Ulakad lemmikud

Mõistan neid, kes hiiri-rotte nähes lambivarju küljes ripuvad. Oskasin ise ka kunagi seda trikki. Minu esimesed kokkupuuted närilistega ei olnud nimelt kõige meeldivamad. Lapsepõlves tuli vetsu minnes arvestada pimedas rehealuses jahukirstudelt sülle kargavate rotivolaskitega. Üks, eriti sõjakas, üritas kord sahvrilaualt näkku hüpata. Õnneks jõudsime ukse kinni tõugata ja kuulsime ainult, kuidas uljas elukas vastu seda prantsatas. Ema röökimine, kui talle mu kummikust hiire poegadega pesa pihku sattus, valutab siiani kõrvus...
Alustasin võõrutust hamstritega. Neil ei ole saba. Nad haigutavad naljakalt. Üritavad poolikut kapsapead tervelt põske pakkida. Puhastavad vahva põhjalikkusega oma kasukat. Vuristavad jooksurattas. Ukerdavad "jalutuspalli" sees mööda korteriavarusi. Võimlevad puurivõre küljes...
Aga
nad on siiski väga ööloomad, kes päeval meelsamini oma saepuru-paberihunnikus põõnavad. Ja nad ei arva su seltskonnast suurt midagi.
Rott naudib sinuga suhtlemist. Poeb huvi ja lustiga su kampsunivarrukast sisse ja püksisäärest välja. Kappab ühest toanurgast teise ja teeb libedal põrandal paigaljooksu. Hüppab suurele võimlemispallile ja kavandab seal... ee... ebaõnnestunud akrobaatilist numbrit. :D Upitab end tagajalgadel seistes vastu ust ja usub, et suudab selle oma musklirammuga avada... Ja silmanurgast jälgib kogu aeg, kas sa ikka näed ning ootab su heakskiitu. Ja, sarnaselt peremehele, armastab ta hirrmsasti raamatuid. Hetk tagasi üritas ta alt kolmandal riiulil asuvate Eesti kirjandusklassikuteni ulatuda, ronis teise riiuli servale tõstetud rahakassale ja kukkus koos sellega kolinal alla.
"Kus rott läks? Ega ta haiget saanud?" küsisin pesapõnnilt.
"Siin!" osutab ta telekaesise vaiba suunas.
"Kus?"
"SIIN!" näitab ta kohta, kuhu rott ometi mahtuda ei saa, kui ta just vaiba alla laiaks pole astutud (brrr)
"KUS SIIN?"
"S I I I N!" hoiab ta näppu mingil pisikesel mustal täpil.
"Mis see on?"
"Ämb-lik. Ma ju ütlesin!" (ups!)
"Aga rott?"
Aga rott kihhutab samal hetkel saba püsti tagatoa kardinate vahelt välja, teeb lustliku ringi ümber lillepostamendi ja traavib tuldud teed tagasi. Noorus!... :D

Sõber helistas.

Tegelikult juba eile, kui olin oma mobla kaasa juurde unustanud. Küsis, kas mina? (pärast seda, kui kaasa oli tervituseks oma rinnahäälel müriseda lasknud). See selleks. :)
Täna olin mina. Ja tema mure midagi niisugust:
Vargamäel hakatavat reklaamfilmima ja vaja oleks mingit rahvakunstimeistrite lühietteastet Andrese-Pearu teemal. Me oleme paaril korral mõisahärrat-prouat etendanud, võtsin seega loomuliku käiguna, et nüüd olen televisiooni sisse murdmas. Tema suur tugev, järelikult mina Pearu, see kiduram. Ei olevat vaja. Piisab, kui aitan jutu kirja panna. OK. Auks ikka. Mõtles paar tundi ja võttis siis sellegi võimaluse ära. Tammsaare olla parem. :D

Õhtutorbiklus

Igale kummalisele käitumisele on seletus. Võib-olla mitte kõige arukam, aga on. Näiteks, miks ma läksin tuttavale ust avama laiaäärelises teksamütsis. Mina ju ei esitanud küsimusi, miks seisab tema õhtupimeduses minu köögiakna taga, kelk kaenlas. Tänase ilmaga!!! Sest mina juhtumisi teadsin, et ta ei kutsu mind Valgehobusemäele vaid toob mulle mu oma kelgu tagasi. Tema aga ei pruukinud taibata, et viisakas perenaine kasutab salatit hakkides juukseid varjavat peakatet. Samal ajal tahaks ju ka hea välja näha :P

Puuvillid, mardariinid ja muud loomad

Nõudlik noormees (4a):
"Mis siia pildile on joonistatud?"
"Lennuk, ma arvan... See lendab kõrgel taevas... Teeb häält... Sellist rumalat häält... Kõrvad vilisevad."
"Aga mis siia pildile on joonistatud?"
(sai)
"See mulle ei meeldi."
"See on ju sai! Vorstiga sai on nii hea!"
"Mulle ei meeldi vorst."
"Aga moosisai?"
"Ei, mulle ei meeldi!"
"Mida sina sööd?"
"Teed joon."
"Midagi sööd ikka ka? Kas sa suppi armastad?"
"See on NII KASULIK! Ei! Mulle ei meeldi supp!"

Tarmukas tütarlaps (4a):
"Mul on tegelikult köha. Õuest sain. Vaata, vahel juhtub nii!"

(Teeme huulte ja keeleharjutusi)

"Tegelikult emme ütles: -Mida rohkem sa nägu teed, seda rohkem sul kortsud tulevad.- Mul on tulnud. Aga sellest on juba aastaid möödund!"

Üldnimetused. Puuviljad.
"Kas tomat on ka puuvili?"
"Muidugi on! Kasvuhoones!"
"Aga tomatitaimed päris puu kõrguseks ei kasva."
"Mh! Vanasti ikka üüdakse seda puuks! Aga see on praegu..."

Matemaatikust mehehakatis (5a):
Köögiviljad.
"Tomat,..."
"Mis veel? Tomati sõber, hakitakse koos tomatiga salati sisse ka?"
"Ketšup!"
"Kurk! Ja kaalikas on köögivili. Ja kartul, porgand, peet... Mis sulle nendest kõige rohkem maitseb?"
"Friikartulid."

Seenepilt.
"Kas sa tead ka, mis seen see siia on joonistatud?" (puravik)
"Söögiseen!"
"Kas sa selliseid seeni ka tead, mis ei ole söögiseened?"
"See... putukate seen!"
"Kas sina armastad seeni süüa?"
"No väga mitte. Keskmiselt 32 protsenti."

Ära pikenda lasanjet spagettidega

...kui Sa ei oska. Spagetid on väga uudishimulikud loomakesed. Neid ko-hu-tavalt huvitab, mis toimub praeahjus sel ajal, kui neid külg külje kõrval ahjuplaadil lesima sunnitakse. Pärast pooletunnist küpsetamist turritab vormist vastu trobikond küpsemata kõrsikuid. Väga ebamugav ja sugugi mitte maitsev. :(

Salasõõm

Ahjud köevad, aga külmavõbin ei taha seest minna. Jooks ühe martini? Ega sellest suurt sooja saa, aga ka natukesest oleks abi. Samas - arst keelas kaasal igasuguse alkoholi pruukimise igaveseks. Et kuidas ma sedasi tema nina all? Aga tema istub köögilaua taga. Mina elutoas... Askeldan endale pihu varjus kohale viilu sidrunit. Tungin lärmakama reklaami ajal baarikappi. Hästi naljakas on. Nii vist salajoomarlus alguse saabki. Võtan kõige suurema pokaali (ca 0,4). Valan sidrunile ~ 3 sõrmkübaratäit joodavat. Limpsin. Soe saab. Siis tuleb kaasa. Pistab nina klaasi.
"Midagi head? Sidrun! Mmm!"
ja pistab mu viilaka nahka...
Vähim, mida ta teha sai.

Vedamised

Kui kaasa Rakveres toast välja astus, oli bussi väljumiseni jäänud 3 min. Laia-Posti ristmikult pantrihüpetega - jõudis.
Veidi hiljem asutasin ennastki minekule. Polnud aimugi, millega ja kuhu. Otsustasin, et improviseerin kohapeal, aga isa jõudis välja peilida, et 7 min pärast läheb sobiv buss. Pakkisin asjad ja ... minu jooksukord.
Bussile jõudmine oli alles pool võitu, sest koduni on peatusest ca 15 km. Seepärast küsisin arukalt, mis kell buss sinna jõuab, et saaksin kellegi vastu tellida. Juht võttis oma targa mapi, uuris ja teavitas. Kordasin mõttes mitu korda üle, et ei ununeks, istusin ja valisin numbri. 1o:95! Mida paganat! Ütleski nii või? Vaevalt! No aga mida ta siis ütles? Ee... Järelikult tuleb arvestada helistamisega, kui olen jõudnud kuhugi lähedale. Grr! Miks alati mina???
Kodus enam nii ei vedanud. Valmistusin pliiti kütma. Kuivatusrauda tühjaks korjama ei hakanud, tõstsin vaid alla kukkunud kinda tagasi. Sokk kukkus. Tõstsin soki - kinnas kukkus. Tõstsin kinda - 3 sokki kukkus. Sättisin neid - enamus asju sadas alla. O-len ma-ru ra-hu-lik! Tõstan taldriku kappi. Kõrvalt pakist pudeneb joogikõrs. Panen tagasi - 3 kõrt. Korjan tagasi - kõrresadu. piip. piip. piiiiiiiiiiiiiiiip.
Kah asi, mille peale ärrituda! Kaasa jõudis koju (täitsa vabatahtlikult tuli!). Tuba soe. Kõht täis. Mmm...

Kummardus Krossile

Suurepärane tõlge. Kõrvad maiustasid.
Silmad ikka ka :P

Nüüd mina hakkan laulemaie...

Tütreke:

ma pidin kirjutama regivärsilise mingi asja ja ma midagi kirjutasin valmis, aga sa asjatundjana vaata kas sobib

Tütreke:

Hõisakem kõik rõõmsakesti

Terve pere toredasti

kogu küla kenakesti

Üle ilma ilusasti

Kiitkem kaunist kodukesta

Ilusaimat isamaasta

kallimate kodumaasta

vellekeste virumaasta

ee...

Tütreke:

hakkasin ühte veel kirjutama

Tütreke:

Hakkan teile hüüdemaie

Hõikvel häälel hõiskamaie

laial laanel laulemaie

Kaunil kõlal kriiskamaie

Tütreke:

äkki muudad viimase sõna ära

Tütreke:

sest see rida ei ole loogiline

Lapsevanem:

rõõmsal rinnal rõkkamaie

Tütreke:

väga hea

Tütreke:

aga mida ma kuulutama hakkan?

Kõrvu pesema

"Emme! Tead, et õel on sama sugu ju!"
"MIDA???"
"Sama lugu! Klaveripala, noh!"

Poistepuu

"Mis puu see on, mille otsas kasvavad õunad?"
"Õunapuu!"
"...ja kui pirnid?"
"Pirnipuu".
"Aga kui puu otsas kasvaksid padjad, oleks see...?"
"Padjapuu".
"Aga kui poisid?"
"Poistepuu. ... Poistepuu võiks küll olla! Ma riputaks sinna oma venna!"

Ups.

Karude talvine toidulaud

"Kui me karudele metsa süüa viime, siis me näeme ahve!" uhkustab nelja-aastane jutupaunik.
"Tohoh! Mis toitu neile karudele siis viiakse?"
"Igasugust võib! Kartulit ja... Ainult haput ei tohi neile anda!"
"Miks?"
"Sest, et... Aga kurki võib. Hapukurki tohib neile küll anda!... Aga tead seda, et sa võid täitsa rahulikult karule pai teha ja ta ikka hammustab sind!"
Karm.

Rühmatöö

Tagasivaade pühadele.
Pildid A4 suuruses.

Joonistamine - see on imelihtne!

Suutnuks ma selle ka korralikult fotodele jäädvustada! :(
2.klassi ruudupildid



3. klassi võltsijatelt :D Kui päris lund pole, aitab Fairy! 1.-2. kl

Väikeste näppude odav hind

Kurdetakse, kui raske on välja selgitada seda, kas tööstuses on kasutatud laste tööjõudu. Kui mitte muidu, siis tegevuseeskirjades taovad firmad kahe rusikaga vastu rinda, kui väga nemad selle vastu võitlevad. Siin aga tunnistatakse ausalt, et tegid küll lapsed ja odavalt tegid!

Teksti mõistmise referaadist

Mõistmiseks tuleb keeleüksusi hoida operatiivmälus kuni arusaamiseni. Kui sõnade arv lauses ületab operatiivmälu mahu, jääb üle võimalus säilitada ütlust sõnapaaride, rühmade või osalausete kaupa. See eeldab arenenud kõnet, et tajuja tunnetaks sõnade semantilisi seoseid.
Kas mul üldse on mingit lootust?
Veel üks oluline eeldus: puhanud aju.
Palun natukest uneaega! Kasvõi tund. Kahe ööpäeva kohta 2 tundi pole just palju magatud?
Nuuks!

Padja asemel.

"Värdjas" ei ole sõimusõna!

Sest et
kui mina sündisin, teatas naabritädi, et tema enne meie väravast sisse ei astu, kui see värdjas kadund on. (Käis küll!)
Te vaadake mind! Ilus, intelligentne, majanduslikult mehe poolt kindlustatud. :P Ja lapsed sündisid ühegi erandita seaduslikust abielust! Ei ole "värdjas" paha sõna! :D

Lugupidamisega,

värdjas osaline.

Pealesunnitud lemmik

Sain oma uue pereliikme pildid kätte. Halva kvaliteediga ja kaugelt, aga keegi poleks suutnud sundida mind lähemale minema. Ei saa minust ajakirjanikku! Et mul ei maksa telesse superkangelaseks pürgida (vihmausse neelates ja tarantlitega mürades) on nüüd ka selge.
Ja kaasa võiks maal olla. Igaks juhuks.

Käpikud

Kõmpisime pisipõnniga koos kodu poole. Maniküürist. 1,5 km tulla, tuul vinge. Kindad koju ununenud (kui nüüd veel täpsustuks, millisesse). Tasku pungitas küll, aga ei, see polnud kinnastest. Selgus lihtsalt, et mul on üks müts veel.
"Emme!" hüüatas pesamuna oma taskuid kobades. "Mul on veel üks kinnas! Mäletad, kui sa panid mulle kaks ühe käe kinnast kooli kaasa!" (tüüpiline mina).
Aga külm oli ikka küll. Ja tegelikult üsna hämar juba. Nii jõudsin koju, ühes käes põnni sinine kinnas, teises enda roheline müts.

Ma arvan, et kaasast oleks arukas mul blogimine ära keelata :D

Appi, ämblik! Hiig-la-ne!

Nonii! Säh sulle Pelgulinna idülli! Meie pere jääb nüüd söömata. Külmkapi kohal laes jalutab ämblik. Mitte tavaline sentimeetrine mutukas, koibik ka mitte. Keha pikkus ise on juba 2 cm, (hirmunumatel hetkedel rohkemgi) + 2,5 cm jalgu igas suunas. Üldiselt ma armastan ämblikke. Kui kodus tolmu võttes ette jäävad, tõstan üles, puhastan pinna ja panen tagasi. Aga seda praegust on ikka natuke liiga palju...
Kaasa viis fotoka koos kaunite kaadritega koosolekule kaasa, aga ma leidsin tema sugulase. Täpselt niisugune ongi!
Palun, viige mind siit minema!

Sokid

Kolisime pärastlõunal kaasa linna tagasi. Pesamuna rippus tal näpuotsas, otse koolist tulnud, paljad varbad vettinud saabaste sees.
"Mul said kekas jalad märjaks!" põhjendatakse rõõmsalt.
"Kotis on ühed minu sokid," meenub mulle.
"Kas need talle suured pole?" kahtleb kaasa.
"Aga tead, kui ma sinu kaks sokki kokku õmbleks, saaksin endale sukapüksid!" hõiskab põnn lõbustatult.

Kristiine keskuse Tom Taylori Airile 10 punkti!

Me oleks äärepealt veel midagi ostnud. Lihtsalt selle pärast, et nii tore tüdruk müüs.
Aga noh, ta kutsus nii kenasti tagasi, et eks me läheme jälle. Ja kohe-kohe pidi uut kaupa tulema... :D

Mida teha, kui laps tahab staariks?

Superstaariks.
Ei tahaks olla pidur. Aga mõte, et ma annan oma nõusoleku millekski, mis mu lapse läbi hakkmasina telepurki hoidistab, kus igaüks võib kahvliga sonkimas käia, on äraütlemata ebameeldiv mõte.
:(

Dieediga liialdamine

võib teha inimese üsna näotuks. :(Õnneks jäi jalgade ilu rikkumata! :P

Õpetus, kuidas suusamäkke lund saab

Esmalt seada metsa alla märklauad, et tekitada lumes huvi ja hasart täpsust kukkuda. Meelitada lumi juustutükiga mäe otsa. Tu-uleb-tuleb-tuleb...
Ettevaatust, et liiga palju ei saa!

Vanale koerale uusi trikke ei õpeta

Kunagi juba sain vastu näppe. Ei jäänud meelde!

"Mina ütlen, et nende kingade kontsad on madalad. Sina ütled, et hoopis..."
"Pikad!"
"Mina ütlen, et ma olen rumal. Sina ütled, et hoopis..."
"Loll!"

Aja mind taga, ma jooksen hästi aeglaselt!

Kasutan juhust toreda kirjutamata seaduse kirja panemiseks: Sinul ei pea mitte sessieelsel ööl koolitükkide tegemiseks netti olema! Ja kui Sinus peaks trots pead tõstma, noomin ma Sind, et Sinul maksmata võla tõttu selleks mitte õigust ei ole.
EI OLE MINGIT VÕLGA! KONTROLLIGE, INIMESED!
Seniks aga suur aitäh taastatud ühenduse eest, ehkki kahtlustan, et see jalgsi e-maile kätte toimetab.

Tartlased, ärge ahvige Kopli liine!

Loengust tulles avastasin tigutorni suitsusambast. Selge! Külmapelglik lõuna! Nüüd panid uuele hoonele tule otsa! Mkm! Hoopis vana hea korstnast naabrimees puhus suust suitsurõngaid välja ja üritas neid üleaedsele kaela ümber heita. Vahepeal olid ülakorrused üsna pilves. Aga noh, nad on selle eest kõvasti maksnud, patt oleks keelata.Selleks ajaks, kui fotokas meenus, oli etendus juba otsakorral. Ja pime kah.

Kallis kaitseingel

Mul on kahju oma kaasast ja lastest ja sõpradest ja kõigist-kõigist, kes minuga kokku peavad puutuma, aga kõige rohkem on mul kahju Sinust. Sina pead ju pidevalt mu jamasid klaarima. Nagu nüüd: sess läheneb, aga minul on ikka midagi muud käsil kui koolitööd. Ja kui siis lõpuks maha istun, avastan õudusega, et õppetekst kadunud. Pole!!! Kuidas ma kirjutan, kui pole, millest lähtuda? Igale anti oma, õppejõule eelviimasel päeval ütlema minna, et sorry, ära kaotasin...?
Viimasel on ikka parem, eks!
Tuhlasin töökohad läbi - pole. Keerasin kodu pea peale - eip! Sõitsin linna - no kussa!
Kodus istusin pea käte vahel ja... mõistus otsas. Seitsme tunni pärast on väljasõit. Kuue ja poole...Selle peale kirjutasin kohe... luuletuse. Maksin arveid. Kütsin ahju... Ja siis äkki olid vajalikud paberid tugitoolis. Võta ja kirjuta! Nii et mul on tegelikult üsna tuli takus. Aga Sulle suur aitäh ja tulgu Sul palju-palju parem aasta, kui eelmised...

Lõunamaa sefiiri hammaste all ragiseb suhkur

Esmalt me emmessennisime vastastikku: kaasa köögist, mina elutoast. Sain ta niikaugele, et viimase emoodi tõi isiklikult kohale! :D
Aga magusad emoodid kiusasid, et kuskil võiks veel ka kommi olla...
"Mul on riidekapis üksik pulgakomm!" meenus mulle.
"Kindel, et sa seda ise ei taha?"
"Mkm! Enda jaoks on mul üks laiaks istutud välimusega sefiir!" tõttasin riiulist hommikust leidu ära tooma. "Aru ma ei saa, miks nad sinna sisse moosi panevad? Sefiiri mõte on selles, et ta oleks selline mõnus, mmm..., aga nüüd on liiga magus! Amps?"
"Ma söön moosi vahelt ära? Mhmh! Sefiir peab olema ikka selline... kergelt hapukas!"
"Eks ole! Sefiir moositagi ei maitse nagu vanasti. Ta on nagu lõunamaa sefiir - suhkur ragiseb hammaste all!"
Elutoa laualt leidsin veel pooliku šokolaaditahvli ja magamistoa aknalaual peaks olema üks sussikas. Leiaks nüüd veel need paugutajad ka üles, mis ma enne jõule ostsin. Tunnikonspekti teemad oleks veel eriliselt hea leid...

Kaera-flamenko

"Flamenko pole minu tants," nendin nukralt teleri ees. "Etendusel väsiksin vist üsna ruttu ära."

"Ma ei teagi, mis see minu tants oleks, " mõtiskleb kaasa. "Nii aeglast tantsu vist polegi olemas..."
"Ei, ma ei mõelnud tantsimist! Aga... mis Kaera-Jaanil viga on?" pakun välja esimese pähe torkava.
"Ok. Kaera-Jaan, Kaera-Jaan veel kuidagi, aga siis tuleb see kiire koht!"
:D