Tööga koormatud

"Ole pai, kui sa juba köögis oled, pane pliidi alla puid! Liiguta ahju ka!"

"Miks sa ise ei või? Miks mina pean?"

"See pole ometi raske!"

"Nojah, aga sa näed ju, et ma... luksun!":P

Autoportree

Tüüpiline mina! Kui kusagilt narmendab või mureneb, siis ma lihtsalt plätserdan selle täis. Sigalahe. Loomad elutoas. Paraku jäi pooleli, sest värvid said otsa :P

Fotojaht. Kandiline ja kerge

Lausa piinlikult kerge.

"Liine abiellus 19-aastaselt. Neile kingiti see kell pulmadeks. Millal see siis oli? Tuhande üheksasaja neljandal aastal," teab kergependliliselt läbi aja tiksunud kella hea mäluga omanik.Automobiil on täpselt nii kandiline kui lõuend lubab.

Teised.

Lihtsalt hea

"Esimene talvepäev!" õhkas mu tänaõhtune sohver.

Mõtisklesin, kas minul oli ka mahti päikest ja valgust märgata.

Oli.

Isegi pildistada. Küllap tundus nii haruldane. :D

Läbi bussiakna.

Päike tegi inimesed rõõmsaks. Palju ilusaid sõnu ja naeratusi. Tegelikult meeldite teie mulle ka. Olen lihtsalt liiga pikaldane seda välja ütlema. :)

Fotojaht. Põhh

Vaevalt sain silmad tõsta, kui juba Põhh paistiski. Riiulis üsna lähestikku. Mina panin või?

Teiste põhhid.

Lume- ja jääminek

Ega nad ise ei taha veel hästi minna. Tuleb mõjutada.

Hommikul sentimeetrise jääkihi alt akent otsida on päris pingutav. Isegi pealt vaadata oli pingutav. :D

Katsusin kavalam olla. Katsin oma autoakna tekiga kinni. Mugav ju. Tõmbad teki ära ja klaas on puhas. Oligi. Katmata klaasid olid ka. Ilm juhtus selline. Hoopis uksed ei avanenud. Kallistasin neid tubli veerandtunni.

Sellistel puhkudel ongi mõnus märgata, et kuskil koorub siiski juba natuke kevadet.

Katus ajab tekki pealt.

Päike suudab end sutsukeseks ilmutada.

Seitel on muidugi kohe jaol.

Fotojaht. Roostes

Kalmistult rooste otsimine.

Kergema vastupanu teel.

Selles kellas on minu hääl. Minu unistused.

Teda teavad nii vähesed. Seal, kus ta on, ei sega ta kedagi.

Kõige ilusamad hauad! Sellised, kus ei pea pealeastumist pelgama. Kuhu võib peale viskuda. Rahu ja killuke roostes edevust. Võrratu kooslus.

Teised.

Tänaseida toimetusi

Oli produktiivne päev.

Lüpsin lehma,

kraasisin villa,

rohisin peenraid,

käisin kaks korda kirikus,

turnisin pimedates koridorides,

röövisin panka,

peitsin end lastega sõdurite eest rabasaarele ja

tapsin Arleti.

Kõik tööd tehtud, oligi kojuminekuaeg käes.

Külm aeg.

Tänane matemaatikaülesanne

Ema unustab võtme oma taskusse ja märkab seda kell 16.15. Tütre buss väljub punktist A 16.10 ja jõuab 8 km kaugusele jäävasse punkti B ca 16.20. Ema stardib (pärast viieminutilist kaalumist, kas oodata ära 17.30 tulev järgmine buss) punktist A 16.20 ja kalpsab üle tuisuvaalude punkti B poole, 11 minutiga kilomeeter. Mis kell ja kus kohtuvad ema ja tütar? Kumb läheb kuurist puid tooma?

Mina ja ettearvamatu mootorrattur

"Emme! Kui mootorrattur läbib esimesel päeval 20% teekonnast, teisel 3/4 ülejäänud teest ja kolmandal viimased 40 km, siis palju ta kokku läbib?"

Nii, võtame jälle minu lemmiku, ravihäälik E, ja venitame seda pikemalt.

"Eee... Mul ei jäänud see joru meeldegi!"

Põnn pistab ülesande nina alla.

Mina ja matemaatika! Aaaarh!

20%. See on 1/5. Nooh? Ja edasi?

1/5 ja 3/4 ja 40 km?

Leiaks murdudele ühise nimetaja?

Kuidas see üldse käis?

4/20 ja 15/20? Ja edasi? 19/20 ja 40 km?

Lahe!

"Anna paberit. 1/5. Niisiis, viie ruudu pikkune jutt... Nii. Üks ruut. Järgmisel päeval 3/4. Oot! Vaata! See teeb, et 20% ja 40 km on ühepalju! See teeb... 200 km!"

"Ja kui õpetaja lahenduskäiku küsib, siis ma näitan talle, et ema tegi siia selle kriipsu?" :D

Avalik ja tõrjutud

Niuts! Mul oli täna ühele naaberküla pererahvale hea lugu jutustada, kuidas eelmisel nädalal autoga hange kinni jäin.

"Kuidagi tuttav jutt," nuputas naispool. "Kas sa oled... osaline või?"

Ee...mnjaa.

Vereringesse valgus suur kurbus. Järgmised inimesed, kellele mul pole enam midagi öelda. Sest nad on seda kõike juba lugenud.

Kui mul ei ole millestki rääkida, tõmbun tahes-tahtmata nurka. Nurgas on arvuti. Kuna mul seltskonda asja pole, siis ei juhtu ka midagi. Kui midagi ei juhtu, pole, millest blogida.

Nii ma välja suringi.

Tsiteerides lemmikuid: "Ohjah."

:)

Üks loll oskab rohkem küsida...

"See, kes ravib haigeid, on..."
"Mina ei tea."

Pilt appi.
Õlakehitus.
Tegelikult hästi joonistatud. Isegi mina saan aru, kes pildil on. Noh, pole hullu. Kohe aitame küsimustega.

"Kui laps jääb haigeks, siis kutsutakse..."
"Kiirabi."

Ee...

"Kes tulevad kiirabiautoga haige juurde?"
"Inimesed."

Mm... jah.

"Kes annab haigele rohtu?"
"Ema."

Loomulikult. Mõistus, tule koju! Millal viimati arst mulle endale rohtu andis? Kui, siis pigem apteeker.

"Õige. Ema annab rohtu. Aga enne vaadatakse kurku ja kuulatakse."
"Jaa. Kui ma haige olin, siis mul ka kuulas."

Juhhuu!

"Muidugi! Kes sind kuulas?"
"Üks tädi."

Loogiline.

"Kes see tädi oli?"
"Mina ei tea, mis ta nimi oli."

Paras mulle.

"Mis tööd see tädi teeb?"
"Kuulamistööd."

Üüüh!
Mida ma üldse teada saada üritan?

"Kas see tädi oli arst või kokk?"
"Arst."

Huh. Aeglaselt, aga arenen. ;)

Raha

Naabrite eksraha.

Teised rahakad.

Meie külmikuuks

Tikker pildistas oma külmikut. Meil on ka!

Natuke tegin sohki ja korjasin oma dokumendipildi ära. Põnnid olid sellele magnetitest raami ümber meisterdanud. Ei kannata ju näidata, et raam on pildist uhkem. :P

Mis meil siin siis on:

Põnni autokooli paber, et ei unustaks (ee... mis siin seisabki?).

Loomade vaktsineerimisleht.

Suvine ENTi märk autoklaasile, et Paistulased teaks eemale hoida.

Magnetid. Vahepeal mõtlesin, et ostan igast riigist, kuhu satun, magneti. Aga kord ei leidnud magnetit, siis said riigid otsa. ;)

On Tasku mälestusmagnet, Läti termomeeter-magnet, Iiri kullapotimehike, Austria pendlikell (kellapommikarud kolisid kappi, munarestiriiulisse). Kass-magnet tunneb muret kassitoidu pärast ja siis on veel üks roosa jõehobu, millega tavatsetakse oma suurtest tunnetest märku anda. Viimati, paistab, ootas keegi vetsujärjekorras.

Külmik ise on üpris uus ja väga uhke. Pealinnast toodud. Kaasa ostis ja väljavalimiseks palusime tuntud teadusfilosoofi abi. Õigesti tegime. :D

Paha tuisk ja head inimesed

"Kas te aknast välja ka vaatasite?" küsis väimees leebelt ja rahulikult. Telefonitsi.

Hilja. Meie "maastur" oli selleks ajaks korralikult lumes kinni.

"Emaaa! Kuhu sa sõidad!!!" kiljus põnn hetk varem.

Edasi. Ei meetritki tagasi, kui see tobe tee kord juba valitud sai. Üüüüh!

Kaks hetke varem kilkas ta: "Lahe! Niiiii lahe!"

Me viibinuks justkui eri maailmades. Tema oma oli põnev ja imeliselt lumine. Minu oma õudne ja ahastamapanevalt tuisune.

Põnni maailmas murdis meie tubli ja uljas auto läbi lumevaalude, roolis kartmatu ja kangelaslik ema.

Minu maailmas ümbritses mind eakas ja üpris tühja paagiga Honda Civic, mis on sama palju maastikuauto kui mina Markko Märtin.

Esimene kibedam labidaliigutamine toimus hommikul hoovis, et auto lume alt üles otsida ja teeots lahti kaevata.

Teine 100 meetrit majast eemal, kui silm valgel väljal pisut suunaga eksis.

Nüüd siis lolli peaga valesti valitud teel eikuhugi.

Õnneks harrastasime oma sukeldumissporti selle ainsa maja aia ääres, mis lummeunustatud külakeses silma jäi.

Tore naisterahvas jalutas ligi.

"Edasi te siit ei saa. Meil on neljanda kategooria tee. Seda tullakse lükkama kunagi... hiljem."

Pole hullu. Paistis, et mul pole nagunii plaanis kuhugi minna.

"Nõksutame välja!" pakkus ta. "Ära sidurit lahti lase. Gaasi rohkem! Rool vasakule! Paremale!..."

"Ehk istute ise rooli? Ma parem lükkaks," anusin meelt heites, sest... justkui hullemaks läks kogu aeg.

"Kõige paremad juhendajad on need, kellel endal oskuseid napilt," muheles proua ja pakkus: "Ma kutsun taadi katuselt alla. Aga. Tema on vana kooli mees ja te peate rahulikult ära kuulama kogu arvamuse naiste sõidustiili kohta."

No see on kõige väiksem probleem. :D

Peremees üritas mind uuesti rooli torgata.

MKM!

"Põhjaga teekaldas kinni," kuulutas mees. "Suvekummid all? Ei, naelad," tuvastas ta, haaras labida ja kühveldas mõnda aega sealt, kust mind enne just eemale kamandati. "Labidas vähemalt on aus!"

Ma tean. :)

"See on meie ümmargune eurotee," vabandas perenaine. "No ja kus on liivakotid, müts, kindad? Tahad, ma otsin sulle midagi pähe?"

Eieieiei. Külm mul nüüd küll ei olnud. Hiljem selgus, et soe müts ja korralikud voodriga töömehekindad lebasid kogu selle aja kenasti autos. Ridikülisopis. :P

Meesterahvas kaevas.

" Vaata, et sa autot ära ei lõhu!" manitses memm taati ja kamandas, kui too auto liikuma sai: "Keera neile masin meie väravas ringi ja aja sellest kohast mööda!"

"Honda on linnasõiduk," kohmas pereisa. Ei ühtki mürgist märkust!

"Sõitke keset teed (ega muud võimalust väga polnudki) ja - kole soovitada - hooga!"

Roolis muutun ma tavaliselt jutukaks.

"Palunteeniietkeegivastueisõidaksappimaeinäemittemidagimaeilähekraavimaeilähekraavimaeilähekraavi-

taadumikssajalutadkesetteedvaatakastajäielluappikuilibematahankojuuuuu!"

Kokkuvõtteks:

Ma sain arsti juures käidud, bensukas käidud, poes käidud... Ja viimane hanges istumine oli nii hästi ajastatud, et rõõm kohe. Sest samal hetkel keeras maanteelt alla kallis-armas sahkur, lükkas paar ringi lund auto ümbert (et minusugune igal juhul välja ukerdaks, jätkaku ma siis sõitu edasi, tagasi, vasakule või paremale). Isegi naeratas, kuigi ma olin proovinud (ebaõnnestunult) tema traktorit autouksega rammida.

Praegu on õhtu. Ahi õhkab kuuma, kuusk särab nurgas (no ei raatsi veel välja viia!), teetass soojendab peopesa... Palun, ärge sundige mind enam ku-na-gi autoga sõitma! Parem käin jala. Kaks korda nädalas 40 km võiks päris tervislik olla :D

Tänane Tartu

Tudengitel on raske. Vähemalt suudlevatel.

Linn oli vaikne. Inimesi vähe. Needki peamiselt katusel.

Ei jäänud silma erilist tunglemist kohvikus

ega tänaval.

Üksikud möödasõitvad autod kompasid tuledega uulitsaid.

Kursustel osalemine minu väljavaateid ei parandanud.

Tulin ära koju.

Siin polnud väljavaadet ollagi.

Tuisk. Tuisk. Tuisk.

Raha asemel

Sõbrants kutsus külla. Pikale teekonnale mõtlemine tõi pähe, et:

"Assa! Kas bussijuht tahab homme juba eurosid?"

"Kaks nädalat peaks veel raha eest saama," arvas sõbrants.