Äike võib tekitada tõsiseid terviseprobleeme

Välguekspert (5a): "Välk võib tungida sulle peanaha sisse. Siis sul hakkab pea ringi käima ja süda enam ei tuksu."

Üks või mitu?

"Mis need on?"
"Toolid."
"Õige. Kas neid on üks või mitu?"
"Mitu."
"Aga kui oleks üks, siis..."
"...me läheks kohe kiskuma."

Mugul

Kuuendas klassis olin ilusat klassivenda piiludes bioloogiatunnis üht-teist kõrvust mööda lasknud. Nii võisin varsti kooli seinalehest muude mõttepärlite seast iseenda oma lugeda: Kartuli vili on mugul.
Õnneks polnud autori nime juures. Jube piinlik oli ikka. Eluks ajaks jäi meelde, et ei ole mugul. Mari on.
Või siiski? Eile jäi ristsõna pooleli, sest süda ei luba MUGUL kirjutada.

Kuskil kunagi keegi õpetaja ei märganud seinalehte kaastööd teha? :D

Skaibivanaema

"Vanaema, vaata!"

"Kes see on?"

"See on ju pilt!"

Loomulikult. Et veel täpsem olla, siis "Let It Go!" pilt. Lumehelbeid on igatahes hulgi.

 Tütreke uhkeldab oma emadepäevakaardiga. "Poja ise tegi. Ise kleepis. Kirjutas ka ise!" muigab ta. Paberi teisel küljel on püüdlikult kirjavigane õnnesoov.
Ja-jah. Mu kaheaastane lapselaps on üliandekas... või pole väimees veel valetamist päris selgeks saanud. :)

Turvaliselt võssa

Pesukaru sündroom

Elamisse murdnud mudalaviinist õnnestus välja pesta mõned värvilised jalanõud, kombekad ja isegi mõned mudilased. "Oeh!" ütleks ma, aga eriti ei jaksa. :D

Perekond Imeline

"Emme! Su prillid on muide külmkapi peal."

"Sa kohe pead seda nii üleolevalt ütlema? Kust ma võisin seda näha?"

"Eriti, kui need on nii hästi nähtavad?"

"Sellest kõrgusest muidugi."

Põnn heidab möödaminnes pilgu mu tegevusele.

"Vastus on: KANA."

"Ma pidin muide südamerabanduse saama. Arvasin, et mul on puuk peas," ahastab ta samas.

"Aga..."

"Juukseklamber."

"Emme ei ole üldse hajameelne," tõstab Põnn külmiku leivakastist potikaane välja. ""Muuseas, kuhu sa selle võtme panid, mille ma sulle andsin?"

"Ma ei tea. Ma ei mäleta. Ma... MIS SA KIUSAD!"

Ja kõik see mahtus 5-10 minuti sisse. Ja nii kogu aeg! :)

Aedniku emadepäev

Mulle meeldib aiamaal. Võin tundide kaupa vaadata, kuidas naabrid peenarde vahel askeldavad. Ei noh, mulle endale meeldib ka näpud mulda pista. Igal kevadel tuleb selline vastupandamatu tung peale. Tavaliselt ei lähe see enne üle, kui kõik peenrad kaevatud ja seeme maas. Aga siis kohe läheb ka. Järgmise kevadeni.

Täna heitsin jälle hargi õlale ja tegin otsustavad sammud kapsamaa suunas. Märtsis või aprilli algul ostetud seemned kaotasin ära, aga see ei aidanud. Minu sisemine aednik sundis uusi ostma.

Niisiis. Murulaugu ja talisibulapeenrad - tehtud. Till maas. Naeris, redis, porgand - olemas. Kuumaasikad ja esimene maasikamaa - puhastatud ning kahekordseks laiendatud. Kuuendat kartulivagu kaevates valgustusin: ma nagunii ei suuda sellele seltskonnale ise kogu talvekartulit kasvatada. Kui ma siis veel väikese plaani maha pidasin, kuhu kurk, kuhu sibul, kuhu uba... avastasin, et herne jaoks tuleb hakata aiamaalappi pikemaks kaevama. Üüh!

Kartuleid maha pannes avastasin, et need on liiga suured. Lõikasin pooleks. Veel tõdesin, et neid on liiga vähe. Eriti, kui perekoer Freddy selleks ajaks, kui mina 2 vagu maha olen pildunud, pool vagu üles võtab ja, nägu mõnusalt mullane, isukalt minu niigi nappi kartuliseemet hävitab.

Siis meenus mulle, et tegelikult ei käsi mul mitte keegi siin rabada (peale mu sisemise aedniku, aga tema oli kamandamiseks liiga väsinud.) Ja et üleüldse on täna emadepäev ning mul on õigus natuke lõbutseda. Näiteks üritaks sulgeda selle karjääri meie esikus, kuhu iga päev järjekordne koorem liiva maha kallatakse.

Nii juhtuski, et 4 vagu jäid kartulita. Homme. Või ülehomme. Või millalgi teine kord.
:)