Õhtune vabaõhuüritus suitsuanduriga

Huvitav, kas sellest oleks abi, kui mõni ajudega inimene suust suhu hingamist teeks?

No see teada-tuntud surnud ring: mälutabletid ei aita, sest pole meeles neid võtta.

Otsustasin tagumist tuba kütta. Põnnid tulekul. Aga kui pikalt pole köetud, ei kipu ahi tõmbama. Isegi tuha võtmise ajal köhis suhu.
Tegin akna lahti. See aitab.

Koer oli veel ühe õuetuuri eest maru tänulik, jooksis kõik põõsad jalust maha.
Tühjendasin tuhaämbri ja tõin korvitäie puid.

Esikus märkasin, et eilne kartulikoti teise kohta tõstmine on põrandale mulda tekitanud. Pühkisin ära.
Koer tahtis tuppa.
Kass tahtis õue.
Mina tahtsin süüa.

Vahtisin ohates, kuidas kartulitükid leiges vees suplevad ja pliit vaevaliselt soojeneb.

Meenus, et üks kink on pakkimata.

Huvitav, kas kartuleid peab supi jaoks kindlasti keetma? Kergest kuumutamisest ei piisa?

Orhideel on leht kollaseks läinud. Liigne või vähene kastmine? Lihtsalt sügis?

Ei viitsi täna tagatoa ahju kütta.
Puukorvi võiks ikka sinna viia. Samas. Hingedepäev. Paneks küünla põlema? Kas mul on küünlaid? Kus?

Hm. Elutoas on mingi imelik hääl. Nagu mingi krabin. Nagu baarikapi poolt. Mul ei ole seal ju midagi peale morsiklaaside. Tühi kapp tõmbub janust kokku ja krabiseb?

Ei tule nagu kapist. Nagu kuskilt mujalt tuleks... Sellist krabinat tekitavad maanteel sõitvad autod. HELDUS, MUL OLI KÕIK SEE AEG AKEN PÄRANI???

Seda ma imestasin, miks täna toad soojaks ei lähe. Need ka mitte, mida teine ahi kütab.
Nüüd ei jää midagi muud üle, tuleb see unustatud ahi ka tööle panna.
Panen.

Akna panen ka LÕPUKS OMETI kinni.

Mingil hetkel selgub, et ilmaaegu. Tagatoa uksekardinat kergitades lööb suits rusikaga näkku.
Et siis ikkagi ei hakanud tõmbama.

Avan aknad.
Kõik.
Ah ei. Esiku väiksem aken pole avatav.

Ootan põnevusega, millal suitsuandurid tööle hakkavad.
Unistagu ma edasi.

Mh. Ok, ma olen neid paar korda sussiga visanud, aga praegu võiks olla elu ja surma küsimus!

Koer nõuab õue. Miks ka mitte. Seal ei saa olla külmem kui toas.

Kui pilt veidi selgineb ja arvan juba, et mõne akna võiks koomamale lükata, hakkab sireen huilgama.
Ju siis lihtsalt pikaldane. Perenaisesse.

Saan aparaadi suure surmaga ülevalt kätte, aga too ei mõtlegi vait jääda. Õues lõpuks rahuneb. Jalutame ümber maja ja vaatame, kuidas õhk toas vahetub: soe ja suitsune väljub, külm ja selge siseneb.

Värske õhk pidavat kiiremini soojenema.
Tahaks loota.