Pole midagi selga panna!

Põnn14 kiljub mingi loomakostüümi-veebilehe ees: "Kui äge! Mõtle - tutipeoks!"
"Unusta ära! Ma ei osta sulle üheks korraks neljakümne euro eest mingit kaelkirjakukostüümi!"
"Aga ma saaks seda pärast terve elu kanda!"

Aitäh. Veensid.
:P

Nii loomulik

Äratuskell ei anna alla. Rrrrrr... Kes see tark ta pühapäeva hommikuks helisema pani? Süüdlast ei pea kaugelt otsima, olen enamakski suuteline.

Kangutan end voodist välja ja asun mobiiliotsingule. Tundub, et minu toas pole. Köögis?
Soe. Kuum. Soe. Leige. Külm. Soe...
Põnni toas?
Külm. Külm. Külm.
Siis ikkagi minu toas?
Leige. Külm. Leige...
Köögis?
Soe. Kuum. Soe. Leige...

Aa! Ukse juures nagis. Jopetaskus. Loogiline.
Turakas, ma endale puhkepäeval poole seitsmeks äratuse organiseerisin! Oleks keegi sel ajal helistanud, oleksin pisut... pahur. Enda peale ei saa ju vihastada. Ega ma meelega.
Huh! Polegi pool seitse. Viis hoopis. Siis on hoopis teine asi. Ma täitsa vihastaks, aga ei leia unise peaga ajus vajalikku lülitit.

Tegelikult oleks tegemist küll.

Esmalt  uksest välja veni, mine pissitama peni.
Triigi riided, kappi topi. Pühi põrand, vaibad klopi,
tuhka võta, pliiti küta, ära loomi nälga jäta!
Küüri puhtaks vetsupott, nõelu terveks tekikott,
külmik sulata ja kasi, tõsta tühjaks pesumasin,
riided nööri peale tassi, kammi koera, süga kassi,
vestle potililledega, koogitaigen valmis sega
ja siis aeda istuta sada astritaime sa... (või kakssada. Kes neid luges.)

Koer pissile. Oot! Vihma sajab? Sajab jah, akengi märg. Ja aknaalused kõnniteeplaadid.
Ajan jope selga.

Hm? Kuiv on ju. Trepp. Kõnniteeplaadid... Segi olen või? Täitsa kuiv!
Aa! Ei. Näe, sealpool treppi sajab, siin ei saja. Kohe hakkab siin ka.

Tule võiks jah korraks pliidi alla teha. Rõske nagu. Eriti pärast seda, kui ma pisut vett valasin sinna, kus tavaliselt asub jäätmeämber. Õigus küll, sellega ma tassisin eile maasikataimedele vett ja unustasin pärast esikusse.

Pesu riputan pliidi kohale kuivatusrestile. Mis ma sellest vihma kätte viin! Kuivad pesud restilt maha. Niisked masinast välja. Kuiv pesu kappi. Niisked... Oot, miks ma kuivi pesusid jälle restile riputan? Ma ei taha teada, kus pestud asjad on.

Ilmselgelt on kellaaeg liiga varane. Tühja need astrid ja põrandad ja pannkoogitaigen...

Õel ema ja ilus laps

"Kuidas köögivilju tehakse?" ilmub toauksele põnn.
"Nooh... võtad seemned, paned mulda, kastad..."
"NEID köögivilju!" turtsatab põnn ja vehib kilepakiga, millel ilutseb kiri "Pühapäevapada".
"Hautad."
"Pliidil?"
"Ei. Otsi kana."
"Tegelikult ka, panen vett peale?"
"Alla. Singitükke pole enam? Prae ära, saad natuke rasva..."
"Iuuu! Ma teen veega. Siis ma lihtsalt keedan ju?"
"Aga ära keeda lihtsalt. Keeda keeruliselt."
"Äh. Aga kui ma teen vesivannil? Et siia panen vett ja siia köögiviljad?" taritakse potid lagedale.
"No tee."
"Ah, ma vist ikka keedan..."

Pärast seda, kui perearst mainis, et mu tütar on normaalkaalus, algas draama. Laps leiab, et peab 20 kg alla võtma, sest... normaalne olla on äärmiselt ebanormaalne! Õnneks esialgu alandab ta kaalu riiete arvelt (jope näiteks aitas korraga mõnisada grammi maha võtta) ja õnneks on soojad ilmad.
Oh.

Peegliteta kuningriigist

"Tead seda lugu kuningriigist, kus kaeti peeglid kinni ja kõik inimesed jäid sestpeale nooreks..." joonistas sõbranna hommikul oma kaunitele suurtele helesinistele silmapeeglitele musti raame. Ilus sõbranna. Pole ka ime. Ta on minust 20 aastat kauem ilus olnud. Ja tark. Ja tähelepanelik.

Tühja sest vanusest ja välimusest! Peeglid tahaks täna hoopis teisel põhjusel kinni katta. Seega: hea, et külaline (kuigi tore ja kaua oodatud) lahkus. Isegi tavaline peegel näitab täna liiga sügavale.
Sügavamale kui kadedus, mis praegu kahtlemata silma paistab.
Sügavamale, kui pettumus.

Totaalne emotsiooniummistus.
Juba ehmatasingi esimest kõnetajat. Aga miks ta siis tuli, torupump pihus?
:P

Appi, homod!

Kallid kaasmaalased suunasid mu postkasti murekirja. Nagu nad teatavad, on selleks tehtud suuri pingutusi.
Piinlik lugu. Olen üldiselt abivalmis, aga... Poleks vaja olnud pingutada.
Sest nüüd on mul vastu ööd kabuhirm.

1. Sooneutraalne kasvatus muutub haridusasutustes kohustuslikuks. Eiii! Kujutan juba ette, kuidas ebamäärastes hõlstides ning pöetud peadega põnnid lasteaedades  ja koolides ringi longivad, oluliseks komponendiks pabermähe, mille sees toimuvast kandja midagi teada ei tohi. Mähet vahetab seotud silmade ja sootunnusteta eritöötaja. Anatoomiaõpikus puudub peatükk suguelundite kohta. Piltidel, kus inimene ilmtingimata peab paljas olema, on ta kujutatud nagu Salvo nukk (kes neid veel mäletab). Kardan isegi, et seintele sorgeldatud kelmikaid genitaalivisandeid hakkavad asendama pildid puu-ja juurviljadest, sest kuidagi peab ju joonistusoskust treenima. Nähtavasti kaovad kõnepruugist ka "rumalad" sõnad ja see tähendab, et paljudel meist polegi enam midagi öelda! Kaob keel - kaob kultuur!
Või siis poisid võtavad tööõpetustunnis üles sukasilmi ja tüdrukud... (Ei tulegi ähmiga piisavalt jubedat näidet pähe.)
Ausalt, ega ma sellest sooneutraalsest kasvatusest väga midagi tea. Seda hirmutavam!

2. Homoseksuaalse käitumise avalikke taunijaid hakatakse pidama viha õhutajateks. Mina olen seni arvanud, et homoks sõimajad avaldavad nii oma kurbust selle üle, et nad ise sõimatu kaaslasega kurameerida ei saa. Viha ma küll pole täheldanud. Mõelda vaid, kui ma nüüd hakkan täheldama! Äkki hakkan taunijate vastu isegi vimma pidama? Õudne!

3. Õpetajad, arstid jt, kes homoseksuaalsust ei kiida, vṍivad töö kaotada. Noh, see nii hull punkt ei tundu. Küll õpin uue oodi ära. Elus ju igasugu asju ülistatud. Lapsepõlvest veel mitu luuletust meeles: "Suur Lenin, Sa olid üllas..." Peamine, et praktikale ei saadeta.

4. Kodumajutuse pidaja, kes ei nõustu rentima tuba homoseksuaalidele, võib trahvi saada. See on minu jaoks natuke segane punkt. Mulle prauhti ei meenu, kas olen kodumajutuse teenust kasutanud, aga kui ma näiteks plaanin sõbrannaga puhkama sõita... Kas praegu, kus homoliikumine veel lõppfaasi pole jõudnud, tuleks mul seksuaalse orientatsiooni tõendamiseks mingi paber hankida? Kes selle annab? Perearst? Kuidas teha kindlaks, kui majutuma laekub kaks meeldiva moega abielupaari, et nad ei ole kurikavalad geid, kes pimeduse saabudes võikalt homopaarideks rühmituvad ja amoraalsustele asuvad?

5. Lõpuks antakse homopaaridele ka lapsendamise õigus. Košmaar! Tean mitut kõlbeliselt tervet perekonda, kus ema joob (põhjusega, sest tal on vägivaldne mees) ja isa klohmib kõike ettejuhtuvat  (põhjusega, sest tal on joodik naine, lapsed lurjused ja üleüldse...), kui ta just kinni ei istu. Mõte, et selle pere lapsed võiksid kasvada geipaari puhtas ja intelligentses kodus, mille magamistoas toimub... ei taha kohe mõeldagi, mis... Hurjuh!
Küllap on homoseksuaalsus otsapidi nii hea olu ühiskonnast tulnud, kus inimestel pole muud teha, kui siivutusi välja mõelda, aga ehk polnud ka kõige targem sõjajärgsetel aastatel lapsi emast ja vanaemast koosneval perel kasvatada lasta? No nii see peremudel paigast läks! Ikka lastekodusse ja seal ühine tekk peale - poistele sinise traktoriga, tüdrukutele roosa nukuvankriga.

Ma ei tea, kas minu tutvusringkonnas on keegi gei. Sõpruskonna suurust arvestades - keegi kindlasti. Lihtsalt pole oma eelistustest pihtima juhtunud. Miks peakski?  Isiklik teema ja ma ju lobisen kohe välja. Mis sest, et kogemata. Miskipärast ei oska karta, et kui need toredad tuttavad saaks õiguse oma kaaslasega abielluda, siis varsti sunnitakse mindki naist võtma.

Mul on sellest metsast kahju, mis nende petitsiooniümbrike peale kulus.

Kuidas ma turismimessile läksin

Kolleeg pakkus õnneks, et tegeleb ise pikapäevarühmaga. Nii jõudsin kolmesele bussile. Plaan: Tassin puud. Kütan ahjud. Pissitan koera. Pakin vajalikud asjad ja torman järgmisele bussile, mis väljub kell viis.

Õnneks polnud tarvis kiirustada, sest põnn oli võtme oma taskusse pistnud ning Paidesse reisinud.

Toetasin koti kuuriukse ette ja "võtsin aja maha". Kuulasin tihaselaulu ja vaatasin, kuidas rähn kuurikatusest väljaturritava männi küljes trummeldab. Ajasin naabri koeraga juttu. Jalutasin mõned ringid ümber maja, et sooja saada. Ei saanud.

Rähn hakkas vaikselt ajudele käima. Tihased ka. Aga siis võttis külm ajud ära ja jälle oli kõik kaunis.

Kõmpisin peatusesse. Buss tuli kuidagi hirrmus aeglaselt. Aga tuli. Istusin (ainsa reisijana) kõige soojemasse kohta ja väristasin vaikselt jääkoorikut turjalt.

Rongis oli veel soojem. Kuidagi ei tahtnud väljuda. Valisin selleks isegi vale tamburi (kus uksi ei avatud).

Paadunud maakana satun linna üliharva. Üks põnnidest elab seal juba pool aastat, ikka ma pole külla jõudnud. Nüüd siis.

Esmalt tõttasin R-kioskist sõidutalonge ostma. Müüjatarid vaatlesid mind huviga. Selgitasid seejärel, et selliseid asju juba ammmmmu ei müüda. Ulatasid rohelise kaardi ja õpetasid, mis sellega teha tuleb.

Oh heldust! Teoorias tundus kõik peaaegu võimalik. Praktikas suutsin hädavaevu meenutada sõiduki numbrit. Aga mis liiki sõiduk, see enam meenuda ei tahtnud. Peatus, kuhu jõudma pidin, kannab linnu nime. Lehitsesin mõttes linnuatlase läbi. Valisin lemmikud: rästas ja pistrik. Kumbki ei osutunud õigeks. Õnneks märkasin enne helistada.

Sisenesin trolli, roheline kaart ettesirutatud käes. Kuhu? Kuidas? Mismoodi?
Osutus lihtsaks.

Väljusin soovitatud peatuses.
"Tule üle tänava. Keera vasakule ja siis otse."

Kas vasakule, kui bussist väljun, või kui näoga tänava poole seisan? Üle millise tänava?

Ei. Mulle meeldib maal rohkem. Kuigi põnni juures oli väga mõnus ja hubane.

Hommikul olin juba julgem. Ei hakanud pererahvast äratama. Askeldasin vaikselt, korjasin kola kokku ja hiilisin välja. Varusin minekuks aega. Ei tea ju neid teid ja vahemaid.

Selgus, et peatuseni kõndimiseks kulub umbes minut. Või kaks. Mina varusin 20. Isegi 30. Olin väljumisaja pisut valesti meelde jätnud.

Võrdlesin linna- ja maatihaste laulu. Linna omad on lärmakamad.
Õppisin linnakaardi pähe.

Järgmise bussi väljumiskohas olin vähem kui kümne minutiga. Et siis terminalis. kell pool kaheksa läbi. Ja messikeskus avatakse üheksast. Totakas.

Istusin. Vaatlesin inimesi. Busse. Seinapilte. Leidsin pildilt tuttava.
Eriti huvitav ei hakanud.

Otsustasin, et enne poolt üheksat ma bussile ei lähe. Milleks minna külmetama mäe otsa tuule kätte, kui seda võib siin teha.

Buss sõidab terminalist lauluväljakule 5 min. Jäägu see mulle meelde! Jalutasin hääääästi aeglaselt treppidest üles. Üle nelja minuti ei suutnud sellega venitada. Edu mulle! Muidugi olid uksed suletud.

Kümnekonna minuti pärast hakkas teisigi saabuma.
"Mis tähendab, ei tehta lahti?" ei mõistnud kaks häälekat naiskodanikku. "Mis nad vahivad seal sees ja ust lahti ei tee? Meie peame külmetama?" Leidus arvajaid, et enne üheksat pole lootustki.

"Avage! Tehke lahti!" kolkisid daamid nõudlikult. Turvad alistusid. Küllap piinlikkusest ja kartusest ukseklaasist ilma jääda.

Kuna mu rinnasilt oli teise inimese käes ja see teine inimene ei plaaninud täpselt üheksaks tulla, võtsin vahekojas valvelseisangu sisse. Mis viga seista! Soe ju.

Messiseltskond oli tore. Armsad inimesed. Mis sellest, et ma alustuseks kõik ülesanded valesti sooritasin. :P
Nende nimel tasus tulla ja oodata. ;)

Erilise õhtu tunne

Mõnikord kohe tead: midagi on tulekul!

Hommikul sikutasin voodil teki sirgeks. Pesin kraanikausi tühjaks. Pühkisin köögipõranda puhtaks (tavaliselt ei jõua).
Töölt tormasin koju, pissitasin koera. Et erilisel hetkel poleks kuhugi kiiret.  Panin kähku ahjud kütte. Et erilisel hetkel oleks õdus ja soe. Pessu jõudsin. Midagi mugavat selga...

Saabuvast erilisest sündmusest andsid märku ka hõbedased jäljed, mis minust köögipõrandale jäid. Ei, ma ei fantaseeri! Elegantsed hõbetriibud tähistasid mu liikumisteekonda. Lisaks sellele, et ilus, sain justkui lahkumislehvituse silmapliiatsilt, mille Freddy ühel ülemeelikushetkel nahka pani. Kuidagi olin suutnud kuskil hõbedase jupi pliiatsisüdamikku endale talla alla muljuda.

Aga eriline hetk lähenes. Otsustasin selleks puhuks valmistada oma lemmikmagustoitu.

Ja siis see hetk saabus. Suures kaares lendas mikser üle köögi. Nii kaugele, kui juhe võimaldas. Tool. Lauad. Seinad. Aken. Kardin. Põrand. Juuksed. Nägu. Riided. Käed. Jalad. Koer...

Väga ilus õhtu. Koer puhas. Ise puhas. Köök puhas. Ainult kardinatega läheb veel tunnike... ;)