Aasta viimasel päeval

Ilus aasta on olnud. Mida lõpu poole, seda ilusam. Nii et mina küll paremat ei taha.
Isegi samasugust tundub palju küsida.
Tahaks muidugi.
Sõprade ja sündmusterohket.
Ja sellist, kus on aega iseendaga olla. Nagu täna. :)

Paremat uut aastat kõigile neile, kellel nii hästi pole läinud.

Jõuluhommikul

Unenäos olin võidelnud krokodillide massimaaletoomise vastu. Võitsin. 

Tundub, et jõuluvana on mind selle eest kiitmas käinud.

:D :D :D

Tänavu on meil eriliselt 3D piparkoogid. Mõnel sentimeetrist kõrgem suhkrukuhjatis. Põnn sai uued vormid ja lõbutses kogu õhtu.

Pühad. Mõnus.
Tundub, et ilm soojeneb. Pole küll piiluma jõudnud, aga teatud märgid näitavad. Toru on jääs.
:)

Tüli meie moodi

"Tee siis lauapealne ka korda!"
"Jaa-jaa! Ja siis see ja see ja see..."
"Ega sa täna just väga palju teinud ei ole. Ainult kõndinud arvutiga eest ära ühest toast teise."
"Jaa-jaa-JAA!"
"Sina tõstad häält! Siis ütled, et mina."
"Sina tõstad! Mina... mina olengi selline vaikse häälega."

Eks sa katsu tülitseda, kui mõlemat ajab naerma. :D

Jõulutaat on poolel teel

Kodused jutud

"Kasutan Vanish`it iga pesukorra ajal. Kuidas toimid sina?" uurib toimekas reklaamitädi teisel pool ekraani.
"Kasutan igal pool," kommenteerib kööki sööma siirduv Põnn13 telerist möödudes.
Küllap leian pärast Vanish`ipudeli tühja praetaldriku kõrvalt. Hm? Kes seda majapidamisse hangib? Mina mitte.

"PÕLEB!" röögatab Põnn22 nii, et ülejäänud pereliikmed stardivad vahtkustutit tooma ja väärtasju päästma.
"Arvuti tuli läks põlema!" rahustab ja rõõmustab ta, et aparaadil ikka hing sees. "Või oli elekter ära?"
"Pole siiamaani tagasi tulnud," osutab tema kaasa seinale. "Näed, kell seisab alles."

Kivist ja puust

"Kas me läheme sinna kaskede juurde bussi ootama? Jee! Siis saab liugu ka lasta!" hõiskab Põnn1 ja edasi tegeleb tema valvamisega lumehunnik. Kuidas on võimalik poolemeetrisest künkast nii palju rõõmu tunda, seda mina küll ei mõista. Põnn2 ka mitte.

"Mina ei taha liugu lasta. Mul võivad riided mustaks minna," nuriseb varases mudilaseas noormees.
"Mustaks vaevalt. Märjaks võib-olla küll," nõustun. Mina ka ei taha liuelda. Arvatavasti teeksin sellele "mäele" esimese korraga otsa peale.
"Seisame parem siin. See on väga tähtis koht seismiseks," kutsun.

Seisame. Viisakas oleks millestki vestelda. Ilmast? Pime ju. Mis sa ikka räägid sellest, mida näha pole.
"Seal on üks suur kivi," osutab P2 parkla taha.
"On küll."
"See on raske kivi. Ei jaksa tõstagi," teab kõneleja.
"Ega jah!" jääb üle nõustuda (paar tonni vast ikka). "On sul muidu talle mõni põnevam koht mõeldud?"
"Ma viiks sinna kuuskede juurde."
"Kuused sobiks hästi. Mis sa arvad... kui kivi tõsta ei jaksa, tooks hoopis kuused kivi juurde?"
P2 silmitseb mind kaastundega. "Need on ju kinni!"
"Mismoodi? Kes nad kinni pani?"
Tundub, et P2 jaoks on see mõte uus.
"Ühed mehed panid. Lumega!"
"Siis on küll kehvasti. Kui lumi ära sulab, võivad kuused ju ümber kukkuda."
"Jah! Kui nad mulle pähe kukuvad, võin isegi haiget saada!" kahtlustab P2.
Ajan pea kuklasse ja silmitsen puid. Kahtlustan, et mina saaks isegi rohkem kui haiget, kui nad pead tabaks. Kui mööda prantsataks, saaks paari-kolme kuu küttepuud. :D

P2 haarab kindaga lund ja heidab selle õhku.
"Loopimine pole hea mõte. Lumi võib sulle pähe kukkuda," hoiatan. Selle peotäiega läks õnneks. Lendas üle P2 õla. Maandumisega nii hästi ei läinud. Minu kulmuvahe oli kogemata liiga lähedal.
P2 tõstab silmad taeva poole. "Ei või pähe kukkuda. Praegu lendab alles üles. Nii kõrgele, et ei näegi!"

Otsime laotusepimedusest lumepeotäit. Tõepoolest ei näe! Ootame. Ikka veel ei kuku!

Minu issi ei jaksa taldrikut tühjaks süüa. Emme jaksab," vahetab P2 teemat.
"Jah. Naised on mõnikord uskumatult tugevad!" nõustun.
"Issi jaksab ka!" lisab P2 kähku. Et ma issit nõrgaks ei peaks.
"Arvata võib! Kui pingutad, suudad isegi seda!"

"Mina suudan! Kartulit ja kastet... ja magustoitu ka!" kinnitab P2.
Täitsa usun.

Buss tuleb. Ronime sisse ja valime mugavad istekohad. P2 leiab, et kõige mugavam on süles. ;)

Aga miks?

"Miks me peame rebima? Miks ei või kääridega lõigata?"
"Rebides tulevad tööd põnevamad. Ja näpud saavad trenni."
"Miks üleni peab rebima?"
"Siis on stiilsem."
"Kuidas stiilsem? Nagu stiilipäevikus?"

"Õpetaja! Täiega ägedad tööd tulid! Onju? Aga ärme enam mitte kunagi rebime, eks?"

1. ja 2. klass jõule ootamas.

Päkapikkudest

2. klassi tund algas teatega: "Päkapikke pole olemas!"
"Miks sa nii arvad?"
"Ema ise ütles, et tema ostab kommi ja paneb sussi sisse."
"Aga minu vanaemal oli ka sussi sees komm! Ei tea, kuidas see siis sinna sai?" kõlab vastulause.
"Hääh!" võetakse tilluke mõtlemisaeg. "Vanaema ise pani selle sinna. Lihtsalt... ta unustas ära."

Kõlab... tuttavalt. :D

16 aastat vanaisata

Sattus minu nimepäevale. Mis parata.

Vanaisa oskas hõbepaberist kuuli suhu panna ja kõrvast välja võtta. Põlvel kiigutada, nii et pea hakkas ringi käima. Õunu kuivatada. Sirelilehega suupilli mängida. Teadis pikki lorilaule. Tegi maailma parimaid pannikartuleid.
16 aastat? Pole võimalik.

Fotojaht. Ise tegin

Mind ümbritsevad väga andekad ja erilised inimesed. Nii jääb mulje, et minagi kõlban millekski.
Noh. Lapsed on päris hästi õnnestunud, aga nad ehk panevad pahaks, kui siit oma pildi leiavad. ;)

Suure tuulamise peale leidsin foto ühest tordist. Tore oli teha. Maitsel polnud viga ja nägi värviline välja. Aga sellest on juba aasta või paar.

Olen otsinud oma tugevat külge.

Ei ole leidnud. :D
Mõni asi teeb rõõmu ka. Enamasti selline, millest suuremat jälge maha ei jää. ;)

Veel parem, kui ise lausa varjus. 

Tänasest hommikust ka tilluke isetegemus. Ühte jõulukalendrisse. :D :D :D
Et jahti sobiks, tegin ekraanipildistuse. :D

Aga teised on tegijad!

Muidu on kõik hästi

Avastasin pool kaks öösel, et varahommikuseks reisiks on sularaha 20 senti. Bussijuht näiteks tahab märksa rohkem. Rongis sobib vast kaart ka, kuigi mõnikord küsitakse, et kelle oma see on ja ma annan väga originaalseid vastuseid.

Raha leidsin. Väga toredast kohast. Aitäh sellele, kes ikka veel minu eest hoolitsemast ei väsi.

Nüüd katsun veidi magada. Panin juba stopperi käima. Õnneks avastasin üsna kohe, et see pole äratuskell. :D

Rõõmsa ärkamiseni! :)

Nädalavahetuse võlud

Kõrvits purgis.
Uus sokipaar valmis.
Väga suur probleem lahenenud. Juubeldagem. Natuke kahju ka.

Lubasin ühe lause oma toa seinale riputada. Mõtlesin, et lõõbin, aga seal ta nüüd on. Iga kord, kui silmad seinale tõstan, meenub ja teeb tuju heaks. :)

Tuul veab volti lumekanga.
Päike piilub valget massi,
aga minema ei tassi,
sest et hangel pole sanga.

Kõikjale, kui karusnaha,
talv on laotand katte: „ Lama!“
Kutsub õue jalutama
lemmiklooma – lumesaha.

Suvekild veel soendab seest.
Jäise tuisumöllu eest
nurgataha varjume.
Metsas paugatavad puud.
Pakast lubab mõned kuud.
Küll me ära harjume!
_ _ _

Talveteemat me ei lahka.

Tema, jää ja lume looja,

pistab inimesed nahka

(paksu voodriga ja sooja).

Kätte kindad, jalga vildid

torkab. Hange matab majad.

Toksib ristmikele sildid:

„Valgustatud suusarajad“.

Talveteemat me ei puutu.

Aga jõule, palun väga!

Ehted, küünlad, kommituutud

katkem sõrmejälgedega!

Talv hakkab loomulikustuma. Vastumeelselt, aga võtan omaks. :D

Üheksa mehe ramm, kaheksa mehe laiskus

Ühel päeval läks mul pikendusjuhet tarvis. Kohe.
Kuidas ma siis küll kapi seinast eemale sain? Siiamaani imestan.

Nüüd tuli kõik uuesti oma kohale paigutada. Pikendusjuhe kapi taha. Kapp seljaga vastu seina. Riiuleid tühjaks ei viitsi ometi tõsta ega pealmist osa maha ubida. Aga alumine riiul on näiteks tihedalt keraamilisi seinaplaate täis laotud ning ega ülejäänudki tühjana seisa.

Õnneks on tuba nii väike, et nügimiseks ulatub igalt poolt seinast tuge saama.

"Ema, oota, ära liiguta. Ma toon fotoka!" palub põnn, kui parasjagu risti üle voodi viskun, kätega kapist haaran ja jalad vastu peeglikappi sirgeks surun.

Unistagu edasi. Ma olen kiire. Ja tugev.

Nüüd oleks tarvis külgepidi ka liigutada. See on pisut keerulisem. Ruumi vähe ja ega ma seina vastupidavust eriti usalda.

Ragiseme, aga ei murdu.
Valmis!
:D :D :D

Fotojaht. Sild

"Mul on fotojahiks silla pilti tarvis!" hädaldan.
"Teeme ära!" ergutab Põnn.
;)

Sild. Pärnast. :P

Teiste sillad on siin.

Kuidas äratada last?

Jõuan töölt koju.
Üks osa perest siirdub sünnipäevale. Põnn on end tekkidesse kaevanud ja magab sügavalt.
Jee!

Väike õhtuoode.
Arvutivabadus.

"Ma ei tahaks küll segada, aga köögis on rullkooki ja mandariine..." pomisen vaikselt, et mitte tütrekese und häirida.
"MIIIIIIIIIIIIIIISSSS!!! Ja sa lased mul magada! Mis ema sa küll oled!" hüppab põnn kui vedrust visatult vähemalt meetri kõrgusele ning sööstab minema. "Sa veel maksad..."
"Ma maksin juba. Mis sa arvad, et ma poes vargil käisin või?"

Noorus, ma ütlen!

Kahekesi kodus

"Jee! Ma olen kõhnemaks jäänud! Mulle mahuvad need teksad jälle jalga!"
"Sa pead sööma ka!"
"Ma ju söön! Tahad, vaata!" (Põnnil on koolitööks vaja toidud-kalorid kirja panna). "Nädala peale on päris palju kogunenud!"
Suutäisi?

"Emme! Šokolaadi tahad?"
"Mhmh."
"Emme! Sa sõid selle kõik ära???"
"Mhmh."
"Hakkas paha, jah? Tahad ma toon sulle piima või midagi?"

Tänase päeva rõõmud

Alustasin lõbustustega kohe hommikul. Tundus, et tööleminekutranspordile tormamine on väga täpselt ajastatud. Autotuled sähvisid kurvis. Lisasin sammu. Oleksin (hoogu vähendamata) otse tagumisest uksest sisse traavinud, kui masin oleks natukenegi hoogu vähendanud.

Tühja sellest! Õige auto saabus kah üsna varsti. :D

Eile kommenteeris direktor (jõudsin koolimajja kohe tema järel): "Näe, noored astuvad juba vara hommikul trepist üles nii raskel sammul!"

Kuna kedagi teist ei paistnud, eeldasin, et see NOOR olen mina. Rõõmustasin. Et rasked sammud? See polnud kurnatusest. Olin prillid koju unustanud ja otsisin teed. :P

Täna püüdsin need kaks korrust treppe kergejalgselt läbi tippida.

Häh. Direktorit polnudki. Koolitusel hoopis. Lõõtsutasin natuke garderoobiüksinduses. Haarasin riidepuu. Jäin kõhklema. Ehk on kellegi isiklik? Riputan parem jope varna. 

Panin riidepuu tagasi, aga kukutasin teise riidepuu põrandale. Näh! Koba!

Tõstsin selle üles ja... ajasin järgmise riidepuu maha. Pole võimalik!

Tõstsin selle üles ja... "Eiiii!"

Jõudsin kinni püüda!

Kuidas ma seda suutsin? Riidepuud ripuvad paarikümnesentimeetriste vahedega. Ise peab osav olema! :D

Hommikuvõimlemine tehtud, ruttasin tööülesandeid täitma.

"Jänesel on metsas palju vaenlasi. Kes on jänese vaenlased?"

"Rebane."

"Veel..."

"Hunt."

"Veel..."

"Rohkem ei tule meelde."

"Kassi moodi. Puu otsas..."

"Orav!"

"Orav on ju nii väike. Kuidas orav jänest kiusab!"

"Loobib käbidega!"

Järgmine tund. Hästi lahe tund!

Kas eestlane pidurdab hobust "ptruu!" või "tpruu"? :D :D :D

Ja järgmine tund.

Järgmine tund. 

Üks laps on korraga nii lahti läinud! Äge!

Pannkoogipidu! Moosiga.

Kooli välisuksel jooksen kokku sõbrannaga. Õue või tuppa? Tuppa.

Mängime telefonidega, räägime... küllap tähtsatest asjadest. Pole ju oma 19 tundi teineteist näinud. Tema otsustab, et ei pea minema sinna, kuhu plaanis. Mina otsustan, et ei pea minema sinna, kuhu plaanisin. Läheme hoopis poodi! 

Sõbranna saadab mu bussilegi. Nojah. Mine tea, kuhu muidu uitan.

Uus, aga tuttav bussijuht. Kurdab, et kole aeglane liin. Venime minna. Lobiseme. Lõbu laialt. Ühel hetkel märkab sohver, et on graafikust maha jäänud. :D

Freddy tuleb peatusesse vastu. Koos põnniga. Nojah. Mine tea, kuhu muidu uitan! :P :P :P

Mida rõõmustavat veel?

Sült.

Lõhesaiad.

Castle 2.

Roosa ja valge jõulukaktus õitsevad. 

Ja ma leidsin oma noa üles! Jee!

Fotojaht. Hüljatud tehnika

Nagu ikka, olen ma just jõudnud kõik katkised asjad minema vedada.
Õnneks ostsid naabrid uue külmiku. Vana rändas kuuri taha.

Võtsin paar päeva hoogu.
Valisin parimat hetke.
Kui see saabus, olid mul loomulikult hoopis muud asjad mõttes.
Hiilisin nüüd (kottpimeduses ja eluga riskides) sündmuspaika. POLE?! Et kuidas nii? Kas minu fotojahindusega üldse ei arvestata?

Igaks juhuks suunasin trepikojas kaamerasilma kuhugi sinna, kuhu mõnikord vanatehnika talveuneks koguneb. Midagi sain.

Esikus taipasin, et mu pesumasin liigitub ju samuti hüljatuks.
Raskeks osutus. Hakka nüüd ühe klõpsu pärast naba nikastama! Las ta jääb.

Kööginurgas konutab õmblusmasinakapp. Masin ise on ta ammu hüljanud. Ehk leiab kapist midagi?
Ääh! Võti on ju kadunud. Paar kuud juba.
Nihutasin kapi seinast eemale. Leidsin kamalutäie koeratoitu, vaniljepaki ja ürdisegu, õunalõikuri, kahed käärid ning lemmik-kööginoa. Võtit ei leidnud. Ärksamal hetkel meenus, et panin selle kord ise kindlasse kohta. Oskasin kahtlustada ka, kuhu.

Kapis polnud midagi mõistlikku. Peale vigase rasaatori.
Hüljatud.
Tehnika.
Sobib.

Koer üritas mudilasena sellega vurre piirata või bikiinipiirkonda kujundada.

Peeglikapist ukerdas vastumeelselt välja pensionärist fotokas.

Aastaid väga palju polegi. 6? 7? Aga tal oli raske lapsepõlv.

No kuidas siis nii?
Ei midagi mõnusalt nostalgiahõngulist?
Sorime pisut kaustades.

Mäletad? Minu sõbral on. Tema ei vaheta midagi välja. Sest vahetamine on lihtsalt nii nõme. :D :D :D

Teised jahtijad.

Maitseelamus

Paneeritud suitsujuust. 

Pilt tuli kehvake. Hämardus juba.

Simmanitesse suhtun eelarvamusega. Kahtlustan lihtsalt, et ei ole minu pidu.
Küllap ilmaaegu. Kogemus on ju aastatetagune. Tookord sattus ehk veidi vale seltskond ja kogemata just see kõige kohutavam esineja. Minu jaoks.

Aga toidetakse küll toredasti. Märkan, et minu valik on rangelt salajane. :D
Ja lahtiolekuaeg rõõmustab maakohale ebatraditsioonilise kliendisõbralikkusega.

Jõulud jätkuvad. :D

Fotojaht. Maast leitud tähed

Mõnele jahimehele peab jahist füüsiliselt märku andma.
Mõni täheotsija peab leidmiseks tähe vastu varba ära lööma. :D

Teised tähed leidis põnn. Mina aitasin lugeda. :)

Teiste tähesaak.

Aga mis siis, kui...

Ukerdan kottpimedas käsikaudu  kuuri taha jäätmeämbrit tühjaks valama. Läigatan  suunas, kus minu arust võiks kompostihunnik olla. Samal hetkel tekib kõhe mõte.

Pole ju välistatud, et kogemata just praegu sorteerib kuhja otsas muu solgi seest head-paremat kõrvale usin metsaott? Ja mina kallan ta kartulikoortega üle! Mida karu sellisest kohtlemisest arvab? Ei rõõmusta. Ehk otsustab isegi hooletut karistada? Kas teda takistavad pikad nõgesevarred, kust ma ise parasjagu läbi traavin? Ega vist. Kas ta muutub lustlikumaks ja leebub, kui näeb, et ma õigest väravavahest mööda kihutan? Vaevalt. Kas ta võib lausa puukuuri järgneda? Miks mitte!

"Lõpeta oma lollakad oletused ja vaata, et tuppa saad!" haaran ämbri ühte ja kolm ettejuhtuvat halgu teise kätte. Tuld! :D

Õudne ema

"Kas sa oled enda juures mingit allergiat täheldanud?"
"Pole tal mingit allergiat!"
"On küll. Natukene... See..."
"Nõudepesemisallergia?"

"Emme! Kui ma sel aastal sünnipäeva ei peaks, kas ma siis järgmisel aastal saaksin natuke suuremalt pidada? Et läheksin paari sõbraga näiteks ujuma?"
"Minu pärast võid sa terve klassiga ujuma minna. Järv on lahti."
"Emaaaa!"
"On ju?"

Mehed! Reeglid paika!

Juhtusin selle bussi peale, mis õhtul lasteaiapõnne koju viib. Paar algklassi trennipoissi ka pardal. Kihin-kahin, sidin-sädin...

"Kes meestest mulle kõige lähemal istub?" küsib juht asjalikul ja vastustnõudval häälel.

Salongis tekib kerge peataolek. Siis mõistetakse, et... mehed, need oleme meie!

"Mina," piiksatab lähim lasteaiaMEES.

"Ülesanne selline: toimetad pileti edasi sellele tädile!" kõlab korraldus ja bussijuht ulatab lipiku üle õla.

"Andsin!" raporteeritakse.

"Kätte saadud!" kuulutab proua tagaistmelt.

Buss alustab sõitu. Salongis jutuvada.

"Mehed! Reeglid paika! Räägime ükshaaval, kordamööda... ja räägin ainult mina!" teatab sohver.

Vaikus. 

Natukese aja pärast jõuab mudilastele pärale, et selliste reeglitega nad oma korda ära oodata ei jõua. Ettevaatlikult hakkab jälle sumin tekkima.

"Mehed! Nüüd on nii, et kõik on vait ja kuulavad, mis häält mootor teeb!"

Suriseb. Mahedalt.

Kõik kuulavad. Miks küll? Et kes loksu kuuleb, saab selle endale? :P

Kiire nädalavahetus

"Emme! Jälle uus sokk! Sa need eelmised said ka juba valmis?"
"Mhmh."
"Sul tuli mingi kudumisvaimustus peale või?"
"Mhmh."

"Kuhu sa lähed?"
"Marti jooksma."
"Täna?????"
"Ma jooksen väga kiiresti. Küll ma teistele järele jõuan."

Kodused jutud

"Iuuu! Keefir! Mida sa jood!"
"See on ju ka piimast."
"Piim... piim tuleb ilusasti lehma seest."
"Keefir ilusasti ei tule. Selleks peab lehmad äikese kätte jätma."
"Haa, haa! Jogurt tuleb ka kindlasti lehma seest!"
"Ikka. Enne söödetakse lehmadele moosi ja siis saadetakse äikese kätte."
***
"Emme! Juuksed pidid siis paremini kasvama, kui nad kinni on. Ja kui harvem pesta."
"???"
"Aga kui ma hoian neid kuu aega kinni ja ei pese?"

Lubaja suudab eksperimendiga tegeleda umbes 3 minutit. Siis tormab pesema. :)

"Ise lubasid, et kuu aega ei pese."
"Ma pesen küll, aga niimoodi, et juuksed on patsis."

Fotojaht. Vana mees

Mehel on raske.
Mees peab olema tark. Naine saab oma rumaluse palju lihtsamalt andeks.
Mees peab olema osav. Mees peab oskama autot remontida, juhtmeid vahetada, torusid parandada... või peab tal olema palju raha.
Mees peab olema kogukonnas autoriteet. Peab ajama õiget asja ja kiiduväärselt hästi.

Aga mõnikord tunnistatakse see õige asi ühel hetkel valeks. Korraga seisad sa kaotajate poolel. See paneb nooregi mehe nii tundma, et... tekib tahtmine ära minna. Mõni lähebki. Juba noorelt.

Mees peab omama sidemeid, sõpru. Aga ühel hetkel võib võõrustamisest saada harjumus. Siis halb komme. Lõpuks oled lõksus.

Suured õiged teod ei pruugi uutele tulijatele paista nii suured. Nii olulised. Kaugelt paistavad asjad ikka väiksemad.
Ühel hetkel võib tunduda, et ei jaksa enam. Et töö käib üle jõu. Tõestamine käib üle jõu. Aga päris tagasi astuda ei tahaks. Ise ju tunned, et nii palju on anda. Selja taga juba oodatakse su eksimist.

"Ära kunagi ütle, et sa oled vana. Enda meelest teed nalja, aga teised ammu usuvad," noomis kunagi üks mu tore tuttav. Nüüd ise ütleb. Liiga tihti. Harjutab? Ära minemist?
Kurb.

Vot ei pane pilti vanast mehest. Hoopis vana aja meestest. Neil ju tänaseks sobivalt vanust ka. :)

Teised fotojahilised.

Mänge üksildasteks sügisõhtuteks

Mida sellega tehakse?
Seisa kraanikausi juures, ühes käes hambapastatuub ja teises silmapliiats. Mõtle, mida pliiatsiga (peale hambapesu) veel teha saab.
Kükita pliidi ees, ühes käes puuhalg ja teises käärid. Mõtle, millega saab palju paremini halu küljest laaste lõigata.
Asjade otsimine
Võta puss, lõika vajalik kogus laaste, keera puss paberi sisse ja pista ahju. Ära veel tuld alla tee, siis leiab rutem üles.
Võta puss ahjust välja. Otsi, kuhu jäi tule virgutamiseks mõeldud küünlajupp. Avasta, et puss on jälle kadunud (küünlakapis). Aga kuidas küünal soolavakka sai???
Maitsemäng
Selleks peab olema tüdinenud mannapudrust ja tahtma midagi teravat.
Võta tükk praemaksa. Loomulikult mage. Lisa soola ja pipart. Musta ei leia? See punakas sobib ka. Sai natuke kõrge kuhi? Maitsvam ongi.
Loomulikult jääb kurku kinni. Esimesel hetkel ei juhtu midagi, teisel - ajab kergelt köhatama, kolmandal - laienevad silmakoopad kurgu suunas. Hingata enam ei saa, aga silmamunad pöörlevad kui bingopallid.

Lõbutsemist! ;)

Sonija ilus ning avastamata Eesti

Täna öösel sattusin imetoredasse paika. Jõesuudmesse, mis oli Pärnu omast vähemalt poole laiem. Ma teadsin küll, mis jõe nimi on, aga et pillasin arvatavalt mobiili vette (õnneks osutus telekapuldiks), läks mõte mujale ja nimi meelest.

Loodan, et leian koha kaardi pealt vähese vaevaga üles. Mäletamist mööda peaks olema põhjarannik. Tallinna lähistel. Astang, millele jõudsin, oli lumivalgest kivimist ja kujusid täis raiutud. Väga uhkeid ja ilusaid. Kujude ala ümbritses võrkaed ja sisse minek oli tasuline. Loomulikult. Milline rahateenimisvõimalus!

Huvilisi jagus. Nägin, kuidas inimesed aias klammerdusid võrgu külge ja vaatasid astangult alla.

All asus linn. Esimese hooga arvasin, et Maardu, aga siis sain aru, et eksin. Olen ju Maardus elanud. Veidi aega. Enne sündimist.

Linn meenutas natuke Tallinna vanalinna, aga oli tervem ja punasemate katustega.

Ukerdasin aiaäärt mööda. Piletit ei raatsinud osta. Otsustasin, et lähen suvel uuesti. Rattaga. Põnnidega. Siis priiskan.

Astang oli nii kõrge, et all-linna kiriku tornitipu nägemiseks pidi pigem pea langetama. Inimesi selles linnas silma ei jäänud. Mitte ainsamatki.

Ilus. Ilus. Ilus!

Märkasin, et aeda kogunenud ei vaatagi kõik linna poole. Nojah, valge astangupealne kidurate kadakatega oli samuti nautimist väärt. Siis nägin ühe klammerduja silmi. Väga lähedalt. Suuri, niiskeid ja meeleheitel.

Korraga oli väga hea meel, et ma piletit ei ostnud.

Aastaring põllul

4. klassi noor kunstimeister.

Otsene kõne

Elas kord poiss, kellel polnud sõpru. Ta otsustas minna sõpru otsima. Teel kohtas ta jänest. 
Poiss oli väga kurb. Ta kurtis jänesele: " Keegi ei taha minu sõber olla."
Jänes küsis: "Tahad, mina olen su sõber?"
Poiss vastas: "Tahan küll."
...
"Miks jänes pakkus ennast poisile sõbraks?"
"Tal ei olnud sõpru."
"Kellel ei olnud sõpru?"
"Jänesel."
"Miks sa nii arvad?"
"Sest ta oli natukene imelik."
"???"
"Ma küll pole näinud, et jänes räägib."

Fotojaht. Tuulevaikus

Kui õhk seisab nii kindlalt, et võib üles-alla ronida...

Kogu tuul on rabast välja püütud. Jälle tühjad võrgud.

Tuulel on ju pea segi. Saa sa siin aru, kus taevas lõppeb ja laugas algab.

Teised tuulevaiksed

Imelised isad

1. ja 2. klass lõikas, voltis ja kleepis. :)

Kahjur?

Kõrvitsal on auk külje peal. Üsna lühikese aja jooksul tekkinud. Jõudu ja visadust paistab sel loomal jätkuvat.

Mõni suuremat sorti näriline üritab sinna sisse pesa teha? Lausa kõhe on köögis olla. Hiiri ma ei karda. Aga nii suurte lõugadega pole ükski hiir.
Hiidrott?

Freddy see ju ometi pole?
Ei usu.
Kuidas ma võisin millegi taolise peale üldse tulla!

 ;)

Arvutilahing

"Põnn, ma tahan arvutisse!"
"Ma olen ainult pool tundi olnud!"
"Mine söö vahepeal."
"Ma just sõin."
"Mine söö veel."
"Mh. Võta. Aga ma tahan kell üheksa tagasi."
"Olgu. Mina tahan veerand kümme tagasi."
"Olgu. Mina tahan viis peale veerandit."
"Olgu. Mina tahan kaks minutit pärast seda."
"Haa! Aga ei saa!" :P

Miks alati olen mina kaotaja?
Ehh...
Oleks see tänane esimene kaotus! Kõigepealt avastasin hommikul lasteaias, et olen oma kingad ära kaotanud!
Aga võit oli ka. Töövõit! Vinge. Taraaa!

Värviliste paberite sügis

Kurvapoolne. Puud on pigem raagus ja karud unised.

Aga maa on kirju

ja taevas laulab.

Kahjuks on kehvasti näha seebimullitatud taust. :)
1. ja 2. klass voltis sügist.