Fotojaht. Peidus pool

Mõnikord oleme nagu majad. Süütame ja kustutame aknaid. Katame ja avame end. Püüame esile tuua parima osa endast, puudusi olematuks salates.

Poolpeidus eluhoone.

Mõnikord oleme liblikad. Hoiame meelega tiivad suletult, et avanemishetk oleks ergas ja eriline.

Hästivarjatud silmavaade.

Meie süda on filter, millest maailma läbi laseme. Kas maailm sellest ka puhtamaks muutub? Või meie ise?

Kapiriiulile peidetud poolid.

Teised.

Mul on jätkuvalt tehnilist taipu!

Kandsin seda muret endas juba pikemat aega.

Diktofon läks katki.

Sügisel juba.

Asjad ikka lagunavad, aga see diktofon... see ei ole minu oma.

Et kuidas ma viin tagasi ja ütlen, et vabandage, aga see oligi teil katki.

Uhh.

Ükskord ma ikka proovisin seda parandada ka. Ses mõttes, et ostsin uued patareid sisse.

Ei aidanud.

Pilditu.

Nüüd kiusab üks kena inimene kirjutamismõttega, aga sinna juurde on diktofon hädatarvilik.

Ohkasin. Mul ju on diktofon. Aga katkine.

Ohkasin veelkord.

Avasin südamevärinal tagakaane.

Panin veelkord uued patareid.

Läks käima! :D :D :D

Ju siis ostsin eelmised valest kohast.

Maagide heitlus

Viimastel nädalatel tunnen endas kummalist jõudu ja võimet seda suunata. Juba teist korda jalutas mu auto ette must kass, aga niipea, kui kamandasin:

"Kuhu sa tuled? Tagasi!"

keeras kõuts (või midagi sarnast) otsa ringi ja lahkus pildilt.

Seepärast tundsin end üpris julgelt, kui tundi tulnud lasteaiapõnn salapäraselt käsi laiali ajas:

"Ma olen VÕLUR!"

"Sohoh! Nii põnev!" muhelesin ainult.

Aga kohe hakati nõiakunsti mu enda peal katsetama:

"Ma võlun su... neiuks!"

Nüüd murran pead, et kas see oli päris nõidus või "Armastus kolme apelsini vastu"? :D

Prahimunad, Jürid ja muu

Ee... Kui mulle kauss ette näidati, milles munavärvimiskraam pidada olema, silmasin mina seal küll ainult õuepühkmeid (kuuseoksad, mullused kaselehed, närtsivad sinikellukesed, pudi ja puru). Aga mahedavõitu tulemust ei või muu, kui vähese pühendumise kaela ajada.

Ah! Mõni hetk võibki rahulikuma tooni võtta, siis särab teine seda eredamalt. :)

Kirkamad munad tõi tordi peal kaasa kauaoodatud külaline. Ega mulle see pühadeaegne munasöömine eriti sobigi. Tort on hoopis teine asi! :D

Ja pealkirjas lubatud Jürid? Jooksin neid otsides terve maja läbi. Leidsin (sõbrannaga kahepeale) 16, aga viimased ei läinud arvesse. Alatu! :P

Õhtusel otsimisel leidsime toreda mudilase

ja vastkoorunud tibupojad, kes hinge nii hellaks tegid, et pildistamine ei tulnud pähegi.

Fotojaht. Raamid

Haa! Toreda piparkooginäituse varal saab mitu aastat fotojahil osaleda. :)

Jupike hooviraami.
Rahuraamid.
Vaateraam Olevistest.

Teised.

Öökoletis

Kesköö ammu möödas.

Leian just, et tagumine aeg uinuda, kui toanurgast kostab jõletumat krabinat.

Niih. Unega on siis ühel pool.

Uuesti.

Kus täpsemalt, aru ei saa. See, et mu kuulmine kuidagi vindiga käib, on juba üsna tavaline.

Seina sees? Seal pole nii suure hääle jaoks ruumi! Paberikastis? See on kassi kastile nii lähedal, et tundub ebatõenäoline. Tuvi kukkus ahju? (Läbi kinnise siibri?)

Pruugib vaid pead keerata, kui hakkab aga jälle. Brrr. Ja Seitel? Temal on savi.

Aaaah! Viimane kord oli see kuskil üsna voodi all/juures/sees. Nooh. Jaah. Siin on igasugu kraami. Kitarr. Ajakirjad. Kingad. Sussid. Kõlarid. Kaal. Vatipadjad... Kõlarid?

Huh. Selle looma vaigistamiseks piisas juhtme eemaldamisest arvuti küljest.

Fotojaht. Metsa all

Ära taha metsa! Metsa all on hirmutav pimedus või veel hirmutavam valgus. Sellest sügavamal on ainult

igav liiv.

Ise metsaalust mängides saab unustada end imetlema

selle puu sihvakust,

tolle puu koore krobelisust või

järgmise spiraalköidet.

Liiga pikalt ei maksa pikutada. Tänapäeva mets on kiire muutuma.

Teised metsaalused.

Kaevul

Või siis minagi teistest kehvem saan olla. Käisin ka vihtlemas.

Eile upitas end vesi, täna oli päike püsti.

Pratchett ja mina

Piinasin hommikupoolikul koolieelikuid.

"Millal sa lasteaeda tuled?"

"Mismõttes?"

"Hommikul, päeval, õhtul või öösel?"

"Hommikul ikka. Mis ma siin öösel teen?"

"Mida teeb päike?"

"Soojendab."

"Mida teeb rätsep?"

"Ma ei teagi, kes see brätšet on!"

---

Aga minul sündis hommikul muinasjutt. Nii kangesti kibelesin seda jutustama. Siis äkki turgatas hiilgav idee, kuidas seda tunni teemaga siduda.

Neljas klass oli lihtsalt uskumatult tubli. Lapsed kuulasid hiirvaikselt ja keskendusid siis saadud ülesandele. Ja mõelda vaid! Ülesanne, mis eelmisel korral ninad kirtsu ajas, täideti täna püüdlikult ja õhinaga. Kõik said valmis. KÕIK!

"Te olite täna võrratult toredad!" ei raatsinud ma kiitmata jätta.

Tead, mida nad vastasid? Midagi väga väga ilusat.

:)

Fotojaht. Rist

Rabaüksinduses.

Unustatud surnuaias.
Taasavastatud.
Kellel on kõige rohkem riste kanda?
Ungurmuiža.

Teised.

Erusõjavägelane Seitel

"Kui tuleb jäse amputeerida, kas te tahate sellist kassi?" küsis arst.

Üht silma nagunii pole. Ja üht kihva. Elaksime selle ka üle.

Käpp jäeti esialgu otsa. Operatsiooniks läks ikka. Süste ei pannud Seitel tähelegi. Küllap oli sõjahaavadest oimetu.

Nüüd vaatab oma narkoosiunenägusid. Sõdurielu on elatud. Tänasest koduperenaine.

Üks pulmapilt

Vanaema muigas, et tal oli hirmus kihk mehele minna, aga vanemad ei lubanud. Kaheksateistkümneseks saanult, kui enam luba vaja polnud, kohe läkski. Seega peab foto olema aastast 1932.

See pilt jõudis minuni imelikke kanaleid mööda. Maailm on nii väike!

Mina mäletan sellist vanaema ja vanaisa.

1982. Viiskümmend aastat hiljem.

Miks ei ole mõistlik mustavalgekirjut kassi pesumasinaga pesta

Valge määrdub. Seda esiteks.

Tsentrifuugida tulnuks villase programmil ja vististi on üldse liiga kõrge veetemperatuur valitud. Peab naabriga rääkima.

:P

Fotojaht. Üks teise sees

Raamatukogu maja sees.

Näitus raamatukogu sees.

Pildid raamide sees.

Sõnad piltide sees.

Teised.

Dieettoit

Olen viimastel päevadel tihedamini kaaluga suhelnud ja ei saa mõnest asjast aru.

Miks kaalun hommikul pool kilo vähem?

Vahepeal mingeid väljaminekuid pole toimunud.

Voodi on kuiv.

Hing läks uitama ja pole veel tagasi tulnud? Minu avar poolekilone hing?

Kuna on paastuaeg, üritasin ka pisut. :)

Nüüd tuleb tagasi normaalse elu juurde jõuda.

Viilin kõrvale soustist-kartulist ja laupäevapannkookidest ning hautan endale köögivilju.

"Valage peale kuiva veini," soovitab pakend. Hm. Vermut on vist väga vale asi? Mis meil siin kapis veel on? Dreamer. Valge. Magus. Nooh, ma võin ju sidrunit peale pigistada.

Hautis lõhnab nagu pohmelleri hingeõhk.

"Lisage lõhekuubikud."

Kust ma neid püüdma lähen? Aga... Mul on külmas mingi tursa-asi. Paneeritud.

Pole kindel, kas see roog tuleb kokkuvõttes kuidagi kehasõbralikum, aga peamine on usk!

Toorjuustu ka peale. Toorjuust on kindlasti väga kasulik.

Maitseb nagu... toit. Kes valvab, et ma seda nüüd korraga alla ei kugistaks? Ja mida teha ülejäänud veiniga? Sõbrannaaaaa! Sina oled targem, Sina kindlasti tead. ;)

Kuidas ma maakonnakeskuses käisin

See mõtegi oli hirmus. Et mina. Ise. Oma autoga. Lapsed peal.

Aga ma olen nii mõjutatav.

Valmistusin hoolikalt.

Ärkasin pool kuus, et uurida kaardilt tänavavõrgustikku. Ühtlasi vaatasin ilm.ee-st, kuidas ringtee liikluskultuur ka on.

Olematu. Osalt sellepärast, et vara. Osalt kindlasti ka sellepärast, et pool tundi jõllitasin taipamata, et see on liikumatu pilt ja kaamera sisselülitamiseks tuleb lisaklõps teha.

Siis maksin järjekordse portsu põnni autokooliraha ja alustasin igahommikusi toimetusi.

Kõigi üheksa töölesõidukilomeetri jooksul sisendasin endale, et pole hullu, küll hakkama saan.

Tööl avastasin, et rahakotti pole. Seega - ei ainsatki dokumenti. Nii ei saa ometi minna!

Sõbranna oli valmis tõendi kirjutama. Lõpuks pakkus oma raha ja lubegi.

Otsustasin siiski lõuna ajal kodus ära käia.

18 raisatud kilomeetrit ajas muidugi meele hapuks. Eriti, kui paarsada meetrit enne kodu meenus, et... võti jäi põnni kätte.

Kui juba tulin, siis lõpuni. Äkki on keegi täiesti juhuslikult unustanud võtme ukse ette, mati alla, minu taskusse...

Jõudsin maja ette. Minu auto polnud seal ainus.

Otsisin läbi autouste taskud, armatuurlauasahtli, istmealused, ukseümbruse, iseenda...

Võtit loomulikult ei olnud.

Nüüd et... Tahaks õuest minema!

Sadakond meetrit suurepärase nähtamatusega kurvilist teed lumevallide vahel ja tagurpidi? Mkm. Isegi ei mõtle sellest.

Asusin ees laiutava auto juhti otsima.

Lõpuks leidsin ka.

Andis ta mulle võimaluse edasi liikuda?

Ei! Ta andis mulle võimaluse manööverdada.

Ausalt? Oskan paaalju paremini.

Aga noh, keegi viga ei saanud. Isegi masinad jäid terveks.

Uhasin tagasi. 9 km. Astusin autost välja, lukustasin uksed ja märkasin äkki midagi kollast. Istme taga taskus.

Muidugi. Koduvõti.

Ots ringi ja tagasi. Uks lahti ja tuppa. Aga rahakott? Ei kuskil!

ÄRGE TULGE MULLE ÜTLEMA, ET SEE ON MUL KÕIK AEG KOTIS OLNUD!!!

Ei olnud. Padja all oli hoopis. Millal ma ta ometi sinna pistsin?

Üks ebamugav asi veel. Kui enne tundus, et bensiinist võiks äkki isegi jätkuda, siis nüüd kindlasti mitte. Mina kuskile tundmatusse bensukasse? Unustage ära!

Sain bensiini. Sain lapsed peale ja jõudsin sihtkohtagi.

Super!

Vaatamata sellele, et kogu aeg peas vasardas:

Aga mis siis saab, kui radiaatori lõdvik jälle katki läheb? Starter otsad annab? Ee... ratas tuleb alt ära? Piduriketas puruneb? Veel midagi, mida ma isegi karta ei oska? Kui keegi autole tagant sisse sõidab? Ette jookseb? jne jne jne.

Tänavad osutusid laiemateks, vähemlumisemateks ja hõredamalt asustatuiks, kui olin peljanud.

Leidsin endale hea üksildase koha ja jäin ürituse lõppu ootama.

Üritus ei tahtnud lõppeda.

Lubatud kahest tunnist sai sujuvalt kaks ja pool. Siis helistas põnn ja teadustas, et nüüd on neil veerandtunnine paus ja siis tuleb teine pool.

Õnneks taipasid tibud ise ka, et jääme niimoodi oma kohalikule üritusele hiljaks. Hiilisid poolteist tundi enne lõppu ära.

Minu vaikne nurgake oli vahepeal ümber piiratud. Vasakule kerkis kolakas maastur, paremale midagi kergemat. Lõpuks otsustati ka seljatagune ära kaitsta. Et ei tekiks põgenemishimu, lömastas viimase nähtavuseraasu suur liinibuss.

Nii vahva.

Õnneks mingil hetkel minust tüdineti. Ainult buss pidas lõpuni vastu.

Manööverdasin eeettevaatlikult bussist mööda (näe, päevane koolitus oli ikka asjaks!), olin eeskujulik ja tähelepanelik ning... tõin põnnid eluga tagasi.

Huh!