üritasin taignale jahu juurde sõeluda.
Mismoodi???
Kuidas saab ühe käega sõela väristada ja teisega tainast segada?
Naerma ajas.

Teine pannkook tuli pisut parem. Ehk ka sellepärast, et tuli hakkas kustuma. Oleks isegi taldrikule jõudnud, kui maas poleks vedelenud üks neist õnnetutest reklaamlehtedest, millega ma tuld süüdates suitsu lämmatada püüdsin.

Spagaat õnnestus, aga pannkook põgenes ebasoovitavas suunas.

Teate, KUI PIME on pool üheksa puukuuris?
Tõeline vedamine, et saabusin sealt, süles viis halgu ja mitte aiakäru.
Kolmas pannkook... oli oluliselt teistsugusem kui esimene. Teistmoodi veider.

"NEED ongi pannkoogid?" kergitas põnn kööki tulles kulmu, aga otsis kapist taldriku. Sellises kodus harjud igasuguste asjadega harjuma.

Muide. Kas Sina oled juba korstnapühkija tellinud?

"Külm on!" kurtis põnn.
Mis siis ikka. Teeme tuld. Puud juba pliidi ees.

Kell on pool kaheksa õhtul. Päikest enam pole. Mis sellest, et tuulevaikne. Küllap hakkab tõmbama.

Ei hakka.

Tonti! Mina tuppa ajalehega sussitama EI LÄHE! KES on majas peremees?

Pliidiraua vahelt immitseb suitsu.
Lükkan tuhaluugi koomale.
Tuli kustub ära.
Suits ei kao. Nii kui pliidiukse paotan, pahiseb pliidiraua vahelt sisse.

Nüüd juba jonni pärast ei lähe toa poolele!

Teen uue tule.

Otsustan, et paberit võib põletada ka pliidesisest tahmaluugist.
Avan.
Köögipõrandale variseb kulbitäis tuhka.
Pliidiraud popsutab suitsurõngaid.

Katan pliidi reklaamlehtedega.
Avan aknad.
Pliidiraud loeb reklaamid läbi ja suitseb seda ägedamalt.

Alistun.
Kõmbin tuppa.
Avan tahmaluugi. Suitsujuga niidab jalust maha. Ajaleht ei võta tuld.
Köök on silmini suitsu täis, aga pliidi all tuli kustunud.

Ja kuna aknad pärani, siis justkui külmemaks läheks kogu aeg!

Rrrrrrrrrrrrrr!
Alustan algusest.
Ja homme helistan sõbrale. Või täna? ;)

02 September, 2013

Kiiresti aktusele

Loomulikult löön näpud sukkadest läbi. Kapitaalselt. Aaaarh!
Õnneks on mul varusukad.
Hm. Tundub, et keegi on neid laenanud. 
Õnneks puhtaks pesnud.
Aga silmad jooksevad.
Ei hullu! Mõni minut on aega, jõuan parandada. See ei jää näha, kui veidi sättida.
Nii. Väga hea. Nüüd nihutame pisut. Või siis mitte? Miks ei liigu? MA ÕMBLESIN SUKA JALA KÜLGE? Misasja!!!
Kui märke lugeda, siis uus aasta tõotab tulla edukas? : /

31 August, 2013

Kas võtta kass?

"Meile pakuti kassi."
"Ärge võtke!"
"Ei võtagi. Me võtame mesilased."

25 August, 2013

Prillid vasakule, ratas paremale, ise otse edasi

Matkajuhina tegin oma plaani kohe alguses teatavaks. Tundsin ise ka, et see pole kõige parem, aga muud ei tulnud pähe. Õnneks sattus gruppi neid, kellel oli TUNDUVALT huvitavam rada pakkuda.  Nii äge! Super! Mulle meeldis nii väga, et isegi eksida oli imetore (süüdlast pole vaja kaugelt otsida). :)
Ilm sattus võrratu ja mingil hetkel vedasid sõbrad-rattatuusad meie laialisööstnud matkalised taas ühte karja kokku.
Toredad tõusud ja langused, jõed ja sillad. Ühe silla ees oli mul muidugi kange tahtmine ratturitest, koerast ja kohalikest pilti teha. See lõppes nii, nagu pealkirjas öeldud. Mainimata jäi vaid, et kasutasin ähmiga esirattapidurit ja sooritasin midagi saltolaadset üle rattalenksu.
Noh, olen veidi sinisem. Mis seal ikka. Küll plekid pikapeale roheliseks lähevad. :D
Igatahes nägin muru lähemalt kui teised.
Korra juba rattalt maas, tegin jõest ka pilti. Ilus jõgi oli. :)
Järgmine peatus: Nikerjärve.
Põgusalt vaatasime üle kõik Nelijärve 4 suuremat veesilma.
Purgatsi juures üritasime paika panna, kes on järgmine potsataja, sest 4 meist võis juba sedalaadi saavutusega kiidelda. Paraku tuleb see spontaanselt ikka kõige paremini välja.
Sõitsime. Tont teab kuhu. Selgus, et Ahto teadis ka. :D
Jõudsime Jäneda allikatele.
Paraku jõudis sinna koos meiega terve rongitäis loodushuvilisi.
Taganesime.
"Kellegi ratas on seal!" osutas Kersti puu najal konutavale sõiduriistale. Oli jah meie rühma oma. Tuttav sinine. Kas keegi jäi veel maha? Kummaline. Võis siis mitte. Silmitsesin ratast, mida künkast üles nügisin. Ups. Andsin ruttu omanikule tagasi. 

"Miks sa oma kotti õlal ei hoia?" imestas üks kaasreisija, kui 2/3 teest läbitud. 
"Ei seisa."
"Pane kaela!"

NII HEA MÕTE! Lihtne ja geniaalne. Elu oli hetkega märksa muretum. :) 

Kiikasime ka Kalijärve ja ronisime Linnamäele.
Kohad olid muidugi kenad. Ilm oivaline. Aga päev kujunes nii vahvaks ikka tänu suurepärasele seltskonnale.

Aitäh! Ime küll, aga taas kord toodi mind eluga metsast tagasi.
Hämmingus ja õnnelik "matkajuht".

:D :D :D

21 August, 2013

Hargnemine




16 August, 2013

Hommikut!

Äratajaks oli hiiglaslik sääsk, kelle pinin ihukarvad püsti kergitas ja tiivatuul juuksed liikuma ajas. Et kätega vehkimine asja kuidagi paremaks ei teinud, pigem eluka lähemale meelitas, kargasin püsti ja jooksin veidi aega korteris ringi, pinin kannul. Kui jalad väsima hakkasid, otsisin kärbsepiitsa ja jäin varitsema.
Hm. Pinin meenutas väga mu veetorude häält.
Aga tuul? Tundsin ju.
Arvestades, et mu vehklemine ajas jalule ühe pika ja koheva sabaga peni, hakkan taipama.

15 August, 2013

Väljaspool kodu

Hommikul, enne äratuskella helisemist, koostan mõttes liikumisplaani, et kõigega valmis jõuaks.

Koer õue. Ise duši alla. Kiire eine. Külmiku küljest arsti vastuvõtuajaga sedel. Vihmavari ja rahakott kotti. Koer tuppa...

Ää... Rahakotist rääkides... Kust ma sõiduks sularaha saan???

Viskun voodist välja ja torman otsingutele. Rahakotist leian 25 senti. Jope- ja jakitaskud... tühjad. Sahtlid-riiulid... tühjad. Haa! Ühe käekoti küljetaskus on 2 €! 
50 senti on ikka puudu. Põnn lubab lahkelt oma rahakassa punastest sentidest tühjaks teha. Need on peamiselt ühesed. Poetan vajaliku mündikuhila krõpsuga kilekotti.

Buss käib nüüd siis pool tundi varem. Õnneks see tuleb õigel ajal meelde. Bussile jõuan kenasti ja linnas olen poole üheksa paiku. Põõõnev. Vaatan üle kõik teele jäävad vaatamisväärsused.

Turu uks on lahti. Marsin sisse.
"Eks te siis tulge, kui juba tulite," lubab kaltsukamüüja hapul häälel ja lükkab ukse mu selja taga koomale. Muidu mõni hull ronib veel juurde.

Ega mul siit midagi tarvis pole. Ühed toredad rohelised kingad hakkavad silma, aga pole minu number. Plõksin riidepuid nagu nuppe arvelaual. Ei midagi erilist. 
Järgmine kaltsukas. Kah ei midagi. Hinnad on kosmilised. Miks peaks keegi tahtma maksta pisut luitunud ja vormist väljas pluusi eest 12 €, kui kesklinna poest saab uue 15 euroga? 
Viu-viu-viu... Ealised iseärasused. :P

Kolmandas, turukaubapoes, märkan toredat kotti. Meenub, et Põnn14 vajas midagi õpikute jaoks. Õnneks pole poes võimalik kaardiga maksta.

Neljas. Viies. Kuues... Oo! Majatarvete kauplus avanes. Minu lemmik.
Imetlen ilusaid asju. Roheline lõikelaud. Roheline veekeetja. Roheline triikraud... Meenub, et koju kuluks üks pisike potike ära. 36 €??? Mismõttes??? Plaanin selles mannaputru keeta, mitte kulda maasse kaevata. 
Oot. Üks maksab 14 €. Võib-olla hiljem. Arsti juures käiks ilma potita.

Ilm selgineb. Näib, et mida palavamalt paistab päike, seda suuremaks ja raskemaks muutuvad jope ja vihmavari.

Sularahaautomaadi juures nendin taas kord, et selle rahakoti aeg on ümber. No ikka väga katki ja kulunud. Ei tihka nähtavale tuuagi. Aga käsikaudu kotis kobada on veider ning vaevarikas.

Meenub, et põnn tahtis joonelisi vihikuid. Käin läbi 4 poodi, lootes leida midagi lahedat. Erinevad ainult hinnad. Iiigav. 

Ühes poes, kus võiks olla rahakotte, aga pole, soovitatakse minna Maximasse. Lähen. 

Maxima küljes olevast pudipadipoest leian ideaalse koti põnnile. Ostan ka rahakoti. Punase. Aiiii kui valus. Räägitakse, et punane värv pidi rahale meeldima. Katsetame. Kuna aega on, kolan Maximas ja avastan, et mulle sobiv pott maksab siin peaaegu 4 €. Vaat siis. 

Jalutan polikliiniku suunas. Ikka on veel aega. Sätin end pargipingile ja topin väiksema koti suuremasse. Tühjendan vana rahakoti ja viskan prügikasti. Mh! Oleks pidanud peale kirjutama, et ei ole varastatud, vana on. Noh. Las ta jääb. Väljaõngitsemine oleks hoopis narr.

Polikliinikus on mulle olulise kabineti juures tohutu saba. Nekrutikandidaadid. Miks nad nahaarsti juures peavad käima? Kui põhjalikult neid uuritakse? Kas mu kokkulepitud aeg loeb või on elav järjekord?

Õnneks huvitab neid hoopis vastasuks. Psühhiaatri oma.

Arst üritab mind külmutada. Välimuse hoiab see kindlasti värske, aga küll on valus. AI! A I !
Eelmise korraga ei anna võrreldagi. Ja mina veel kinkisin neile lilli. :)

Tuigun kabinetist välja, käsi valust nõrk ja pead nagu polekski (noh, see viimane on üsna tavaline tunne).

Potti ostma!

Potiriiuli ees askeldab poetädi. Ei lähe teda segama, las klõpsib silte! Valin seni pisipojale mõned kohukesed. Või siis mitte. Üks vanem proua on oma ostukäruga piimaleti ette tardunud. Käin ümber tema ja otsin elumärke. Mõned leian. Liikuda see proua ilmselt niipea ei kavatse. Jalutan leidma kassitoitu.

Lõpuks saan kõik vajaliku kätte.
Selgub, et kõige vahvamate kaantega vihikud-kaustikud on Maximas. 

Nüüd on mul kooliasju täis kott + 2 toidukotti. Sellise pagasiga on hästi tore kõndida riidepoodi. 
Mõistan ruttu, et kõndida võis tore olla, aga poodi ma oma pagasiga ei mahu. 

Lohisen bussipeatusesse. Rühm koppade ja kühvlitega noori madistab seal tänavat üles võtta.
Ootepingil (mis asub puuduva sillutise tõttu üpris kõrgel) kõlgutab jalgu üks lühemat kasvu proua. Huvitav, kuidas ta sinna istuma pääses? Palus kopajuhilt abi?

Veerand tundi bussi tulekuni. Võiksin kottidest trepi meisterdada ja tädi kõrvale istuma ronida, aga valin pingil rinnutamise. 

"Huh! Saabki varsti koju!  Kell on kohe kaks ja mul asjad aetud," rõõmustan, et meil selline tore buss olemas on.
"Õudne! Bussid ka ei käi. Mõtle, ma olen juba üheteistkümnest alates linnas! KOLM TUNDI passi, enne kui koju saad!" kõlab kõrvalt. 
Et hoopis...

Buss on reisijaid üsna täis. Leian vaba üksikistme ja ehitan endast ning kottidest toreda tornikese. Jätan silmaaugud sisse, et teaks õiges peatuses maha küsida.

Veerand tundi enne minu peatust siseneb reisija lastega. Poiss (3-4) sätib end mu seljatagusesse ja üürgab valjult, vinguvalt, viisipidamatult ja väsimata: "Ai keero juu, ai keero juu, ai keero ju..." ("I care for you?") ning väristab lauluga mittesobivas taktis mu istme seljatuge. (Kodus otsin esimese asjana tuubist tolle arvatava laulu üles, et teatada selle kõrvu- ning selgakahjustavast mõjust.)

Viis minutit enne minu peatust möödume lambakarjast. Põnn kilkab: "Vaadakeeee! Kitsekesed või notsukesed!" Kohe tekib uus laul: "Ki-ki-tse-tse-keee, ki-ki-tse-tse-keeeee..."
Väljun bussist enne, kui see peatuda jõuab.

Ma armastan lapsi. Armastan lapsi. Armastan lapsi. ÜÜÜÜÜÜH! Ma ei taha tööle minna! 
;)

07 August, 2013

Fotojaht. Köögis

Vaatasin teiste postitusi ja häbi hakkas. Mina ei tegele kokakunstiga. Mina teen süüa.
"Oluline on kogus, mitte kvaliteet!" 
Kõik teavad mu lipulauset.
Hoidiste valmistamisel olen mugav ja laisk: mikserdan toormoose või keedan korraga mingi tohutu laari. Üks tegemine.
Aeg-ajalt lahendatakse köögilaua ääres ristsõnu.
Voodis on mugavam.
Aeg-ajalt siin süüakse. 
Toas on rohkem ruumi.
Söögid on lihtsad. Näiteks... pelmeenid. 

Üksi olles vahel ei satugi kööki. Kas on külmik täitmata ununenud või pole lihtsalt isu. 
Ja endiselt: Toiduga mängitakse.
Mul on palju häid sõpru. Üks tassib kõrvitsaid, teine kurke-tomateid, kolmas õunu... Viimane kingitus on nii suur, et ma ei julge köögiustki avada, kurgisöömisest rääkimata. :D
Ka pesu pestakse köögis. Peamiselt rohelist.
 Leidsin blogist mõne aasta taguse pildi. Kui kõrvaltuba veel roheline polnud. Muidu kõik endine. :)
Üks kohustuslik köögielement veel:

Teiste köögid.

06 August, 2013

Elektrikatkestus

A: Päeval oligi see kõige suurem jama. Tuled aiamaalt, must nagu vanapagan. Istuda ega astuda ei saa, sest vett pole, millega pesta. Käed on küünarnukini mullased, süüa ei saa...

B: Kuidas süüa ei saanud?  Kas hambad käivad sul ka elektriga?

04 August, 2013

Fotojaht. Rattad all

Sattusime täna matkama. Jaht ei tulnud meeldegi. :D
Kodus avastasin pildipangast veel ühe ratturi.

Teised ratastel.

Õhtust, Leon!

Jah, mul olid head soovitused, aga maitsed on erinevad. Muidugi loodan elamust.

"Kas sees on juba palju inimesi?" uurib tuttav tütarlaps, kellega tallihoovil kokku juhtume.
"Ei oska öelda. Vara ju veel. Pool tundi on alguseni aega," imestan tema kärsitust, kuid kuuldes, et rahvast TULEB palju, kibelen ka ise parema istekoha jahile.

Sellesse hoonesse satun esimest korda. Põnev. Avar. Pingiseljatugedel laiad äärelauad. Igal vaatajal "rõdurinnatis", millel mugav kõhutada. Tean ette, et seda võimalust ma kasutamata ei jäta.

"Inimestele on ikka teatrit vaja," vaatleb mu kaaslane kogunevat publikut. "Otsid kapist paremad riided välja, pühid tolmu maha, riputad kulinad kaela..."
Tunnen end hetkeks ebamugavalt oma 24/7 suveseelikus, aga ainult hetkeks. Leitsak poeb lontis uksekatte vahelt tulijatega kaasa.
"Ei, palav hakkab," koorivad mitmed teatrilised juba enne mängu algust pidujakid seljast.
Staažikamad teatrikülastajannad lappavad istumise alla villased vooditekid. Muutun murelikuks. Meenub hiljuti nähtud etendus, millest eredaimaks mälestuseks jäi toolimaitse suus.
Põrnitsen lava. Robustses interjööris, kaetud laudaakende lekkivas valguses, konutab elegantne peegelkapp. Õnneks roheline.
Veel üks kapp. Veel üks. Sirm. Nagi. Lauad. Toolid... "Kas kõige selle olemasolu ka põhjendatud saab?" arutlen endamisi. Aga vaibad mulle meeldivad. Kohe väga. Kui nüüd selle pilguga vaadata, siis niimoodi vaipadega komplektis... täitsa äge! Kes on kunstnik? Hõrak? Kui nüüd selle pilguga vaadata, hakkab kujundus veel rohkem meeldima. :D :D :D

Mänguplatsil hämardub valgus ja pisut liiga vaikselt ning kiirkõnes esitatakse prantsuskeelne palve lülitada välja mobiiltelefonid jne. Ma pole prantsuse keeles niigi eriti tugev, mõistan öeldut vaid tänu teatrikogemusele. Õnneks järgneb eestikeelne tõlge. Seekord juba märksa selgemalt ja valjemini. ;)

Sisenev näitleja hõikab lavatuppa tervituse. Minu seljatagusest kostub summutatud vastus.
"Ära nüüd hakka sina jälle peale!" noomib naisehääl. JÄLLE??? Et selline seltskond? Valmistun urisema ja vajadusel ka hambaid säärde lööma, ent suhtlemiskihevil meeskodanik taltub.

Nad on head. Prangel justkui ei peaks selleks üldse pingutama. Lihtsalt ON. Nagu olekski see tema elu. Sümpaatne mees.Valikutes veendunud. Paneb su aktsepteerima tegusid, mis ihukarvad püsti ajavad, sest aina enam süveneb tundmus: Tal polnud teist võimalust.

Salmistu on sitavares. Ei, mitte Salmistu. Tema Armand. Nihelev vennike, kes näib olevat palju suuremas puntras kui kaaslane. Eks ongi. Iseloomu viga. Mingil hetkel sõbra rusikate haardes rippudes näeb ta välja nagu Edgar Valteri Krõll - silmad pärani, käed-jalad sorakil. Ja ka teda suudad mõista. Juhtub, siis juhtub. Muigad ja tunned kaasa. Elad kaasa.

Vihjete põhjal võis ju üht-teist kahtlustada. Päris sel kujul mitte. Teise vaatuse lõpul tallist välja jalutades imestan kõige rohkem iseenda üle. Et tunnen seda, mida tunnen. 

Üks pilt jäi veel pähe. Too ratas seinal, kuhu lavavalgus etenduse lõppedes kokku koondus. 

Väärt valik ja kordaläinud õhtu. :)

03 August, 2013

Mõnus päev

Lihtsalt.

02 August, 2013

Emme, millal me kooliasju läheme ostma?

"Mul on vaja natuke vihikuid juurde, päevikut, koolikotti, teksasid, sisekaid, tosse... ja mul on esimeseks septembriks vaja midagi ilusat, mida selga panna."
"Sa alles said ju endale kleidi!"
"Mida??? Sellega ma käisin juba! Rakveres."

Kui rumal minust. :D

01 August, 2013

Ajutised asjad

...on kõige püsivamad.

Põll läks pessu. Et piduriided juba seljas ja mõned nõud pesta, seon saunalina kõhu ümber ja kinnitan salliga.

Loomulikult jõuan ma nõnda ka õues naabritega lobisemas käia. Kui peol ikka veel saunalinaga ringi jalutan, andke märku!

:S

Põud

"Kui me Võsule sõitsime... mõtle, millal see veel oli... mingi kuu aega tagasi, siis juba oli selle jõe... ma ei tea, mis jõgi see on, aga selline, mis jääb Palmse ja Võsu vahele... selle jõe säng oli laialt üks suur mudaväli ja ainult kitsas nire voolas veel keskel. Peaks mingi korralik jõgi olema, sillast andis igatahes tükk aega üle sõita."
" Võsule sõitsite? Siis te olite Narva maantee viadukti peal..."
:D :D :D

Punktist A punkti...

"Ema! Vaata mulle netist bussiaegu. Helista siis, kui oled leidnud!"
Ei, kas tead. Mõtlesin, et vaatan ja võtan lihtsalt teadmiseks. :P

"Leidsid juba?"
"Oota. Ei leidnud. Ma otsin ühe teise variandi ka. Nii. Kirjutada saad? Saadan sõnumi?"
"Ma jätan meelde."
Õel irve minupoolses toruotsas.

Vuristan: Koht, väljumisaeg, bussi number, saabumisaeg, koht, väljumisaeg, bussi number, saabumisaeg või variant 2: koht, väljumisaeg, bussi number, saabumisaeg, koht, väljumisaeg, bussi number, saabumisaeg.
"Ee... saada ikka sõnum!... Kindel, et teine buss ikka ka läheb? Kus seal see bussipeatus üldse on?"
"Grossi poe taga."
"EI OLE!"
"On küll!"
"EI OLE!"
Ee... kogu aeg on ju olnud. Nüüd enam mitte? Kuskil mujal? Siis ma ei tea...
"Jänedal ei ole Grossi poodi!"
"Ääh! Mis Jänedal? Tapal. Tapal on Grossi pood. Poe taga on bussipeatus. Kui sa seal bussist väljud ja kuhugi ei lähe, tuleb varsti järgmine buss. Nr 64. Lähed peale. Sõidad läbi Lehtse. Sõidad Jänedale. Tuled tiikide juures maha..."
"Kus tiikide juures?"
"Sõidad Lehtse kaudu. Jäneda raudteejaama juurest läbi. Enne Piibe maanteele keeramist buss peatub. Seal on tiigid."
"Ma tulen raudteejaama juures maha."
"ÄRA TULE! Tule tiigi juures. Saad 2 km lähemale. Seal on parem Jäneda."
"Aga kui ta ei peatu??? Siis ma sõidan ju Aegviitu!"
"Sa ju ostad pileti (või ei olnud plaanis?) Jänedale. Kui paistab, et ei peatu, küsi."
Või ei. Käi Aegviidus ära, sõida Tapale tagasi. Kas vaatan, millise bussiga sealt tagasi algusesse saab? :P

31 July, 2013

Kärbsepüüdmistaktikad

 "Tead, kuidas meie pojaga kärbseid püüame?" valgustab Põnn23. "Kõigepealt karjun mina: "KÄRBES!"
Siis karjub poja: "KÄRBES!"
Siis tuleb kärbes vaatama, kes karjub ja siis ma löön ta piitsaga maha."

"Mina püüan koeraga. Koer tormab mööda tuba ja loodab kärbsed lõugade vahele saada."

"See on vist isegi parem taktika. Kui ka kätte ei saa, on kärbsed lõpuks nii väsinud, et ainult roomavad..."

30 July, 2013

Oi aegu ammuseid, oi aegu kauneid neid!

... kui kas või veidi mäletaks veel teid!

"Ma olen kahel aastatuhandel elanud," mõtiskleb Põnn14.  "Kolmes aastakümnes..."
"Mäletad, üheksakümnendatel..."
"Tead," põnn ragistab ajusid ja kergitab imestunult kulme. "Ei mäleta!!!"

Õhtujutt

Loen koerale unemuinasjuttu: "Kord vaidlesid lehm, hobune ja koer omavahel, keda peremees neist kõige rohkem armastab..."
"Lollakaaaad!" kommenteerib põnn kõrvaltoast. Me ei võta isiklikult. Küllap kuulab kah juttu.

"Oli ilus lugu?" pärin Freddylt, kes käppadega voodiservale toetudes aplalt sõnu on neelanud. Järelikult meeldis.
"Mida see meile õpetab? Et... igaühel oma ülesanne. Nüüd vaikus majja ja ei räägi Seitliga meid taga!"

Freddy ongi juba voodi ees keras. Valvab perenaise öörahu.Parema keskendumise nimel teeb seda kinnisilmi.

:P

22 July, 2013

Vihmaveidrik

"Ma ei oska siia õigetpidi sissegi pugeda," üritan kilekeepi selga ajada. Õues tibutab.
"Ikka nägu vastu kapuutsi!" kohmab Põnn14.
"Ei tahaks väga veider ka välja näha," pusin käsi varrukaisse.
"Sa näed nagunii väga veider välja... selle keebiga."

:)

21 July, 2013

Pole midagi selga panna!

Põnn14 kiljub mingi loomakostüümi-veebilehe ees: "Kui äge! Mõtle - tutipeoks!"
"Unusta ära! Ma ei osta sulle üheks korraks neljakümne euro eest mingit kaelkirjakukostüümi!"
"Aga ma saaks seda pärast terve elu kanda!"

Aitäh. Veensid.
:P

Kuidas pikendada puhkust

Puhkus. Pühapäev. Ei mingeid erilisi kohustusi. Ilm pilves ja jahedamapoolne. Mida sa tõenäoliselt teeksid kell kuus hommikul? Magaksid?

Aga sina ole kaval. Säti eelnevalt mobiilis äratus helisema.
Uni läinud ja päev ees nii pikk, nii pikk...

20 July, 2013

08 July, 2013

Südasuvi. Kuum ja kellukalilla

Ka niisuguseid teeääre-trimmerdajaid on olemas, kel aega märgata ja hoolida. 
Armas. :)

06 July, 2013

Elektritööd

"Emme! Keera lampi üks pirn juurde! Üks läks läbi ja nüüd on nii nõme olla siin pimedas."
"Keera ise."
"Mitmene?"
"Need väikse sokliga. Kõik on ühesugused."
"Nii et neljakümnene?"
"Nii et... Tuli kustuta enne ära ja ära seda pirni välja keera, mis põles. See on tuline."
"Teised ei ole? Mh. Ma ei näe midagi... Aa! Lamp on siinpool! Emme! Ma keerasin katkise pirni! Ei hakka põlema!"
"Äkki keerasid liiga nõrgalt?"
"Ma keerasin täiest jõust! Emme! Ma ei jaksa seda enam välja keerata! Emme!..."

04 July, 2013

Mees all või peal?

"Sul on teine varvas pikem kui esimene! See pidi näitama, et oled mehest üle!... Mul on ka. Ühel jalal."
"Mida see küll peaks näitama?"
"Et olen ühe jalaga üle mehe." :P

17 June, 2013

Meelitasime Egoni rappa ja tõmbasime vee peale

Ma ei tohi nimekate inimestega rappa minna. Esimesega murdsin enne kokkulepitud minekut jalaluu ja liipasin karkudel ning kipsis, teisega sattusin korraliku äikesetormi kätte ja seekord üks põhjalik uputus väikese välguga.

"Mulle ei räägitud sellest midagi!" ajas ohver silmad suureks.
Loomulikult. Muidu ta poleks ju nõusse jäänud. :D :D :D

Loodetavasti jäi midagi meeldivat ka meelde. Mitte ainult see, et 3,5 km sai ratast seljas tassida, seejuures libedal laudteel ohtralt spagaate sooritades.


14 June, 2013

Kolm meest giidiga metsas, koerast rääkimata

Tegelikult olin ajahädas.
Kõigepealt seepärast, et plaanisin rattaga kohtumispaika minna, aga ratas ütles, et ta on reserveeritud üheks teiseks sõiduks.
Ja veel. Paarsada meetrit enne keskust jooksis teele keegi linnuema. Nagu sellistel puhkudel tavaks, jõllitasin  vaimustunult ja ei märganud fotokat tarvitada. Lind (laanepüü?) ajas sabalehviku laiali ja kutsus matsu mängima. Teadagi, miks. Sest... otse mu jalge ette tuterdas... pigem karva- kui sulepallike. Tibuuuu! :) :) :)

Spurtisin. Jõudsin kohale isegi nõks enne keskuse avamist.
Hm. Olin lootnud seljakoti hoiule jätta. Kuidas saavad ühed kummikud nii palju kaaluda!

Kummikute kaaluga on kõik korras. Avastan, et olen kaasa tassinud ka suure jogurti ja kilose kassitoidupurgi. Õige! Teisipäeval sai selle kotiga poes käidud!

Torkan ranitsa pjedestaali alla (juhuks, kui vahepeal sadu teeb), astun vastumeelselt kummikutesse ja kihutan rada üle vaatama. Tempo! Tempo! Aega on pool tundi. Eksimine pole lubatud.

Heldus. Kas tõus on alati nii järsk olnud? Kaisutan iga kümnendat puud ja hingeldan südantlõhestavalt.
Märgid... Kus on märgid? Rammin. Ripun. Libisen. Kärisen... (nende pükstega võib nüüd hüvasti jätta.)
Muide, soovõhk õitseb. Sel aastal märksa arvukamalt. Ja kahelehine käokeel. Ja mets-hiirehernes (aitab abivalmis sõpruskond mu telefonitsi mäluaugust välja.) Ja mäe lõunaküljel on esimesed punased maasikad.

Ei eksi ja ellu jään ka. Napilt.
Kummikutega ma seda rada rohkem ei läbi. Mis liig, see liig.

Kohtumiseni jääb veel mõni minut. Varisen trepile.
Minu kõrval võtab istet retriiver. Ütleb, et muidu tore paik - värske õhk ja palju liikumisruumi, aga koeri, kellega paar arukat sõna vahetada, ei leidu.
"Mul on Freddy, aga ta ehk on sinu jaoks liiga väike ja noor?"
Koer toetab lõua pettunult esikäppadele.
"Ma tean paari suurt ka. Ca 300 m läbi metsa. Kui nad ikka juhtuvad parasjagu siin olema. Pärast võin juhatada. Praegu pole aega, sest... näe! Minu inimesed tulevadki," tõusen tervituseks.

Koer pakub, et võib meid saatma tulla. Paljugi, mis metsas võib juhtuda. Ja perenaine on suvelavastuse proovidega hõivatud, kes teab, mis kell ükskord õnnestub tema jalutama viia.

Kas ma tõesti lähen uuele ringile?
Eiiiii!
Tundub nii.
Uskumatu, aga joostes on mäge lihtsam vallutada. Tõuseme. Laskume. Poeme. Põikame. Turnime...

"Matkarada mitte ainult hingelt noortele!" lõõtsutab üks meestest kuskil raja viimases kolmandikus ja ma muhelen mõeldes, milline ma ise esimese ringi ajal samas kohas välja võisin näha.

Blond kaaslane osutub suurepäraseks parkuurijaks ja innustab mindki. Hea, et ta end kaasa pakkus.
Viimasest mäeseinast jõuame üles enam-vähem korraga.

"Ma tulen vist pärast veel ühe seltskonnaga kolama. Tuled siis ka kaasa?" küsin, kui oleme torni juurde avarust nuusutama jõudnud.
"Oleneb."
Nojah. Näitleja koer. Ettearvamatu elu.
"Sa võid siis selle oma... Freddy... kaasa võtta," poetab retriiver enne mäestlaskumist.
"Jääb nii!"

Ilm läheb aina ilusamaks. Vihmast ei paista enam mingit märki.

12 June, 2013

Suvi alles algab!

 Ja ma hammustan neid, kes kukuvad hädaldama: "Selaastalpidisügisvarakultalgamaploomilehedjubakollasedniikauakssedasuvesiisoligi..."

Täna on vihm kõik mõnusalt puhtaks ja värskeks pesnud.
 
 Eile toimus mu selle aasta esimene grillipidu. Paar päeva varem oli ka võimalus, aga ma jäin kohe alguses tukkuma. :D
Alles valmistun kõike pakutavat nautima.
Lilli
 
ja linde (ühes nende põnevate pesitsuspaikadega).
 
 
 Kui märkad taevas esmalt pilve ja mitte päikest, oled PIDUR!!!
Mmm.....
Suveõnnelik.

11 June, 2013

Lapsesuu

Seisan lasteaia rühmatoas, telefon käes. Pisut pettunud, et ei jõudnud hetkeks aknaklaasile maandunud kärbsehiidu pildistada.
"Pildista seda lille!" lohutab viiene tüdrukutirts ja osutab kompositsioonile seinal. "Siis pärast, kui sa telefoni lahti teed, tuleb kohe lille pilt ette." 
"Aga mulle meeldib, kui ekraanil on mu lapselapse pilt." 
"Näita!... Ilus! Mis, sa oled siis vanaema või? Ma ei näe sul küll kuskil ühtegi kortsu!"

:D :D :D

09 June, 2013

Arioso

Ei kirjutaja, lavastaja ega näitlejad ole minu olemasolust teadlikud. Ja minul polnud veel hommikul aimu, et etendusega kohtun. Olulised kokkusaamised otsustatakse ära meie eest.
Kartsin vana maja õhku sisse hingata. Aga just see oli esimese asjana õige. Lõhn "1914".

"Olen selle lavastuse jaoks vist liiga piiratud."
Ei. Ei ole. "See oli MINU etendus. Sada protsenti."
"Räägi siis..."
"Ei oska." Ei saagi. Sest sõnadel polnud selles loos ainsana oluline roll.

Milline võis näha välja mutterametnik aastal 1914? Usun, et selline. Seepärast uskusin ja usaldasin ka kõiki muid sõnumeid ning märke.
Mugavus. Saamatus. Tölplus. Osavõtmatus. Armutus. Kerglus. Kahjurõõm. Reetmine. Lakeering. Lootus. Omakasu. Orjameelsus. Pettumine...
Prillid, mis ühel hetkel läikisid unustust ja minnalaskmist ning teisel moondusid koolnu tühjadeks silmakoobasteks.
Muusika.
Tants.
Valgus ja pimedus.
Sõda.
Karje.
Õhk. Enamjaolt nähtav.

Ikka veel ei lase lahti. Sunnib endasse vaatama. Liiga lähedalt.

31 May, 2013

Varasuvi või hiliskevad?

Pilt on paar päeva vana, aga just nii ma end praegu tunnen.
:)
Päev nagu unenägu. Broneeritud unenägu. :P

26 May, 2013

Nii loomulik

Äratuskell ei anna alla. Rrrrrr... Kes see tark ta pühapäeva hommikuks helisema pani? Süüdlast ei pea kaugelt otsima, olen enamakski suuteline.

Kangutan end voodist välja ja asun mobiiliotsingule. Tundub, et minu toas pole. Köögis?
Soe. Kuum. Soe. Leige. Külm. Soe...
Põnni toas?
Külm. Külm. Külm.
Siis ikkagi minu toas?
Leige. Külm. Leige...
Köögis?
Soe. Kuum. Soe. Leige...

Aa! Ukse juures nagis. Jopetaskus. Loogiline.
Turakas, ma endale puhkepäeval poole seitsmeks äratuse organiseerisin! Oleks keegi sel ajal helistanud, oleksin pisut... pahur. Enda peale ei saa ju vihastada. Ega ma meelega.
Huh! Polegi pool seitse. Viis hoopis. Siis on hoopis teine asi. Ma täitsa vihastaks, aga ei leia unise peaga ajus vajalikku lülitit.

Tegelikult oleks tegemist küll.

Esmalt  uksest välja veni, mine pissitama peni.
Triigi riided, kappi topi. Pühi põrand, vaibad klopi,
tuhka võta, pliiti küta, ära loomi nälga jäta!
Küüri puhtaks vetsupott, nõelu terveks tekikott,
külmik sulata ja kasi, tõsta tühjaks pesumasin,
riided nööri peale tassi, kammi koera, süga kassi,
vestle potililledega, koogitaigen valmis sega
ja siis aeda istuta sada astritaime sa... (või kakssada. Kes neid luges.)

Koer pissile. Oot! Vihma sajab? Sajab jah, akengi märg. Ja aknaalused kõnniteeplaadid.
Ajan jope selga.

Hm? Kuiv on ju. Trepp. Kõnniteeplaadid... Segi olen või? Täitsa kuiv!
Aa! Ei. Näe, sealpool treppi sajab, siin ei saja. Kohe hakkab siin ka.

Tule võiks jah korraks pliidi alla teha. Rõske nagu. Eriti pärast seda, kui ma pisut vett valasin sinna, kus tavaliselt asub jäätmeämber. Õigus küll, sellega ma tassisin eile maasikataimedele vett ja unustasin pärast esikusse.

Pesu riputan pliidi kohale kuivatusrestile. Mis ma sellest vihma kätte viin! Kuivad pesud restilt maha. Niisked masinast välja. Kuiv pesu kappi. Niisked... Oot, miks ma kuivi pesusid jälle restile riputan? Ma ei taha teada, kus pestud asjad on.

Ilmselgelt on kellaaeg liiga varane. Tühja need astrid ja põrandad ja pannkoogitaigen...

24 May, 2013

Valge sirel õitseb...

homme veel rohkem kui täna.
Lilla ka!
Topelõielise laadne toode? :D