Õel ema ja ilus laps

"Kuidas köögivilju tehakse?" ilmub toauksele põnn.
"Nooh... võtad seemned, paned mulda, kastad..."
"NEID köögivilju!" turtsatab põnn ja vehib kilepakiga, millel ilutseb kiri "Pühapäevapada".
"Hautad."
"Pliidil?"
"Ei. Otsi kana."
"Tegelikult ka, panen vett peale?"
"Alla. Singitükke pole enam? Prae ära, saad natuke rasva..."
"Iuuu! Ma teen veega. Siis ma lihtsalt keedan ju?"
"Aga ära keeda lihtsalt. Keeda keeruliselt."
"Äh. Aga kui ma teen vesivannil? Et siia panen vett ja siia köögiviljad?" taritakse potid lagedale.
"No tee."
"Ah, ma vist ikka keedan..."

Pärast seda, kui perearst mainis, et mu tütar on normaalkaalus, algas draama. Laps leiab, et peab 20 kg alla võtma, sest... normaalne olla on äärmiselt ebanormaalne! Õnneks esialgu alandab ta kaalu riiete arvelt (jope näiteks aitas korraga mõnisada grammi maha võtta) ja õnneks on soojad ilmad.
Oh.

Lilli sööd?

Käisin sünnipäeval. Meeldis. Maitses.

Olen pakkumistele avatud. Valmistan ka pruudikimpe. :P

Vennad pakases ;)

Kapsarullide kodustamine

"Emme! Mis täna süüa on?"
"Kapsarullid."
"Iuuuu! Ma ei söö kapsarulle!"
"Miks? Siin pole ju midagi hullu? Kapsas, hakkliha."
"Ikkagi ma ei söö!"

"Ma panen sinu jaoks ka? Igaks juhuks."
"Ma ei söö kapsarulli!"
"Kuidas ma ainult enda jaoks teen???"
"Ma ei söö kapsarulli!!!"

"Mm! Emme, mis siin nii hästi lõhnab?"
"Kapsarull."
"Okei. Lõhn on hea, aga maitse mulle ei meeldi."
:S

"Emme! Ma vist võtan ikka ühe kapsarulli?"

Emme! Kõht on niiiiiiiiiiiiiii tühi!

Põnn kangutab külmikuukse lahti.
"Vau!"
Kapis tõesti üht-teist leidub.
"Ravioolid? Mis need on? Head? Iuuuuu! Seente ja spinatiga!"
Pärast põgusat vastikusvärinat klammerdub rusikake paberisse keeratud vorstijupi ümber.
"Kas see on sul see peeeeeekiga?"
Ei. See muruga.
"Iuuuuu!"
Mis siis veel leidub?
Sinki. Mune. Värsket kurki. Hapukapsast. Sutsuke jogurtit. Piima. Nisukrõbinaid...

Näib, et miski pole toit.

Otsustan, et olen jõhker ja hoolimatu ema. Las laps nälgib!

Minu praetaldrik lõhnab puravikuliselt. Teen toidukuhjale hapukoorest mustri peale.

Süda läheb haledaks. Panen makaronipoti tulele.
Peab piimasuppi keetma, sest tomatikaste makaronide juurde oleks iuuuu! ananassitükkidega.

:)

Toitumisnipp

"Süüa tahad?"
"Teha?"
"Süüa."
"Ma nii hilja ei taha. Sest öösel toit ei seedu ja läheb ainult pekiks."
"Jäta tuli põlema. Siis toit näeb, kuhu läheb. Hakkab pigem seeduma."

Vorst vorsti vastu

"Tahaks kommi!" tuuseldan närviliselt elamises ringi.
"Tee siis midagi head!" soovitab põnn. "Tahaks ka..."

Kommimeisterdamiseni me siiski ei jõua. Sukeldume külmikusse ja väljume sealt, kummalgi oma vorstijupp käes.

"Iuuu! Mingi pekitükkidega!" põlastab põnn minu jahisaaki ja nüsib enda omast  viile.
"Sinu vorstis on kõik segi mikserdatud. Sul pole aimugi, mis seal kõik sees on!"
"Ongi hea! Sinu omas on ju mingi... muru! Sinu vorsti tegemine kahjustab loodust palju rohkem! Kujutad ette: kisutakse taimi üles ja topitakse vorsti sisse!"
"Sinu vorst on muidugi keskkonnasõbralik. Taaskasutus! Kilekotid, plastpudelid. Toiduvärviga roosaks toonitud..."

Magusaisu meie vorstileivad ei peleta. Mida järgmiseks? Praeme kartuleid? :D

Kuidas äratada last?

Jõuan töölt koju.
Üks osa perest siirdub sünnipäevale. Põnn on end tekkidesse kaevanud ja magab sügavalt.
Jee!

Väike õhtuoode.
Arvutivabadus.

"Ma ei tahaks küll segada, aga köögis on rullkooki ja mandariine..." pomisen vaikselt, et mitte tütrekese und häirida.
"MIIIIIIIIIIIIIIISSSS!!! Ja sa lased mul magada! Mis ema sa küll oled!" hüppab põnn kui vedrust visatult vähemalt meetri kõrgusele ning sööstab minema. "Sa veel maksad..."
"Ma maksin juba. Mis sa arvad, et ma poes vargil käisin või?"

Noorus, ma ütlen!

Maitseelamus

Paneeritud suitsujuust. 

Pilt tuli kehvake. Hämardus juba.

Simmanitesse suhtun eelarvamusega. Kahtlustan lihtsalt, et ei ole minu pidu.
Küllap ilmaaegu. Kogemus on ju aastatetagune. Tookord sattus ehk veidi vale seltskond ja kogemata just see kõige kohutavam esineja. Minu jaoks.

Aga toidetakse küll toredasti. Märkan, et minu valik on rangelt salajane. :D
Ja lahtiolekuaeg rõõmustab maakohale ebatraditsioonilise kliendisõbralikkusega.

Jõulud jätkuvad. :D

Kahjur?

Kõrvitsal on auk külje peal. Üsna lühikese aja jooksul tekkinud. Jõudu ja visadust paistab sel loomal jätkuvat.

Mõni suuremat sorti näriline üritab sinna sisse pesa teha? Lausa kõhe on köögis olla. Hiiri ma ei karda. Aga nii suurte lõugadega pole ükski hiir.
Hiidrott?

Freddy see ju ometi pole?
Ei usu.
Kuidas ma võisin millegi taolise peale üldse tulla!

 ;)

Laupäevane koogitegu

Väimees meisterdab mingit uudiskooki. Valab täidise taignale ja üritab pealt taignaservadega kinni katta. Aga vedel täidis veab servad maha, sest küpsetamisele kuuluv jätab plaadile palju vaba ruumi. Millega see täita? Vaatame otsivalt ringi.

Porgandid?

Puuhalg?

"Kinnitame taigna pealt hambatikkudega?" pakub väimees.

Hambatikud on kadunud.

"Tavaliste tuletikkudega? Lõikame väävlid maha. Või ei. Torkame väävliotsad taignasse, siis ei lähe need põlema!" :P

Paraku osutub taigen tikkudest tugevamaks.

"Anna teine küpsetuspaber veel!" proovib meie kondiiter kimbatusest välja tulla.

Nüüd on paberiserva rohkem, aga kuidas seda kinnitada?

"Klammerdajaga?" läheb mul pirn põlema.

"Esikus!" juhatab koogitegija, haarab ulatatud tööriista ja tardub siis. "Et... kuidas?" :D

Klammerdame koogipanni serva külge??? :P

"Oota, kuskil on teistsugune klammerdaja ka!" tuiskan otsingutele. Paraku on klambrid otsas.

Pesulõksudega?

Õmbleme?

Liimime?

"Foolium!" meenub mulle veel üks võimalus.

Meisterdame toreda fooliumist vorstikese. Taignal on ahjus kindlasti väga põnev. Vaevalt, et sellest kihilisest kasukast niipea kuumus läbi tungib. :D

Mõtlemine pole mu tugevaim külg. Rääkimine ka mitte.

Päeval kauplesin asendusgiidi: "Sul on ju võtmed olemas? Väga hea, siis tuled nendega ja ma jätan enda komplekti siia."

Tundus hea mõte. Kuni selle hetkeni, kus pidin ukse lukustama ja samal ajal võtmed majja jätma.

Ja seda plaani üritan ellu viia vähemalt kord suve jooksul! Aastast aastasse.

***

"Kuidas ma ütlen inimestele, et see päevitunud ja ujukates kutt on minu VANAISA?" muigas põnn päeval. "Ma mäletan, kui ta end ära põletas ja kuidas siis vanaema määris hapukoore ja ma-ei-tea-millega... No sa ei pea ennast 12 tundi grillima! Ühes asjas on vanaema ja vanaisa sarnased. Nad ei õpi oma vigadest!"

Et süüdistan geene? ;)

***

Askeldan köögis.

"Põnnid" on juba tüki aja eest oma tuppa pugenud.

"Emme!"

"Ma ei saa veel. Praen maksa lõpuni!"

"Emme!"

"Mis on? Ma kohe lõpetan."

"Tule siia!"

"Ma ei saa ju!"

"Tule siia!"

"Nooh?"

Vaikus.

Ei ole nii.

On ikka. Jälle ma pidasin maha pika ja sisuka dialoogi oma külmaveetoruga. (Naaber kord pidas mulle õpetliku loengu hüdrofoorist, survest, paigast ära õhkpadjast ja undavatest torudest, aga minu jaoks jääbki see nähtus Nutjaks Toruvanameheks. Kuidas ma küll tema kaotuse üle elan, kui nad selle asjanduse lähipäevil ära remondivad, nagu ähvardati...) :P

Restauraatori unistus ja Liiliad Köögikatale

Mõisas turgutatakse üht laemaalingut. Tuba tellinguid täis, ega meistreid väga tülitada julge. Aga inimesi ju huvitab, siis hea nende taha pugedes ennast ka sisse pressida.

"Mis teie kaelad küll õhtuks ütlevad!" muretses keegi osavõtlik vanaproua.

"Kartuleid tahaks võtta!" õhati laealusest.

***

Et niisuguseid süüakse? Toorelt, kupatatult?

Sinul ei pea mitte unistusi olema, mida oma palga eest osta!

"Kust see loik köögipõrandale tekkis?" põrnitsesin kahtlustavalt ümbrust. Kõige tõenäolisem, et naabrid uputavad. Seinad paistsid kuivad. See ei loe. Järelikult tuli seinavahest ja nii kiiresti, et ei jõudnud tapeeti vetitada.

Siiski. Põrandapesuämbrit kergitades vulises ühest kohast lõbus ojake. Rrrrr! Selle anumaga on siis korras. Kallan vee kõrvalasuvasse jäätmenõusse ja kuivatan põranda ära.

Supp saab valmis. Kana-klimbi. Magustoidu serveerimiseks virutan naabrinaise lilleklumbist ühe liiliaõie, aga ega ma seda süüa küll ei julge. Natuke üht leheserva näkitsen (no et äkki on ikka väga vale sort, umbes nagu liiliate "valge kärbseseen"), aga see ei maitse kuidagi.

Peenrast möödudes märkan, et kreemikal daalial on õrnlilla varjund.

Kas tumelilla värvib teised ära? Isegi mõne meetri kaugusel? Imestan, et paar aastat tagasi sain vahva lilla-valgekirju sordi, aga nüüd on valdavalt lilla. See toon ei kuulu üldse mu lemmikute hulka. Otsin vaid põhjust, et ta oma aiast eemale peletada. Kui ta teiste kallale kipub, on asi otsustatud. :D

"Emaaa! Miks köögipõrand märg on? TÄIEGA!"

Aaaaaaaah! Lainetabki! Nonii, naabrid. Nüüd läheb lahinguks! Üks asi on tagasihoidlik lillevargus, aga teine köögi rikkumine. Pealegi ei varastanud ma nende naabrite tagant.

Hm. Sein on ikka kuiv! Aga jäätmeämber plumpsub tõstes rõõmsalt viimaseid vedelikujäänuseid põrandale. Nii et siis mõlemad korraga. Tore.

Arukas oligi põrandapesuvesi sinna kallata. Häbi mulle.

"Emaaaa! Nii ei saa!"

"Mismoodi?"

"Nii, et muudkui asendad asju!"

"Ja kes keelab?"

:D

Tagasi juurte juurde

Ja pealsete ligi kah. Sisemine korilane ajab aeda ja metsa.

Miskipärast on sinna aetud ka hordide kaupa parme ja sääski.

Tekkis mustikamõte. Varustasin end ettenägelikult kardinatükiga, aga see ei töötanud metsas pooltki nii hästi kui koduse testimise ajal. Mõnest suuremast puust läbi kõndida üritanud, lõin käega ja heitsin oma "pruudiloori" kuklasse. Tükk aega valitses vaikus. Nii veider maskeering pidi putukarahvast tõsiselt heidutama, sest kaaslane vehkis usinasti käte-jalgadega (korjas ikka rohkem kui mina!).

Tänaseks aitab metsast. Aiamaa osas ma pole nii kindel. :D

Kodutu suvi

Piinlik tunnistada, aga eile käisin sel aastal esimest korda ujumas. Valisin võimalikest suurima anuma - mere.

Ei noh, tore oli. Liivapõhi ja lauge "laskumine", kalapägalikud jalgade ümber ja sõpruskond kaldal, kes põnnamalöömise välistas. Vesi vahvalt märg ja temperatuurilt talutav. Sellegipoolest kuuletusin tänulikult bussijuhi soovitusele, et kui esimest korda, siis pikalt ei maksaks. Lubatud 20 kraadi räägiti hiljem 19,5-ks. Oleks varem teadnud, poleks ehk julenudki. :P

Täna on täna. Uus päev, uued tegemised ja emotsioonid.

Ringihulkujate kodutervitustoiduks sobib seljanka. Kõigist neist vorstijuppidest, singisabadest ja konservipoolikutest, mis külmikusse on salvestunud.

Kokkamiskõrvase vestluse käigus saab selgeks arutatud mõnigi segane asi. Näiteks, et mannaks nimetatakse röstimata mooniseemneid ja et otra valmistatakse kartulist.

Nüüd põnn pakkimisse ja rongile ning siis taas kodust välja. Ootab tähtis "eksam-ekskursioon". See väljakutse hoiab minus juba paar päeva elevust. Ehk täitsa õnnestub? ;)

Kõik on üle!

Küll on keeruline koristada! Tõstad kriitiliselt kõik asjad kapist välja, et no nüüd ma hävitan vähemalt kolmveerandi. Ja siis lappad kõik jälle tagasi. Üht-teist veel pealegi.

Ma saan ju aru, et põnn ei vaja paarikümmet suvepluusi ja mina kümmet seelikut, aga käsi ei tõuse...

Oi-oi! Kas 12aastasele lapsele on lootusetult hilja rääkida, et maailmas on ka muid värve kui roheline? Ma ei teadnud, et see nakkab. :(

Olgu öeldud, et ka see, mis fotol paistab hall, on tegelikult roheline. Enamjaolt.

Lõunapaus. Nüüd on oluline ära süüa need pannkoogid, mis olid kellelegi lõunasöögiks mõeldud ja mis maha unustati.

Kaotatud mõõdutunne! Leidjal palun helistada... :( :( :(

Ok, rullin end nüüd koristustöödele tagasi.

Ah jaa! Usina nõudepesu käigus küürisin puhtaks paar taldrikut, nuga-kahvlit, hariliku pliiatsi ja maasikamoosiämbri. Kõik, mis laualt kokku korjasin. Hea, et ajalehe märkasin aknalauale tõsta. :P

Naabritädi tõi natuke mune

Naturaalmajandus. Mina sulle internetti, sina mulle mune ja muruniitmist. :P

Skleroos 3 ja kodujutud

"Kuulge! Kuhu ma frikadellid panin?" põrnitsen tühja sügavkülmikuriiulit.

"Supi sisse?"

"Ei pannud!" Seda mäletan täpselt. Ja no nad hakkaks ju silma.

"Kapist võtsid sa nad välja."

Tore. Siis on otsimisala ulatuslikum, aga mitte oluliselt. Õues ma vahepeal ei käinud. Tagatoas ka mitte.

***

"Me käisime lõunal autoga poes. Teel jalutas kaks naist, üks ühel ja teine teisel pool mittevägaääres. Ema turtsus, et talle meeldivad sellised jalakäijad. Et sõidaks kohe ämbri käest. Ja arva ära! See ämber oli metsmaasikaid täis!" (Ausõna! Nägime seda möödasõidul, mitte konfiskeerimisjärgselt.)

***

"Emme! Kas sina ostsid ka imetamisrinnahoidja?"

"Mkm!"

"On seda nii väga vaja?"

"Ei tea. Mina viisin teid kohe lehma alla." (Vale! Päriselt olin ma kõrgetoodanguline ja pika laktatsiooniperioodiga.)

***

Frikadellid olid ikkagi sügavkülmas. Taignapaki all. Hm? Miks ma otsustasin nad sinna peita? Taigen oli sahtlis esimesena!