Naistest, putukatest ja muust

"Miks ämblikud seisavad ühe koha peal, kui nad putukat ootavad?" uurib üks noorema rühma põnn, kui oleme teel teiste juurde õue.
"Et putukad julgeks külla tulla," arvan ma.
"Õues on ka üks sinine putukas," mäletab põnn. "Tule, ma näitan. Mingi kaka on ka."
Kui nii, siis nii. Tuleb minna.

Enne aga vaja õueriided selga panna. Kükitan aitama.

"Mis need on?" silitab noormees käega mu põlve.
"Sukkpüksid."
"Miks naistel niisugused püksid on?"
"Ee... Et jalad paistaks ilusad."
"Miks poistel selliseid ei ole?"
"Poisid teavad niigi, et neil on ilusad jalad."

Hakkasime just jalanõudeni jõudma, aga nüüd vupsab sokk jalast.
"Vaata, mul oli siit ükskord verine!"
"Praegu on ilus. Pane nüüd sokk jalga."
"Oi, koll!" märkab põnn midagi varvaste vahel.
"Las olla. Ta on nii väike, ei kollita kedagi."
"Ta isegi ei kiigu. Ninakollid kiiguvad."

Olgu-olgu. 😊

"Tule, vaata putukat!" tuletatakse õues toas tehtud plaane meelde.
Aga sinine putukas on kadunud.
"Ehk linnud viisid ta oma pessa?" püüan mõistatust lahendada.
"Ei, ma arvan, ta on mulla sees... Lähme, vaatame parem kakat!"

 Pildi putukas on ühest teisest tänasest putukaprojektist. :)

Tänavavalgustustaristu rajaja

Kui unistada tillukesi unistusi, siis need tõenäoliselt täituvad.

Andsin oma panuse valgustuspargi istutamisel. 😉

Pikkisin peenra "tõrvikuid" täis.

Mõistsin, et see oli kuidagi liiga lihtne.
Noppisin lambivarred mullast välja ja otsisin üles lülitid.

Mõtisklesin.

Noppisin lambivarred uuesti välja, otsisin varre seest õiged maa sisse lükkamiseks mõeldud teravikud üles ja ühendasin.

Ei olnudki midagi keerulist! 😆

Paista, päike! 🌞💡

 

Viltuvaatamised

Puuoksal istus rohevint ja laulis ...metsvindi laulu!

"Segane oled? Ma tean su õiget laulu küll. Kasuperes kasvasid või?"

Lind ei teinud väljagi. Temal ikka "siit-siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirrutikk!"

"Sa oled rohevint! Niipalju ma nüüd ikka näen veel."

Linnul suva.
Viimaks lendas minema.
Ja tead mis?
Tagumisel oksal istus dubleerija.
Metsvint. 😂

- - -
"Midagi rohelist on ristmiku servas. Seal, kus mehed tavaliselt autot ootavad!"
"Mehed rohelises?"
"Ei. Selleks on veel vara. See on kuidagi kandiline. Nagu mingi kast."
"Auto?"
"Ei. See on nagu... Need on nagu... pesulõksud nööril." 😄

Kes kardab kärbsenäppi?

Eile õhtul käis mul tore külaline.
"Mis lind see on?" osutas ta õuemurul asjatavale energilisele sulepallile.
Polnud aimugi. Ma olen sellise pisut kottpimeda loomuga, ei märganudki.
Selgus, et must-kärbsenäpp.

Olen selliseid parkides vaatlemas käinud. Kodu juures pole kohtunud. Aga mida minusugune üldse enda ümber näeb!

Hommikuks olin tillukese naabri juba unustanud. Tundus, et tema mind mitte. Saatis kuuseheki servas tükk maad, paari meetri kaupa edasi vurades.
"Kes sa oled?" ei pidanud ma lõpuks vastu. "Kas sa oled...?" usaldasin küsida võimatut.
Loomulikult ei vastatud midagi. Saatja kadus hekinuga taha.
JA OOTAS SEAL!

Mure hiilis südamesse.
Ehk linnuke lihtsalt uudistas, mis tegelasi ta naabruses ringi uitab? Ehk olen ma tal kuidagi jalus? Pruudiks ma ju ilmselgelt ei sobi: suur, vähelendav, munemisoskuseta... Ehk on tal külm ja kõht tühi? Loodab abi, Aga mina olen ju üks puupäisem olevus üldse, kellelt abi tahta. Isegi pesakastiks ei kõlba. 😔

Sulekera saatis mind veel mõne meetri ja tuiskas siis üle tee männirea taha.
Hingasin kuidagi kergendatult. Igasugu imelikud mõtted olid pähe tikkunud.

Jõudsin puu alla, kus oma "taksot" ootan. Tuttav tilluke tegelane laskus naaberpuu oksale. Jälgis mind ärasõiduni.

Kodus tagasi, kihutasin oma kaasüürilisega õue teeääri kastma. Ühtlasi hiilisin vargsi, mida külm tulpidega teinud on. Hommikul ei olnud piisavalt julgust.

Lilled olid sellegi külmaöö vastu pidanud.
Aga ma ei olnud ainus vaataja.
Männi alumisel oksal istus mu linnuke...

No olgu. On tavaline, et kui sulle mingi uus teadmine tekib, hakkad selleteemalisi märke nägema veel ja veel. Aga kärbsenäpp pole ju uus vaid ununenu?

Toas tundus kuidagi meelerahulikum.
Vaatasin aknast pasknääri, punarinda ja rästaid ning otsustasin, et kõik on kinni mõtlemises. Võtsin puukorvi näppu ja lippasin kuuri.
Trepi kõrval sirelipõõsas asjatas...

Hanna foto

Kaks päeva hiljem.
Tegelane istub köögiakna all led lambi otsas. Kiiret pole kuhugi. Jälgib mu hommikusi askeldusi. Õigemini jälgin mina teda. Binokliga. Nii on selgem ja suurem. Tema peaaegu ei liigutagi. Suled hommikukülmakohevil ja ümmargused silmanööbid säravad.