Kapsarullide kodustamine

"Emme! Mis täna süüa on?"
"Kapsarullid."
"Iuuuu! Ma ei söö kapsarulle!"
"Miks? Siin pole ju midagi hullu? Kapsas, hakkliha."
"Ikkagi ma ei söö!"

"Ma panen sinu jaoks ka? Igaks juhuks."
"Ma ei söö kapsarulli!"
"Kuidas ma ainult enda jaoks teen???"
"Ma ei söö kapsarulli!!!"

"Mm! Emme, mis siin nii hästi lõhnab?"
"Kapsarull."
"Okei. Lõhn on hea, aga maitse mulle ei meeldi."
:S

"Emme! Ma vist võtan ikka ühe kapsarulli?"

Minutisse ei mahtunud, küll aga päeva...

Mõnel pole kuhugi kiiret. Kükitab kasuka sees keras ja vaatab kuud...

Kuu on kättesaamatus kauguses, aga ilus ikka.

Mõni otsib pilguga, kuhu sõber kadus.

"Tule nüüd tagasi! Kohv jahtub ära! Täna näidatakse Tihase TV-s punkareid!"

Iga päev saab kord läbi. Ka sünnipäev. Olgu pealegi juubel.

Lipp kolib korterisse. Selgub, et tema ulatub. Kuuni.

:)

Jõulukink veebruaris

Käisin sõbranna sünnipäeval. Kingita. Või mitte päris. Me polnud tükk aega teineteisel külas käinud. Ikkagi 1,5 km vahemaad. Nii oli ka jõulukink kinkimata. Ja nagu ikka - vastu sain veel uhkema.

"Näe, mis mul on!" rõõmustasin kodus.

"Kui sõbranna neid rohelisi kuule nägi, tulin mina meelde."
"Sa tuled kõigile meelde, kes midagi rohelist näevad," muigas põnn, aga tunnistas, et kink on armas. Ilus. Ja väga roheline. :)

Kodused jutud

"Ema! Tead, ma sain kehalises viie miinuse! Tead, millist pingutust see mult nõudis? Ma suusatasin läbi puu!"

"Ema! Ma ei saanud kunstis oma tööd valmis, sest mul polnud kanepilehte kaasas. Õpetajal ka ei olnud anda." (Prinditud.)

"Ema! Ma tahaks papagoid."
"Elevanti ei taha?"
"Tahan küll. Ma hakkaks temaga koolis käima."
"Sina hakkaks talle siis talveks heina tegema!"
"Ja sina hakkaks tal kastis liiva vahetama!"

Kuidas ma turismimessile läksin

Kolleeg pakkus õnneks, et tegeleb ise pikapäevarühmaga. Nii jõudsin kolmesele bussile. Plaan: Tassin puud. Kütan ahjud. Pissitan koera. Pakin vajalikud asjad ja torman järgmisele bussile, mis väljub kell viis.

Õnneks polnud tarvis kiirustada, sest põnn oli võtme oma taskusse pistnud ning Paidesse reisinud.

Toetasin koti kuuriukse ette ja "võtsin aja maha". Kuulasin tihaselaulu ja vaatasin, kuidas rähn kuurikatusest väljaturritava männi küljes trummeldab. Ajasin naabri koeraga juttu. Jalutasin mõned ringid ümber maja, et sooja saada. Ei saanud.

Rähn hakkas vaikselt ajudele käima. Tihased ka. Aga siis võttis külm ajud ära ja jälle oli kõik kaunis.

Kõmpisin peatusesse. Buss tuli kuidagi hirrmus aeglaselt. Aga tuli. Istusin (ainsa reisijana) kõige soojemasse kohta ja väristasin vaikselt jääkoorikut turjalt.

Rongis oli veel soojem. Kuidagi ei tahtnud väljuda. Valisin selleks isegi vale tamburi (kus uksi ei avatud).

Paadunud maakana satun linna üliharva. Üks põnnidest elab seal juba pool aastat, ikka ma pole külla jõudnud. Nüüd siis.

Esmalt tõttasin R-kioskist sõidutalonge ostma. Müüjatarid vaatlesid mind huviga. Selgitasid seejärel, et selliseid asju juba ammmmmu ei müüda. Ulatasid rohelise kaardi ja õpetasid, mis sellega teha tuleb.

Oh heldust! Teoorias tundus kõik peaaegu võimalik. Praktikas suutsin hädavaevu meenutada sõiduki numbrit. Aga mis liiki sõiduk, see enam meenuda ei tahtnud. Peatus, kuhu jõudma pidin, kannab linnu nime. Lehitsesin mõttes linnuatlase läbi. Valisin lemmikud: rästas ja pistrik. Kumbki ei osutunud õigeks. Õnneks märkasin enne helistada.

Sisenesin trolli, roheline kaart ettesirutatud käes. Kuhu? Kuidas? Mismoodi?
Osutus lihtsaks.

Väljusin soovitatud peatuses.
"Tule üle tänava. Keera vasakule ja siis otse."

Kas vasakule, kui bussist väljun, või kui näoga tänava poole seisan? Üle millise tänava?

Ei. Mulle meeldib maal rohkem. Kuigi põnni juures oli väga mõnus ja hubane.

Hommikul olin juba julgem. Ei hakanud pererahvast äratama. Askeldasin vaikselt, korjasin kola kokku ja hiilisin välja. Varusin minekuks aega. Ei tea ju neid teid ja vahemaid.

Selgus, et peatuseni kõndimiseks kulub umbes minut. Või kaks. Mina varusin 20. Isegi 30. Olin väljumisaja pisut valesti meelde jätnud.

Võrdlesin linna- ja maatihaste laulu. Linna omad on lärmakamad.
Õppisin linnakaardi pähe.

Järgmise bussi väljumiskohas olin vähem kui kümne minutiga. Et siis terminalis. kell pool kaheksa läbi. Ja messikeskus avatakse üheksast. Totakas.

Istusin. Vaatlesin inimesi. Busse. Seinapilte. Leidsin pildilt tuttava.
Eriti huvitav ei hakanud.

Otsustasin, et enne poolt üheksat ma bussile ei lähe. Milleks minna külmetama mäe otsa tuule kätte, kui seda võib siin teha.

Buss sõidab terminalist lauluväljakule 5 min. Jäägu see mulle meelde! Jalutasin hääääästi aeglaselt treppidest üles. Üle nelja minuti ei suutnud sellega venitada. Edu mulle! Muidugi olid uksed suletud.

Kümnekonna minuti pärast hakkas teisigi saabuma.
"Mis tähendab, ei tehta lahti?" ei mõistnud kaks häälekat naiskodanikku. "Mis nad vahivad seal sees ja ust lahti ei tee? Meie peame külmetama?" Leidus arvajaid, et enne üheksat pole lootustki.

"Avage! Tehke lahti!" kolkisid daamid nõudlikult. Turvad alistusid. Küllap piinlikkusest ja kartusest ukseklaasist ilma jääda.

Kuna mu rinnasilt oli teise inimese käes ja see teine inimene ei plaaninud täpselt üheksaks tulla, võtsin vahekojas valvelseisangu sisse. Mis viga seista! Soe ju.

Messiseltskond oli tore. Armsad inimesed. Mis sellest, et ma alustuseks kõik ülesanded valesti sooritasin. :P
Nende nimel tasus tulla ja oodata. ;)

Vastlaliug

Teiste liuglejate seast tundsin ära Tegelinski. ;)

Emme! Kõht on niiiiiiiiiiiiiii tühi!

Põnn kangutab külmikuukse lahti.
"Vau!"
Kapis tõesti üht-teist leidub.
"Ravioolid? Mis need on? Head? Iuuuuu! Seente ja spinatiga!"
Pärast põgusat vastikusvärinat klammerdub rusikake paberisse keeratud vorstijupi ümber.
"Kas see on sul see peeeeeekiga?"
Ei. See muruga.
"Iuuuuu!"
Mis siis veel leidub?
Sinki. Mune. Värsket kurki. Hapukapsast. Sutsuke jogurtit. Piima. Nisukrõbinaid...

Näib, et miski pole toit.

Otsustan, et olen jõhker ja hoolimatu ema. Las laps nälgib!

Minu praetaldrik lõhnab puravikuliselt. Teen toidukuhjale hapukoorest mustri peale.

Süda läheb haledaks. Panen makaronipoti tulele.
Peab piimasuppi keetma, sest tomatikaste makaronide juurde oleks iuuuu! ananassitükkidega.

:)

Toitumisnipp

"Süüa tahad?"
"Teha?"
"Süüa."
"Ma nii hilja ei taha. Sest öösel toit ei seedu ja läheb ainult pekiks."
"Jäta tuli põlema. Siis toit näeb, kuhu läheb. Hakkab pigem seeduma."

Kõik algas tigudest

Hommikul juhtisid põnnid tähelepanu sellele, et kasvatan aknalaual lillepotitäit tigusid. Mu eesmärk oli olnud pisut teistsugune.

Kui juba koristamiseks läks, otsustasin voodi teistpidi keerata. Ära tüütas, et valgetel öödel paistab täiskuu lagipähe.

Ega mu toas üleliigset ruumi ole, nii et kui keegi mõtles, et keerasin sängil jalad ülespoole, siis... ma ise olin hetkeks sama meelt.

Tekkis parem plaan: viin kapi teise (õigemini küll kolmandasse) tuppa. See tähendaks aseme mahutamist magalasse nii, et jääb ka käimispinda. Ka poleks enam vaja voodiotsa kukil hoida, kui tahan kapiuksi avada.

Koristushoos tirisin sahtlid tühjaks. Korralagedus valitses neis nagunii - käsikaudu kobades sattusid asjad suhteliselt huupi kuhugi ukse taha. Kavatsesin ka võimalikult palju riideid garderoobist välja praakida.

Kui teha, siis korralikult!

Ülemus oli õpetanud, et kõige lihtsam on kappi sõidutada vaibaga. Oligi.
Ülemus ei öelnud, et kapi taga võib olla tapeedita sein. :(
Noh, eks ma pisut kahtlustasin.
Õnneks leidus meil seinakatteks sobivaid kardinaid. Ajutiselt, eks ju. Kuni tapeedi hankimiseni. :S

Esimesena sattus põrandalvedeleva rõivahunniku juures masendusse põnn, kes tahtis pesema minna.
Järgmine depressionist olin ise, sest mõistsin, et pean selle kuhja kuidagi kontrolli alla saama.

Välja suutsin praakida ühe pika villase vesti, mille keegi aktivist pesumasinaga korsetiks oli kujundanud. Kuigi kõik teavad, et kannan viimased kuud vaheldumisi halli pihikseelikut ja lillelist kleiti, omasid kõik teised triibulised-ruudulised-pikad-lühikesed ihukatted tohutut emotsionaalset väärtust. :S

Sai nüüd parem siis? Ruumi on tõesti rohkem. Samas tunnen, kuidas jalad väsimusest tuikavad, kui järjekordselt oma toast läbi marsin. Vähemalt ise usun, et asi pole mitte pesukuhjaga masina ja nööride vahet traavimises, vaid visuaalselt pikemaks veninud vahemaas köögist elutuppa.

Vorst vorsti vastu

"Tahaks kommi!" tuuseldan närviliselt elamises ringi.
"Tee siis midagi head!" soovitab põnn. "Tahaks ka..."

Kommimeisterdamiseni me siiski ei jõua. Sukeldume külmikusse ja väljume sealt, kummalgi oma vorstijupp käes.

"Iuuu! Mingi pekitükkidega!" põlastab põnn minu jahisaaki ja nüsib enda omast  viile.
"Sinu vorstis on kõik segi mikserdatud. Sul pole aimugi, mis seal kõik sees on!"
"Ongi hea! Sinu omas on ju mingi... muru! Sinu vorsti tegemine kahjustab loodust palju rohkem! Kujutad ette: kisutakse taimi üles ja topitakse vorsti sisse!"
"Sinu vorst on muidugi keskkonnasõbralik. Taaskasutus! Kilekotid, plastpudelid. Toiduvärviga roosaks toonitud..."

Magusaisu meie vorstileivad ei peleta. Mida järgmiseks? Praeme kartuleid? :D