Põnn kangutab külmikuukse lahti.
"Vau!"
Kapis tõesti üht-teist leidub.
"Ravioolid? Mis need on? Head? Iuuuuu! Seente ja spinatiga!"
Pärast põgusat vastikusvärinat klammerdub rusikake paberisse keeratud vorstijupi ümber.
"Kas see on sul see peeeeeekiga?"
Ei. See muruga.
"Iuuuuu!"
Mis siis veel leidub?
Sinki. Mune. Värsket kurki. Hapukapsast. Sutsuke jogurtit. Piima. Nisukrõbinaid...
Näib, et miski pole toit.
Otsustan, et olen jõhker ja hoolimatu ema. Las laps nälgib!
Minu praetaldrik lõhnab puravikuliselt. Teen toidukuhjale hapukoorest mustri peale.
Süda läheb haledaks. Panen makaronipoti tulele.
Peab piimasuppi keetma, sest tomatikaste makaronide juurde oleks iuuuu! ananassitükkidega.
:)
1 comment:
Appike, kui tuttav :)
Meie menüü siin majas käib alati Põnnipõhiselt... Kutt, kelle eine sisaldab kaks liitrit toitu korraga, katsub mind lohutada, et tema olla sama vanalt samasugune närb ja valiv söödik olnud.Loodame selle pihta.
Post a Comment